Loodus on talveks hästi varustatud
Juuni-, juuli- ja augustikuu andsid Eesti keskmisena vihma 299 mm, mis lubab selle suve liigitada märjemate sekka. Eelmisel suvel mõõdeti sademeid isegi 31 mm enam.
Maalehe juhusliku tänavaküsitluse järgi Tartu linnas pidasid kümnest inimesest seitse käesolevat suve ebaõnnestunuks just sagedaste sadude ja napivõitu tundunud sooja pärast.
Ometi tegi vihm ka omajagu head – külateed tolmasid harvem, kaevud ei jäänud tühjaks.
Järvedel priske moonakott
Keskkonnaministeerium kuulutab peatselt välja järjekordse, juba kuuenda konkursi “Aasta keskkonnategu”. Kui võimalik, võiks sellele tiitlile esitada ilmataadi. Seepärast, et kuigi looduse kroonile, inimesele, ilmataadi poolt krae vahele läkitatud vihmad ei pruukinud üldsegi meeldida, pakkus see ülejäänud loodusele enamasti vaid tervistavat naudingut.
Ilmajaama tuleohukaart näitas suve algusest saadik väikesi tuleohuindekseid, tihtipeale lausa ümmargust nulli. Järved ja jõed ei jäänud veevaeseks ja sealsed elanikud lausa pakatasid elurõõmust, kui vetikad välja jätta. Näiteid võiks jätkata.
Sõnaga, meid ümbritsev keskkond pääses põrgukuumusest, sai piisavalt kastetud ja kosus ning läheb seda tugevamalt vastu talvele. Talv aga, nagu karta võib, ei pruugi üldsegi soe tulla. Miks siis muidu vihub Maalehe eelmine peatoimetaja oma Võrumaa kodus juba kõvasti puid teha. Ju loeb looduse märke!
Tartu ülikooli loodusgeograafia õppejõu, siseveekogude asjatundja Arvo Järveti sõnul oli meie järvedel ja jõgedel raske soovida soodsamat suve kui tänavune.
“Sademete jaotus oli suvekuudel üsna ühtlane, suuri uputusi ega tulvavett polnud ning veetase oli korralik. Kõik see mõjus soodsalt veekogude ökoloogilisele seisundile,” ütles Järvet.
Parim näide soodsast suvest on meie kuivade suvede valulaps Võrtsjärv, mis tänavu ei äganud madalast veetasemest, ülesoojenenud veest või siis mõlemast korraga tingitud kalade suremisest.
“Ei olnud kuulda ka, et Peipsi järv õitsenud oleks, vetikate õitsemine sõltub peaasjalikult just veetasemest, jääkreostusest ja meteoroloogilistest teguritest,” selgitas Järvet.
Kaluridki võivad rahul olla, sest noormaimud arenesid soodsalt ning järgmiste aastate kalapõlvkonnad on arvukamad. “Kui vett järves rohkem, mahub sinna lahedamalt ka enam kalu, ja maimusid hukkub vähem.”
Järveti sõnul lähevad veerikka suve ja sügise järel järved talvele vastu suure moonakotiga. Kõrgema veetaseme juures on vees jääkatte tekke eel ju hapnikuvaru priskem.
Metsad jäid avatuks
Kes mäletab kolme aasta tagust suve, sellele meenub kindlasti ka, et metsatulekahjud sundisid paljusid valdasid metsadesse mineku ära keelama. Metsateedel olid keelumärgid ja ainult kontrollid võisid neid eirata. Toona pandi Eestis kirja 250 metsatulekahju.
“Tänavu on siiani olnud 38 metsapõlengut, nii vähe oli viimati 1991. aastal – 39,” tõi keskkonnaministeeriumi metsakaitse- ja metsauuenduskeskuse metsatulekaitse peaspetsialist Veljo Kütt näiteks.
Sülitas seepeale kolm korda üle õla, lootuses, et aasta lõpp rõõmu ei riku.
Needki tulekahjud, mis sõid kokku 58 ha metsa, olid tänavu enamasti kevadel, ainuüksi kuivas aprillis 16 korda. Seevastu kolmel suvekuul oli kokku 11 põlengut. Punane kukk pole tänavu kordagi lehvitanud
Rapla-, Jõgeva-, Viljandi-, Hiiu- ja Järvamaa metsades. Need maakonnad kuuluvad palangute keskmist sagedust arvestades kõige väiksema metsatulekahju ohuga maakondade sekka koos Saaremaaga, kus sel suvel korra siiski kikas metsa pääses. Küti sõnul kuuluvad selles nimekirjas suure tuleohuga maakondade hulka Harju, Ida-Viru ja Põlva.
Nii on meile ka ilmataat masuajal appi tulnud ning päästjad saanud raha kokku hoida. Ent nii lihtne see ka ei ole. Päästeameti pressiesindaja Rain Porss ütleb, et raha kokkuhoiust ei ole õige rääkida. “Me ei planeeri metsatulekahjusid – seega ei saa me rääkida mingist kokkuhoiust.”
Aga hullul 2006. aastal sai päästeamet valitsuse reservfondist metsatulekahjude kustutamiseks 20 mln krooni lisaraha. Porsi sõnul tekib lisaraha vajadus siis, kui kaasatakse lepingulisi koostööpartnereid. Ja 2006. aastal tuli seda teha. Nii hulluks läks asi kätte!
Aga ikkagi: ilmataat vääriks tänavu aasta keskkonnategija tiitlit!
