Kohale jõudes satume keskpäeva vaikuses pisut unisena mõjuvasse kodusesse aedlinna tillukeste majade ja mõne üksiku ringiliikujaga. Tallinna kärast tulnule mõjub see kõik rahustavalt ning isegi mingeid igatsusi äratavalt...

Ära, ikka ära

Kadi ootab meid ühes sellises uinutavas aias Tsirguliinas Raudtee tänaval. Kool jäi koos tänavuse kevadega seljataha ning nüüd on Kadi võtnud nõuks aastakese pärast vanu ja enne uusi pingutusi puhata.

"Kõigepealt sean end kusagile sisse ja siis hakkan mõtlema, mis edasi saab." Ning siis ütleb Kadi seda, mida ma kartsin kuulda. Mida ütlevad küllap kümnete Eesti seda sorti alevike koolilõpetajad kui ühest suust: "Tahan siit ära minna."

Mispärast?

"Ära on tüüdanud. Tahaks natuke vaheldust."

Kadi möönab, et Tsirguliina on väga kaunis koht. Ja südamelähedane. Ent ainult südant kuulates tänapäeval kaugele ei jõua.

Kas ta kunagi kodukohta tagasi pöördub, Kadi veel öelda ei taha.

Kadil on kaks vanemat venda. Noorem neist lõpetas Viljandis kutsekeskkooli. "Temal on kindel soov koju tagasi tulla," lohutab Kadi küllap eemal seisvat ema. Vanem õpib Tartus lennukolledžis ning tema otsus lahkuda on kaljukindel.

Tsirguliina kaunis valge koolimaja aga jääb laste kilgetest tasapisi üha vaiksemaks. Tänavu lõpetas keskkooliosa üks klass 17 noorega. Viis poissi ja kaksteist tüdrukut.

Tsirguliina noored käivad koos väikestes paikades nii levinud noortekeskuses. Diskoõhtute eest muretseb kool, muid huvisid rahuldab keskus. Suviti aga tõmbab aleviku kaunis ümbrus rohkete järvede ja muuga.

Kus kõige armsam paik Kadi jaoks siinkandis asub?

"Kodus," vastab tüdruk pikemalt mõtlemata. "See on kõige naljakam, et kooliajal tahavad kõik sealt ära minna," lisab ta kohe, "aga suvel kogunevad kõik selle ümber."

Kadi tunneb huvi kunsti ja muusika vastu. Kas ta tahab neilt aladelt või midagi muud elukutseks valida, pole veel teada. Õnneks on neiu vanemad kannatlikud ja mõistvad, lastes pesamunal endas selgusele jõuda. Et ei teeks vale valikut.

Kadi klassikaaslastest elab Tsirguliinas vaid Rauno Rüga. Teised kõik on ümbruskonna küladest: Soorust, Õrust, Laatrest...

Õpetajatest ja kodukoha koolist jääb Kadile hinge hea mälestus. "Nemad mu ju teele saatsid..."

Ka tööle mineku peale on Kadi mõelnud. "Valgasse mõnda kohvikusse ettekandjaks või koristajaks. Esialgu..."

15 km kaugusel asuvasse Valgasse pääseb lihtsalt - buss käib tihti.

Nii ju elus ongi...

Kadi klassivenda otsides satume sootuks valesse kohta. Meile tuleb vastu hakkaja ja sõjakalt meelestatud naisterahvas. Ta osutab kuurile, kust kostab seda sorti elavat juttu, mida tavaliselt kutsub esile alkoholi agar manustamine. Salkkond kohalikke meespensionäre tähistab järjekordset pensionipäeva. Kohalikuks kombeks tuleb ilmselt arvata ka selle seltskonna laialisaatmist ettevõtmise teatavas järgus. Ja nagu meie aru saame, kuulub see tolle sõjaka proua ülesannete hulka.

Üks papidest, kaabu nina peal ja udune olek sees, hakkab tasahilju meie poole liikuma. "Kas põline tsirguliinlane?" "Ei ole!" kõlab vastus. Taat viipab käega kusagile sinna. Seal ta elabki.

Rauno on jõudnud end juba Tallinna infotehnoloogia kolledžisse kirja panna. Aga kui arstlik komisjon ta kõlblikuks tunnistab, viib tee enne sõjaväkke. Rauno ise ei tea endal midagi viga olevat. Ta loodab ajateenimise kaheksa kuud veeta kodule võimalikult ligidal ehk Võrus. "Kui peab, käin ära."

Tsirguliinast lahkumine on Rauno jaoks otsustatud asi. Tema vanem õde elabki juba mõnda aega pealinnas.

"Nii ju elus ongi," vastab Rauno pärimisele, mida vanemad poja lahkumisest arvavad. "Siin pole võimalusi." Kuigi kahju on. Maal on ju parem elada. Rauno loodab inimese iidse võime peale kohaneda. Tulevast ametit on Rauno juba oma käe peal mõnda aega harjutanud. "Tahan saada programmeerijaks," ütleb ta, täis nooruslikku enesekindlust.

Abivallavanem Mati Raud tunneb muret valla elanikkonna vähenemise pärast. Mis sest, et mujal on samuti. Ja pole aimugi, kuidas seda asja parandada saaks. Mõne aasta taguse 2000 inimese asemel elab Tõllistes 1850 inimest. Osa maju on juba tühjaks jäänud. Uute ehitamisest pole midagi teada. Ning kool... On karta, et mitte teab kui kauge aja pärast muutub see keskkoolist põhikooliks.

"Riigi poliitika on kord selline," kehitab Mati Raud õlgu, "siis hakkavad noored siit juba üheksandas klassis minema kõndima." Ei saa riigi poliitika ega väljakujunenud mentaliteedi vastu, mille kohaselt inimene on edukas vaid siis, kui võimalikult vara linnas maandub.

Toidukauplusi on jäänud tänaseks Tsirguliinasse kaks, üht neist peab kohalik elanik, teist Valga firma. Söögikoht pandi hiljaaegu kinni. "Kui ainult kümmekond inimest lõunal käib, pole asi enam rentaabel."

Tõlliste vallamaja asus veel mõne aja eest Tsirguliinas vanas puumajas. Kui vallavanema kabinetti talvel lumi sisse tuiskas, siis enam ära ei sulanud. Laatres olid sovhoosikeskuse ruumid tühjaks jäänud ning nii kolitigi sinna üle.

Siin, aina siin...

Aini Oberst on Tsirguliina kandi mälu kandja, nüüd juba pisut enam kui 70aastane kunagine Tõlliste küla tüdruk, kes elab kauni nimega Roosi tänavas. On kahe tütre ema ning nelja lapselapse vanaema.

"Käiva ikki," vastab Aini küsimusele, kas Valgas elavad järeltulijad teda vaatamas käivad. Abikaasa on Ainil juba 2001. aasta algusest mullas.

Aini oli Eesti Rahva Muuseumi kohalik korrespondent. 1991. aastal anti talle niisugune teema - "Minu koduküla". Siis tegi ta uurimuse oma kodukülast Tõllistest. Muuseumil on sellest ainult küsitluse põhjal tehtud variant, hoopis täpsem kraam on kodu-uurijal kodus - käsikirja kujul. See ootab koos Tsirguliina looga trükki minekut.

"Ei ole!" vastab Aini resoluutselt, kui küsin, kas Tsirguliina on ka väga vana asula. "Tsirk on võru keeles lind. Niisiis - Linnulinn."

Aini ei ole rahul nimega Tsirguliina. "Mispärast siis näiteks Kukulinn? Õige oleks ikka Tsirgulinn!"

Kähku ja krabinal toob kodu-uurija meie ette hulga tähtsaid pabereid. "Alguse sai kõik Sangaste raudteejaamast Tartu-Valga liinil krahv Bergi järgi. Berg oli siia ka kuidagi segatud. Tema seda nime raudteejaamale nõudis. Aga Sangaste asub siit peaaegu 15 kilomeetri kaugusel! Bergil olnud nii suur võim, et võis rongi kinni pidada, kus aga tahtis. Esimene rong läks siit läbi 1889. aastal."

Aini enda vanemad olid põllumehed, nende peres oli viis last, kes kõik tänini elus ja tervise juures. Üks õdedepaar koguni kaksikud. "Mina olen kõige vanem - isal-emal oli viie aastaga neli last!"

Kunagine Tsirguliina peatänav, tollane Jaama, praegune Nooruse tänav, põletati sõja ajal täielikult maha. "Jäi vaid üks kivimaja, mille alumine osa tänaseni säilinud. Hävis ka vana koolimaja, mis asus kunagises krahv Bergi trahterihoones.

Tsirguliina kerkis endise Raa talu maadele. Peremees Juhan Kübaralt ostsid krundid paiga esimesed majaomanikud. Et mitu neist kandsid kummalise kokkujuhtumise läbi lindude nimesid (Teder, Kull, Kurvits, mitu Varest ning muidugi ka Tuvikene) saigi asula nime Tsirguliina.

