LUGEMISELAMUS: Eesti rekordid on kaante vahele pandud


Põder on Eesti suurim imetaja.
Põder on Eesti suurim imetaja.Foto: Veiko Vares

Jälle üks tore üllitis on ilmunud meie raamaturiiulile – eriti neile friikidele, kes ilukirjandust tilulilu-kirjanduseks kipuvad hindama, tahtmaks fakte, tõelisust ja elu ennast kõrgemal hoida kui kunstilisi väljamõeldisi.

Justkui Eesti looduse väike Guinnessi-piibel, läbivaks jooneks sõnad kõige-kõige-kõige … kokku peaaegu sada (tegelikult 98) kõige-kõigemat. Ja kõik ikka meie koduloodusest üles korjatud tähelepanekud. Autor Ülar Allas on selle kireva kokkukorje puhul üsna kõvasti vaeva näinud. Paistab ju Eestimaa ilus küll, aga paljude arvates muu maailmaga võrreldes ilma oluliste loodusrekorditeta. Aga kui otsima hakata…

Saamegi teada, et …

... Suure Munamäe tornist (mille täpne kõrgus on 346,5 meetrit merepinnast) võib ilusa ilma korral näha 50 km kaugusele.

… Salapärase Virulase koopa kogupikkus on ligi 90 meetrit, autorilt samas ka soovitus seda hobi korras mitte üle mõõtma minna.

… Kõige sügavam auk (s.t puurauk) Eesti pinnasesse puuriti 1990. aastal ja on nimelt 815,2 meetrit sügav. Järgmine 787,4meetrine on Ruhnus. Sealt loodeti naftat leida, leiti õnneks ainult mineraalvett. Äkki peaks sõna “õnneks” olemagi jutumärkides…

… Lääne-Virumaal Letipea maastikukaitsealal troonib üks Euroopa suurimaid rändrahne – Ehalkivi. Eks käidi selle varjus kunagi ehal ka, aga nime sai koloss hoopis seetõttu, et loojuv päike tervenisti kivi taha ära mahub. Pilt juures ja puha.

Seotud lood:

… Kõige vanem puu Eestis – Urvaste külas kasvav Tamme-Lauri tamm – on vana ligikaudu 700 aastat. Et kasvama läinud ta Rootsi kuninga Karl XII maasse torgatud vankriaisast – noh, see on juba ilukirjandus…

… Kõige kõrgema puu leiame seevastu Ootsimaa orust Põlvamaal. Seal metsas kasvav kuuseke on 48,6 meetrit pikk, ja mine tea, ehk kasvab veelgi.

Kõige kiiremini kasvav taim? Arvake ära! Ennäe, humal! “Tapp” sobib ka tema kohta öelda. Ööpäevas võib kõrgust visata oma 10 cm, justkui mingi bambus.

Kõrvits üllatab nii mõndagi lugejat raamatus oma 310 kg kehakaaluga. Lisaks saame teada, et liigi poolest on kõrvits hoopis mari – nii rasked marjad meil Eestis.

Euroopa koolibriks hüütud pöialpoiss, teadagi, seevastu kõige väiksem lind. Kui teil juhtub taskus 20sendine olema, siis just nii kerge ta ongi. Ja oskab nagu koolibrigi õhus paigal püsida.

Luik muidugi kõige raskem, rekord on puudase kühmnokk-luige käes. See püüti 1985. aastal Matsalus kinni ja kaalutigi ära.

Pole see Eesti nii igapäevane midagi, loodus­rekordeid täis.

Piirpääsukest on tihti ka pääsukeseks peetud, aga pole ta seda ühti, on hoopis piiritaja, ja kõige kiirem lind ka – 116 km tunnis. Tõsi, meie rabapistrik ületab selle kiiruse enam kui kahekordselt, aga ainult sööstlennul. Piiritaja seevastu saab kiirel horisontaallennul nii süüa, pesamaterjali korjata kui paaritudagi.

Jätan ülejäänud põnevad kirja pandud linnud vahele ja sukeldun loomariigi ridadesse. Teadagi on põder meie metsade suurim imetaja. Tema võidurõõmu suudab rikkuda ainult tast veel suurem ... kes? Tuleb välja, et vahel eksib Euroopa vetesse ka vaal – temagi ju imetaja.

Kui suurim maismaaelukas, see põder muidugi, kaalub oma pool tonni, siis väikseim kõigest neli grammi, ei keegi muu kui kääbus-karihiir. See vaeseke peab lisaks oma kergele kaalule ka pidevalt midagi nosima. Muidu sureb lihtsalt nälga.

Kõige pikema elueaga paistab silma aga hoopis isevärki isend – ebapärlikarp. Vanim kinnipüütu osutus lausa 134aastaseks.

Milline küll võis olla kõige suurem püütud kala, ehk mäletate veel? 1996. aastal räimekastist leitud tuur. Koos oma 28 kilo musta kalamarjaga. Kaaviar sai muidugi söödud (maitsesin isegi), tuur sai nimeks Maria ja kutsub end siiani loodusmuuseumisse vaatama.

Loe veel

Jaanimardikas jällegi on ainus isehelendav putukas. See valgustus on paraku omane ainult emastele ja sedagi kuni paaritumiseni. Siis panevad “emmed” tule kustu.

Kui raamatut uskuda, kuulub Eestile 2222 saart, Lätile ei ühtegi. Oh seda looduslikku ebavõrdsust. Neil muidugi see-eest pikk liivarand Jurmalas, aga ega meiegi Narva-Jõesuu pisukeste killast ole – annab otsast otsani kõndida tervelt seitse ja pool kilomeetrit.

Midagi ka avastamiseks

Võiksin jäädagi siin raamatust väljavõtteid kirja panema, aga raamatu koostaja vast solvuks, kui kõik 200 lehekülge kohapeal ära refereeriksin. Jäägu siis lugeja rõõmuks avastada ülejäänud kõige-kõigemad pinnavormid, ämblikud, seened, jõed ja joad, sood ja rabad, ilmastikunähtused ja allikad. Pole see Eesti nii igapäevane midagi, loodusrekordeid täis. Head teadasaamist!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare