Eelmise nädala Maalehes oli huvitav artikkel: "Lihttöölisi otsitakse lausa tikutulega". See ärritas mind, sest minul on hoopis vastupidine kogemus. Olen noor ema, kahe väikse lapsega ning oman kõrgharidust keskkonnaalal.

Käisin töövestlusel, kõik sobis - ma meeldisin neile, kes töövestluses osalesid. Vaatasime laudad koos üle, rääkisime tööülesannetest ning mõlemad pooled olid rahul ning sai kokkulepitud ka proovitööpäev, et ma kindlasti saaks veenduda, kas see sobib mulle. Eriti sobis mulle tööaeg, mis on 8-16.30 (seega on võimalust last lasteaeda viia ning koju tagasi tuua) - neid töökohti on väga raske leida. Lisaks sai rõhutatud, et meiega koos elab ka laste vanaema, et kergemate haiguste puhul ei pea ma töölt puuduma, vaid mul on lastele hoidja olemas.

Ainult hoidjal pole autolube, et lapsi sõidutada. Aga oh üllatust, mulle tuli järgmine päev kõne ning öeldi, et ma ikka ei sobi, kui küsisin põhjust, siis ei tahetud öelda. Lõpuks sain aru, et mul on kõrgharidus ning kardetakse, et ma pole piisavalt püsiv tööjõud. Lisaks töövestlusel mainiti mulle ära, et mul väiksed lapsed ning nii on tööl raske käia. Nad eksivad, sest maal pole mulle mu erialatööd ning ma ei koli ju ära, kui alles kolisin maale. Olen kohusetundlik ja töökas, ning ema, kes tahab perele raha teenida, et me elus paremini hakkama saaksime.

Muidugi, kuna olen noor, ei saa eeldada, et ma sinna pensionieani tööle jääks, aga kindlasti oleksin paar aastat kui mitte rohkem jäänud farmitööliseks, sest palk on parem kui näiteks klienditeenindajal ning graafik ka tunduvalt sobilikum noorele emale. Töövahetusel saakski piigem määravaks vaid palga suurus, kui on hea palk, siis naljalt ei lähe ära, kui kõik muu sobib. See vihastas mu nii välja, sest esiteks, kui mul on väiksed lapsed, siis niigi on raske tööd leida, ja teiseks, millal kõrgharidus on hakanud takistama lihttööle saamist? Kas see on õiglane ?

Ma leian, et pigem asi on tööandjates, kes väldivad teatuid gruppi inimesi, hirmust, et äkki kohe jooksevad ära? Mida mina kui noor ema tegema peaks? Kas mulle pole üldse tööturul kohta, kui mul on väiksed lapsed ja veel hullem, kui oman kõrgharidust? Mis töölisi need nö talunikud otsivad, et peavad kohe võõrtööjõu peale mõtlema? Ennist võiks ikka tööd anda perele, kui mingi võõramaalasele. Ka mina vajan raha, et toime tulla ning lastele ikka täisväärtuslikku elu pakkuda? Kas mu kohus ongi siis istuda kodus ja sünnitada lapsi, kui elan maal, sest ma ei saa siin tööle, eriti kui vajalikuks on mulle 8-17 tööpäevad ? Ma leian, et ma olen õigusega väga pahane selle süsteemi peale. Kus siis tegelikult probleem on: kas tööandjates või hoopis inimestes, kes väidetavalt ei taha farmitööd ?