Tõeliselt pani siinkandis elu käima 1909. aastal vendade Jakob, Juhan, Ott ja Prits Kahrode asutatud tellisevabrik. 1922. aastaks, kui siin teinegi tellisevabrik käima läks, oli asulas juba 44 elumaja, 331 elanikku, kool, restoran, kolm poodi. Vabriku üks omanikke oli praeguse Tõlliste vallavanema Madis Grossi vanaisa Bruno Gross.

Eesti iseseisvuse lõpuaastaks oli aga inimesi juba 600, igas peres lehm, kanad, põrsas ja mõnel hobunegi. Kogu seda seltskonda teenindasid kolm ehitusmeistrit, seitse puuseppa, viis pottseppa, korstnapühkija, peenmehaanik, kolm kingseppa, kaks kellasseppa, neli õmblejat, kaks rätsepat, juuksur, üks silmkuduja ning mootoriga veski.

Olid rahvamaja, näitering, meeskoor, segakoor, keelpilliorkester. Ja tervelt seitse poodi, kus müüdi taorauda, pudukaupu, kangaid, värsket liha, viina-likööri, pagaritooteid... Nõnda oli seegi asula sissetungivate okupantide jaoks muu Eesti kombel otsekui vardas nuumkana.

Jutu katkestab meeleheitlikult kräunudes tuppa marssiv kass.

"Röövel, vait!" käratab perenaine sõbralikult hoolealusele. Ja vait too jääbki. Justkui kartes, et nüüd võib järgneda seletus, millega ta oma nime välja on teeninud.

Vene ajal pidas tellisetööstus Tsirguliinas vastu 1974. aastani. Kvaliteetne savi oli ümbruses otsakorral. Siis hakati tegema meditsiinilisi ampulle, kaheksa aastat hiljem lisati vahtplastist kaitsekiivrite sisu valmistamine. Praeguseks on Tsirguliina tööstusest saanud ajalugu. Osa vabrikuhooneid on hävinud, osa lihtsalt laguneb.

Dramaatiliselt tuletab läinud hiilgust meelde Kahrode vabriku vana korsten, mis justkui veel midagi oodates püsti seisab.

"Oli ju nõukogude ajal ka elu," ütleb Aini Oberst. "Polnud siin häda midagi. Nüüd pole rahval enam raha. Ja noori pole. Noored on kõik ära lännu. Arstiga on ka, kuidas jumal juhatab..."

Bussiliikluse üle Aini Oberst ei nurise. "Valgasse saab ilusti ning tagasi ka." Teine lugu on Tartusse minekuga - 150 krooni edasi-tagasi. "Kust sa võtad selle raha?"

Edasi. Okas hinges

Ettevõtja Tarmo Pikk tegeleb Tsirguliinas puiduäri ning autoremondiga. "Teeme puidu esmatöötlust, ei kuivata, ei tööta ümber."

Tarmo juures saab tööd viis meest.

"Töö tasub ära, aga üks okas on hinges ometi. Kui põllumehed saavad igasuguseid toetusi, siis mina ei saa mitte midagi. Küsi, palju tahad." Tingimused on väikeettevõtja jaoks väga karmid, puidutööstus pole üldse soodustatud tegevusala.

Materjal saadakse ümbruskonna metsa ülestöötajate käest. Äriga tegeleb Tarmo viiendat aastat. Konkurents alal on kõva, siin Tsirguliinaski on teisi tegijaid.

Veel hiljaaegu müüdi puitu vahendajate kaudu Inglismaale, puidu hinna tõustes langes see võimalus ära. Et talved, kui ehitamist siinkandis vähe, üle elada, võttis Tarmo detsembrikuust ette ka autoremondi. "Teeme jooksvat hooldusremonti kohalike inimeste sõiduriistadele. Nendele, mida linnas hästi vastu võtta ei taheta. Ameerika autodele ja sellistele."

Üks päev korraga Tarmo Pikk just ei ela, aga pikemaid prognoose ka teha ei taha. Siinkandis elab ta juba kolmandast eluaastast alates. Tema kodu katus koos mõnusasti tossava korstnaga paistab tööpaigast hästi kätte. Kutsekoolis neljandale kursusele minev poeg on isale suviti abiks, tütar on minemas Tsirguliina kooli üheksandasse klassi.

