LUGEMISELAMUS: Fosforiit majanduslikust vaatevinklist

 (1)

ANTO RAUKAS
ANTO RAUKASMarko Mumm

Akadeemik Anto Raukase hiljutine raamat “Fosforiit – meie ühine rikkus” annab põhjaliku ülevaate Eesti fosforiidi uuringute ja kaevandamise ajaloost, fosforiidist kui fosfori toormest, fosforivajadusest ja kasutussuundadest. Ka tulevikus.

Lähiaastatel Euroopa Liidu toetused Eestile vähenevad ning häid ideid puudujäägi katmiseks pole valitsusel seni ette näidata olnud. Ilmselt oleks parim võimalus meie maavarade senisest parem kasutamine. Ja esikohal on selles mõttes kindlasti fosforiit, millest rääkimist on pikka aega peetud halvaks tooniks. Seda tänuväärsem on akadeemik Anto Raukase hiljuti ilmunud raamat “Fosforiit – meie ühine rikkus”.

Loodan, et sellest saab seni veel keelatud fosforiidiuuringute, kaevandamise ja töötlemise uue etapi algus. Tuleb tunnustada akadeemik Anto Raukase teadmisi, arusaamu ja tahtejõudu selline raamat valmis kirjutada ning avaldada ajal, mil tegelikult jätkuvalt levitatakse fosforiidi kohta valeinfot. Hirmutatakse fosforiidist põhjustatud uute hädaohupilvedega, ennustatakse uut fosforiidisõda jne.

Faktipõhine ja sisutihe

Seotud lood:

Näiteks Marek Strandberg on ajakirjanduses väitnud, et Haagi Strateegiliste Uuringute Keskuse andmetel on aastateks 2030–2040 fosforiidivajadus jõudnud maksimumini ja hakkab seejärel vähenema. “Teadmiste rakendamise toimiva kava puudumine ja saamatus rakendada teadmisi majanduses on nüüdseks viinud geoloogid ja mäeinsenerid sinnamaale, et ollakse valmis teenima mistahes huvisid, kes vaid raha maksab. /…/ Fosforiidiäri on arenenud maailma jaoks minevik,” kirjutas Strandberg.

Raamatus on suurt tähelepanu pööratud nn fosforiidisõjale – selle põhjustele, kulgemisele ja tulemustele, samuti möödunud sajandi kaheksakümnendate aastate fosforiidiuurijate ja valitsusaparaadi töötajate tegevusele.

Suuremat ebakompetentsust on raske tuvastada, ütleksin selle peale. Eesti rahvale on üle 25 aasta fosforiidi osas süstitud absurdi, kuid akadeemiku faktipõhine raamat on avanud tee nende absurdide ümberlükkamiseks.

“Fosforiit – meie ühine rikkus” on sisutihe. Lugeja saab ülevaate Eesti fosforiidi uuringute ja kaevandamise ajaloost, fosforiidist kui fosfori toormest, fosforivajadusest ja kasutussuundadest, samuti maksumusest ja viimase muutuse trendist ning fosforiidivaldkonna arengusuundadest tulevikus. Peatutakse ka fosforiidi katendis levival kõrge U-, Mo-, V- jm metallide rikkal graptoliitargilliidil kui potentsiaalsel maavaral.

Raamatus juhitakse tähelepanu, et taasiseseisvunud Eesti valitsus tellis 1991. aastal fosforiidi majandusliku potentsiaali hinnangu USAs asuvalt rahvusvaheliselt väetisearenduskeskuselt. 1992. aastal majandusministeeriumile esitatud aruandes informeerivad eksperdid valitsust, et Toolsest saadav fosforiidikontsentraat on maailmaturul konkurentsivõimeline. Positiivse hinnangu andsid fosforiidile kui maavarale samuti Soome ja Rootsi teadlased. Kahjuks neid tulemusi valitsus kartis arvestada ja on tänini peitnud n-ö kalevi alla.

Suurt tähelepanu on pööratud nn fosforiidisõjale – põhjustele, kulgemisele ja tulemustele, samuti möödunud sajandi kaheksakümnendate aastate fosforiidiuurijate ja valitsusaparaadi töötajate tegevusele. Viimaseid on valgustatud esimest korda, kuivõrd nad olid salastatud.

Vastused küsimustele

Raamatu autor jõuab mittevaidlustatava järelduseni, et teadlased ei saanud nõukogude ajal välja öelda fosforiidisõja peapõhjust – hirmu tohutu sisserände ning eesti keele ja kultuuri säilimise pärast.

Kuid see ei anna vastust küsimusele, miks likvideeriti meie eelkäijate poolt enne Teist maailmasõda rajatud perspektiivne tööstusharu just taasiseseisvunud Eesti Vabariigi ajal, kui sisserände ohtu enam polnud ja kui uuritud fosforiidivaru hõlpsasti kasutusele võetava Toolse maardla näol oli olemas. Miks ilma majanduslike põhjendusteta viidi Toolse maardla varu bilansiväliseks, miks keelati riiklikul tasemel fosforiidiuuringud jne.

On hästi teada, et iga sõda, olgu see võitlus relvadega, psühholoogiline või muu, teenib alati kellegi huve, kuid tulemused maksab kinni asjast meelega kõrvale jäetud rahvas. Kes vastutab selle eest, et fosforiidiuuringud Eestis lõpetati ja perspektiivne tööstusharu likvideeriti?

Maaleht loosib välja 40 piletit Itaalia muusika festivalile. Kui olete Maalehe tellija ja soovite sellest kõigest osa saada, siis pange end kohe kirja!
Kui te ei ole veel tellija, siis praegu on just õige aeg liituda Maalehe tellijate perega. Rohkem infot SIIT.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare