Lõuna-Eesti noored pered muretsevad üha enam endale lehmi
Võrumaal Haanjas elav Ülle Hollo haarab pisipoeg Marti käe otsa ja seab sammud põllu poole, et maakarja tõugu Mari ketist lahti päästa. Noor naine tõi Mari oma perre kaks aastat tagasi Heiferi fondist.
“Kui peres on lapsed, kes piima joovad, siis maapiim on ikka palju tervislikum ja parem kui poepiim,” põhjendab Ülle Hollo lehma võtmist.
Vabadus käes, tormab Mari tiigi äärde janu kustutama ja suundub seejärel rahulikul sammul lauta.
Põllu peal lehma suhtes ettevaatlik Marti sätib end laudas rõõmsalt ema kõrvale seisma, et jälgida, kuidas piim udarast mannergusse jõuab.
Ent udarast polegi midagi tulemas. “Vasikas on kõik tühjaks imenud,” pahandab Hollo sõbralikul toonil ja jätab lüpsmise sinnapaika.
Enamiku ajast hoolitseb lehma eest Ülle Hollo ema, sest naine ise käib paarikümne kilomeetri kaugusel mööblitehases tööl. Aga isegi siis, kui ema abiks poleks, saaks ta ühe lehma pidamisega ka ise hakkama.
Lehm ei seo perenaist enam kodu külge
“Ühe lehmaga on lihtne, sest keegi ikka saab vajadusel appi tulla – naabrinaine tõstab vaia edasi või lüpsab lehma ka ära,” on naine optimistlik.
Ülle Holloga sarnaselt mõtlevaid peresid on veelgi.
Näiteks Liilia Tali kirjutab maavillane.ee kodulehel järgmist: “Lehmapidamine ei ole enam sõnnikulõhnaline orjus piimapuki ja looma ketitamisega, mis su terveks päevaks kinni paneb. See on valikuterohke meeldiv aseaine masendavale piimapakkide kojutassimisele, pakendipesemisele ja poepiimale üleüldse.”
Ka Valgamaal Karula vallas Rõõmu talus elav Liilia Tali on lehm Eederit pidanud juba kaks aastat. Eeder on Eesti vanima lehma Õõda tütretütar, kes pärineb naise elukaaslase, loomaarst Ants Kuksi töökohast Eesti Maaülikoolist.
Ka Liilia Tali võttis lehma seepärast, et kogu tema pere on suur piima ja piimatoitude armastaja. Lisaks oli pidev kümne kilomeetri tagant taluniku juurest piima toomine tülikas. Kindlust lehm võtta andis seegi, et naisel on lapsepõlvest lehmapidamise ja -lüpsmise kogemus olemas.
Tali ei arva ka, et lehm teda kodu külge seoks. Nimelt peab ta Eederit amm-lüpsilehmana, mis tähendab, et ühe lüpsikorra eest hoolitseb Eederi vasikas Juta.
“Ma olen isegi nädal aega kodust ära olnud ja Juta pole mind veel kordagi alt vedanud, ka udaraga pole Eederil kordagi probleeme olnud,” teatab Tali.
Selleks ajaks, kui Juta oma praegusest toidulauast loobub, toob perenaine tallu uue väikese vasika, kes hoolitseb kuni Eederi uue järglase poegimiseni udara tühjendamise eest.
Jutale aga otsitakse siis uus kodu, sest Tali teatab kindlalt: “Kahte lehma ma küll pidama ei hakka!”
Kui palju aga lehma pidamine maksma läheb, seda Tali öelda ei oska, sest täpseid kalkulatsioone pole ta teinud.
“Nii palju oskan ma öelda, et lehma pidamisele on ju olemas riiklikud toetused ja maatõugu veisel on omaette ohustatud tõu toetus, mis vähemalt talveheina ära katab,” räägib naine.
Valgamaal Mõniste vallas Tsõõrniidu talus elav Rein Lepp kinnitab, et tegelikult pole ühe lehma pidamine eriti kulukas, kui talus on rohkem loomi.
Ühele lehmale saab ka käsitsi heina teha
“Ma kasvatan ka hobuseid ja seetõttu on mul kogu vajalik tehnika heina tegemiseks olemas,” kõneleb Rein Lepp, mööndes aga, et muidugi saaks ühele lehmale heina teha ka käsitsi.
Ka tema pole kahetsenud otsust tuua Heiferi fondi kaudu perre lehm. Selle pidamisele aitavad tublisti kaasa kõrvalmajas elavad vanemad.
“Kui lehma eest hoolitsemine oleks ainult perenaise kanda, oleks tal küll üsna raske,” tõdeb Rein Lepp. Kuna maal on elanikke vähe, siis on tema sõnul ka asendajat keeruline leida.
Tsõõrniidu talu Manni 8–12 liitrist päevas jagub nii Lepa enda kui ka tema kahe õe perele piimatoitude, või ja sõira tegemiseks.
Kui palju pered tänu oma lehma piimale rahaliselt kokku hoiavad, ei oska öelda ei Lepp, Tali ega Hollo. Küll aga julgevad nad teistelegi noortele peredele taas lehmapidamist soovitada.
“Eelkõige julgustan ma neid, kel maal juba mingi kogemus või talu olemas,” lausub Tali, lisades, et ilmselt paljud kardavad oma vabaduse pärast. “Mina ka kartsin. Nüüd olen aga väga rahul.”
Naine kinnitab, et tema kahesajapealine utekari, eesti tõugu hobused, koerad-kassid ja nüüd siis ka lehm pole teda veel kodu külge naelutanud ega vabadust käest võtnud.
Urve Loit, MTÜ Heifer Estonia juhataja
Loomapidamine on saamas elustiiliks, mis annab perele toidu lauale ja väärtustab ka meie elukeskkonda. Kui ma 2007. aastal alustasin Heiferi fondi kaudu loomade jagamisega, ei tasunud lehmi üldse pakkuda, sest huvi lüpsilehmade vastu puudus. Praegu aga ootab Võru- ja Valgamaal juba viis peret oma lehma. Seega hakkab huvi lehmapidamise vastu tõusma. Inimesed huvituvad ka piimatoodete valmistamisest.
Mis on Heiferi fond?
- USAst alguse saanud projekt, mille sisuks on osta annetusraha eest loomi ja kinkida need vähekindlustatud peredele.
- Tingimuseks on, et järglased tuleb edasi kinkida.
Valdkonnad Eestis
- Saaremaal lambad, veised ja mesilased
- Hiiumaal lambad ja küülikud
- Rõuges lambad, kitsed, veised ja hobused
- Võru- ja Põlvamaal lambad ja kitsed
- Lõuna-Eestis šarolee tõugu lihaveised ja eesti maatõugu piimaveised
- Viljandimaal lambad ja kalad
- Pärnumaal eesti, tori ja raskeveo tõugu hobused, liha- ja villaküülikud ning kompostiussid.
Allikas: www.heifer.ee