Teine kohalik mees - suur kui karu - Avo Kond tegeleb hoopis teistsuguse äriga. Kaupleb nimelt siit ja sealt kokkuostetud kalaga. Temalgi on Eesti riigi otsustajatele oma sõnum edasi öelda. "Kui narkootikumide vahendajail on kaelas vaid üks instants, siis kalakauplejal on neid seitse tükki. Iga kala kohta peab sul paber olema. Et kust maalt ja kust merest ta tulnud on." Õnneks on mees ise seda sorti, nagu üks tõeline eesti mees olema peab - valmis igas olukorras hakkama saama. Kui mitte nii, siis teisiti.

Avo vara valvab üks tõelisi Eesti üleminekuaja sümbo-­leid - kaukaasia lambakoer. Kuratki põrgus ei saa olla kurjem tollest elukast. Looma suust tuleb vahtu, kui ta oma lõputuna tunduvat viha meie peale välja valab. Ka peremees ise ei või sellise "turvatöötaja" peale kindel olla. Kõige kõvem kettki pannakse kõvale proovile.

Avo toob meie jaoks lauale tõelised maiuspalad - mitut sorti suitsukala, krooniks kahtlemata äsja suitsutatud Võrtsjärve angerjas. Nii end nende hõrgutistega hellitades tundub kohati, et Tsirguliina asetseb justkui mere ääres. Aga kus sa sellega, siin oled maal rohkem, kui vaat et üheski teises Eesti nurgas olla annab.

Vene aja hiilgus ja viletsus

Mati Raud soovitab meil soojalt vaatama minna Tsirguliina võimsaimat ajaloomälestist - kunagise Eesti Põllumajandustehnika tollast Valga Kaubabaasi. Või seda, mis sellest järele jäänud. Ja mille eksisteerimist aina vähesemad mäletavad.

Saadud elamus on ootamatult vägev. Loodus võtab siingi oma. Kõigepealt meenuvad maiade hiilguse jäljed kusagil Ameerika metsapadrikutes. Ja kargab pähe mõte - ehk peaks muinsuskaitse üle saama nõukogude aastate põlgusest ning hakkama selle aja ehitusmälestistel rohkem silma peal hoidma.

Roheluse üha hukutavast embusest leiame kõigepealt vägeva kontorihoone, kus abivallavanema sõnul asunud kunagi hiigelarvutidki. Kujutled seda inimhulka, kes siin oma suhteliselt kopsakat elatist teenis, kontoripreilisid kohvi joomas ning tähtsaid ja kõhukaid mees­isikuid edasi-tagasi voorimas. Samuti suurt hulka Žiguleid maja ees oma rahulolevaid peremehi ootamas. Elu käis, mis sest, et äraspidi.

Maja ette hekiks istutatud hõbekuused on saabunud vabadust innukalt ära kasutades juba koltunud hoonestki tublisti pikemaks sirgunud.

Mõneti hämmeldavat muljet täiendab tohutu väetiseladu, kuhu raudteegi sisse viidud. Ent mis valmis nii hilja, et siin midagi õieti ette võtta ei suudetud. Praegu tegutseb endisaegsetes hoone-saurustes mitu puiduettevõtet.

Viimaseks tsirguliinlaseks meie seekordsel käigul on jalgrattal ringi uitav poiss Enari Püvi - tõsine ja asjalik "väike vanamees", terane kui kurivaim. Valmis meile kätte juhatama oma põhjalikul moel kõik, mida aga soovime. Tegelikult päris kohalik ta polegi, on siin elaval isal suvel külas. Muidu asub koos emaga hoopis Valgas, kus ka koolis käib. Juhatab meile kätte vaatamisväärsuse - vana nõukogudeaegse bussijaama, mille põdurat katust toetavad kaunid roosat karva postid. Ootamas pole siin enam keegi, ei busse ega midagi muud.

Tahab täpselt teada, millal lugu Tsirguliinast ja mõistagi ka temast Maalehte jõuab. Et saaks osta ja vaadata.

Otsin - ja mõtlen samal ajal miskipärast tollele poisile -, kes tuntud inimestest on Tsirguliina päritolu, ning leian meteoroloog Herman Mürgi ja laulja Aleksander Püvi nime. Aga äkki saab just Enarist siitkandi kolmas suurmees?TSIRGULIINA

• Alevik Valgamaal Tõlliste vallas Tartu–Valga raudtee ääres.

• Asula tekkis Raa talu maadele 19. sajandi lõpus pärast Sangaste raudteejaama rajamist.

• Oli aastail 1909–1974 Lõuna-Eesti tellisetööstuse keskus.

• Elanikke 1934. aastal 509, 2007. aastal 566 (mehi 262, naisi 304).

• Sünde 2007. aastal 13, surmasid 17.