Loodusemees Arne Aderi televiisor on looduses
Me kohtumispaik on valitud selle järgi, et loodusemees saaks jutu ajal jälgida, kuidas linnuparved Puhtus liiguvad. Ta on märganud, et Matsalu sookured on tänavu kuidagi häiritud - pelgavad sõiduautot, nagu oleks autoga seotult nendega midagi juhtunud.
Alustas ammu
Aga päikesetõusu ajal on talle poseerinud põdrad. Võimas pull, kes lehma hiilib. Lehmad, kes hea meelega end hiilida lasevad. Ja hunt, kes udust ootamatult põdrakarja selja taha juhtus.
Mõned loodusefotograafid hüppaks ja kargaks suurest rõõmust, et loodus neile sellised kaadrid ette söödab. Arne Ader nendib napilt: "Mul oli päris ilus hommik."
Kui ekstra küsida, siis ta räägib ka pildistamismõnust: "Põnev on see selles mõttes, et kui midagi väga head on toimumas, ununeb aeg. Sa pole enam ajas sees."
Tänapäeval naudivad looduse pildistamist paljud. Arne Ader alustas siis, kui Eesti loodusfotograafe võis sõrmedel kokku lugeda. Nüüd kutsutakse teda teisi õpetama. Kuigi pildistamisretkedel üksi käija, on ta valmis ka õpetama. "Ma võin seda teha küll, aga ma ise pole siis pildistamise peal väljas," ütleb.
Tegelikult ei ole võimalikki pildistada ühtemoodi pilte (kui teatud määrajate jaoks võetud liigiülesvõtted välja arvata, täpsustab ta). Ka siis, kui kursuslasi on 15-16 ja kõik käivad koos täpselt samades kohtades, on pildid erinevad. Inimesed näevad eri asju ja nähtusi.
Arne Ader ise on püüdnud korrata iseenda kunagi Puhtu kliburannal tehtud pilti sinililleõiest, mille taha loojub päike. On olnud sinililled ja päikeseloojang, aga pilt tuleb alati teistsugune.
Mõned loodusfotograafid (Arne Ader ei pea end selleks, ta ütleb, et on loodusemees) on spetsialiseerunud ja hakkavad loodusesse kibelema teatud aegadel. Arne Ader, kes kunagi 12aastaselt oma esimese fotoaparaadiga Smena 8M alustas Otepää kandi talvemaastikest, käib looduses aasta ringi. Talvemaastikke pildistab ta tänaseni, aga teda kui ökoloogi huvitab tervik - looduskooslused ja liikide omavahelised suhted.
"Mind huvitab palju ja mulle on aastaring ise ka objektiks. Selles on oma võlu, kuidas kõik liigub ja vaheldub. Selle mõtestamine on mõnus."
Üritan uurida, kuidas ta erialainimesena suhtub sellesse, kui vooride kaupa digiaparaatidega võhikuid looduses ringi ründab. Ader jääb üsna rahulikuks ja jätab mulje, et rohkem segab teda meedia kõmujaht ja pinnapealsus. Ta ütleb, et mida aeg edasi, seda rohkem on õnnestunud tal endal nii looduses ringi liikuda, et kedagi ei häiri.
Aga ta pole pedantlik loodusemees, näiteks peoleo narrimist, käo kohale kukutamist või põdra põõsast välja ohkimist hukka ei mõista: "Looduses endas on ju ka näiteks mimikrinähtus. See on selline mõnus bluff. Arvan, et käoga ei juhtu midagi, kui ta kukutamise peale ühe lisalennu teeb. Kuni inimene looduses liikidega suheldes kasutab oma häält, miimikat või kehakeelt, on kõik mängureeglite piires."
Teine asi on heliseadmed või näiteks lindude ületoitmine. Talle ei istu ka loomaaed.
Lindudele oma
Looduses võib usaldus tekkida ruttu. Eriti kaitsealadel, kus jaht keelatud. Kuulen lugu veetallajatest, põhjamaistest lindudest, kelles on säilinud usaldus inimese suhtes. Kui Arne Ader tänavu Osmussaarel nendega kokku puutus, kujunes esialgsest varjatud pildistamisest n-ö ühissööming. "Kui oled nendega semu, pole vaja end varjata. Kui lähed vette nende sekka, eraldatakse sulle sama ruum mis neil omavahel - vahemaa järgmisega neli meetrit. Mulle jäeti samasugune toitumiskoht, et toitu, kui tahad. Ei peetud mingiks kahtlaseks tüübiks..."
Ader nendib tõsiasja, mida pühendunud loodusemehed kogevad, et kui looduses liigud, televiisor või ajalehed meelde ei tule. "Miks peaksin vaatama televiisorist aafrika elevantidest filmi, kui võin siin sookurgi vaadata ja ise selle kõige sees olla?"
