Lugeja: Tulekera veeres antenni otsast põrandale ja süütas kardina
See oli 1959. aasta kevadel. Olin just Rakke haiglast koju saanud, kus ma olin üle kuu aja. Oli imeilus soe ja päikseline päev.
Olime emaga magamistoas, mina pikutasin voodis ja ema seisis lõunapoolse akna lähedal ja vaatas välja. Kuna kaugemal kõmistas, siis tõmbas ema raadio küljest välisantenni juhtme välja. Ema tuli umbes kolm meetrit minu poole, see tähendab keset tuba ja vaatas uuesti õue poole, samal hetkel käis kõva kärgatus ja me mõlemad nägime, kuidas umbes 5 cm läbimõõduga tulekera veeres antenni otsast põrandale ja sealt põranda alla, hiljem vaadates oli ka väikene auk põrandas.
Keravälk süütas kardina. Ema hüüdis isale, kes istus köögis, et too ruttu vett, mida isa ka tegi. Ära põles vaid kardin, raadio ja raadio all laual olevad fotoalbumid said vaid pealt märjaks.
Nii et oli õnnelik õnnetus, tänu sellele, et kodus olime. Välisantenn oli meil õues kusagil kuue või seitsme meetri kõrgusel, seda mööda see keravälk siis tuppa tuligi.
