Lugejate mälestused: vanaisa tappis lihavõttejänese lapselaste silme all
Millised on teie mälestused lihavõttepühadest? Maalehega jagasid oma ülestõusmispühade mälestusi neli lugejat. Kui ka teil on vahvaid mälestusi, saada need aadressil veeb@maaleht.ee. Kirjutage ka, kas värvite mune reedel või laupäeval ja millised on teie ülestõusmispüha hommikud!
Elasime toona maal ja ülestõusmispüha hommikul oli meil kombeks aiast lihavõttemune ostida. Ega meie siis ei teadnud, et need munad peitsid aeda vanemad, mitte lihavõttejänkud. Üks ülestõusmispüha hommik on mulle aga igaveseks mällu sööbinud. Ema oli märganud jänest aias askeldamas ja ajas meid kähku üles, et saaksime oma silmaga lihavõttejänest tegutsemas näha. Samal ajal kui meie magamistoa aknal jänkut imetlesime, oli õues askeldav vanaisa püssi haaranud ja põmm! - lihavõttejänes oli surnud. Meie jaoks olid lihavõtted igaveseks rikutud ja rõõmsast munadejahist ei tulnud sel päeval enam midagi välja.
***
Minu jaoks oli kõige ideaalsem munadepüha kirjeldus „Bullerby lastes“, kus kõik lapsed šokolaadist mune otsisid. Liisa leidis enda oma, siniste lillekesetega, köögikapist. Sellest ajast saadik kui seda lugesin, unistasin, et ka mina saaks kunagi suure šokolaadimuna. Nõukogude-ajal selliseid mune meil kaubanduses ei olnud ja munadepühadel leidsin ainult kommikorve, kus sees ka sibulakoortega värvitud munad. Kui siis juba suur olin ja õel lapsed sündisid, otsustasin lõpuks oma unistuse ühe lihavõtte aegu nende peal välja mängida. Kui nad meile külal tulid, olin ostnud suured šokolaadimunad, igaühele ühe ja need ära peitnud. Kiiresti leidsid nad munad üles, aga rõõmustamise asemel olid nad hoopis pettunud – nemad ootasid traditsioonilisi kommikorve! „Sest kommikorvis on rohkem ja suurem valik,“ selgitas õde mulle pärast.
***
Meie peres tähistati alati lihavõtted, ka sügaval nõuka-ajal. Vanaema ja ema tegid pashat ja kulitšit ning pühapäeva hommikuti otsisid lapsed korve, mida jänesed olid korterisse ära peitnud. Mäletan et ükskord oleks mu korv äärepealt leidmata jäänud, sest ema oli selle peitnud kohvikannusoojendaja alla ja ma arvasin, et seal all on kann. Lisaks värvitud munadele oli korvis ka värvilised hernekommid ja mõnikord ka väikesed šokolaadid, mida ema oli Moskvast toonud. Meil Eestis selliseid ei olnud ja ma oli veendunud, et need on lihavõttejänese toodud šokolaadid. Alati oli meie peres ka pidulik pühapäevahommikusöök koos munakoksimise ja apelsiniga kaunistatud pashaga. Peres meil usklikke polnud, aga me teadsime alati, et see on üks väga pidulik ja püha päev.
***
Mune värviti meil alati laupäeva õhtul. Olid mingid tibupildiga munalakid, neli värvi, nendega sai mäkerdatud. Viltpliiatsitega sai ka joonistatud jäneseid munale ja kui vanem õde lubas, siis sai kasutada ka tema küünelakke, aga need olid kõik punased. Pärast munad kleepusid kõik, kui kätte võtsid. Sibulakoortega värviti ka, aga lastele meeldis ikka ise värvida. Ükskord sai isa ühelt kunstnikul imelised värvitud munad kingiks, isa neid süüa ei lubanud, ütles, et need värvid on mürgised. Munad seisid meil mitu aastat puhvetkapis klaasi taga, käisin neid ikka imetlemas.
