“Leida Kibuvitsa looming põrkus tema traagilise saatusega,” ütleb kirjastaja Sirje Endre. “Kaks abielu, viiekümnendatel viis aastat vangilaagris koos kogu vara konfiskeerimisega, püüd nõukogude elus kuidagi kohaneda, sõpradest eemaldumine, vastuolud tütrega… Ta oli karismaatiline elegantne daam ja andekas looja, kelle loomingut iseloomustavad kolm sõna: kirg, pilge ja värv.”

Seestpoolt värvilised

Kui tuttav oli kirjastaja Endre Leida Kibuvitsa loominguga enne kogumiku “Kirev” koostamist?

“Siberisse küüditatud tädi perekonnast jäänud mahukas raamatukapp oli üks mu lemmikpaiku,” meenutab Sirje Endre. “Kui ma parajasti peenraid ei pidanud rohima või marju korjama, olin ninapidi kapis. Ühel päeval leidsin sealt kaks mahedavärviliste kaantega raamatut, mis olid ilmunud Looduse romaanisarjas: “Soomustüdruk” (1932) ja “Paradiisi pärisperenaine” (1934). Autor kaanel L. Kibuvits, nimele oli joon alla tõmmatud.

Sisust siis veel suurt aru ei saanud, aga mulle meeldis, et mõlemad raamatud olid ka seestpoolt värvilised. Mingeid pilte ega värve seal muidugi polnud, kuid laused ise olid “värvi täis”. “Taevaserval on lilla varjundiga pilv. Sel on levkoide nukker punaroosa. Vilgub paar tuld ja varjud on süsimustad. Teatri eest suriseb auto – selle küljel on sitika sinimusta läiget.” (“Paradiisi pärisperenaine”)

Rahva ühismälus ei ole Kibuvitsa loomingul tänapäeval määravat kohta. Pigem on ta unustatud.

Kibuvitsa ilukirjanduslik looming, mis on kontrastiks teda ennast tabanud lohutule saatusele, väärib taasavastamist.
Maarja Vaino

Ometi ei ole kahtlust Kibuvitsa romaanide ja novellide kuuluvuses eesti kirjandusklassikasse. Veendusin selles, kui koostasin raamatut “Leida Kibuvits. Kirev”. Tema tegelaste mõtted ja unistused on praegu meiegi omad, kuigi vahepeal vahetus sajand.”

Kogumiku sünd

2012. aasta oktoobris luges Sirje Endre ajakirjast Keel ja Kirjandus Maarja Vaino artiklit “Rist ja Rõõm. Lisandusi Leida Kibuvitsa eluloole”, mis ilmus Leida Kibuvitsa 105. sünniaastapäeva puhul.

“Maarja Vaino artikli intensiivsus ja dramaatika olid lummavad,” ütleb Sirje Endre. “Aga see polnud veel kõik. Möödunud aasta 10. septembril olime kirjastusega Raudoja kõrtsis Ave Nahkuri korraldatud sügislaadal raamatuid müümas.

Leida Kibuvitsa käsitöödes on paeluvat emotsionaalset kirkust ning lausa ligitõmbavat võluväge.
Anu Raud

Korraga astub minu juurde Kai Ellip rahvusraamatukogust ja ütleb: “Ei ole siin midagi aega raisata. Tulin mõni päev tagasi Heimtalist Anu Raua juurest. Temal idee, et tuleb teha raamat Leida Kibuvitsast.” – “Anu Raud ... miks tema Kibuvitsast...?” – “Leida Kibuvitsa käsitööde kogu on ju Heimtali muuseumis!” hüüdis Kai. “Kibuvits oli kirjanik, kes õppis ka Pallases. Tema haruldased tikandid ja mustrid on väärt, et neid raamatusse panna.”

Raudoja episoodist läks mööda mõni päev ja Kai Ellip tuli kirjastusse kontrollima, mis on Anu Raua ideest edasi saanud. Tal oli kaasas aukartust äratav sületäis Leida Kibuvitsa raamatuid, laenutatud rahvusraamatukogust. Ladus need mulle lauale virna. Tunnistan, et eks mul endalgi oli “Paradiisi pärisperenaine” jõudnud riiulilt juba öökapile. Ja see teine ka, “Soomustüdruk”, millega Kibuvits 1932. aastal Looduse romaanivõistluse peaauhinna pälvis.”

Oivaline tekst ja pildid

“Leida Kibuvitsa romaanide ja novellide järjepanu lugemine oli elamus,” tunnistab Sirje Endre. “1930. aastatel illustreeris ta ise oma kaht raamatut. Pildid on oivalised. Raske on kirjeldada kummalist lähedaloleku tunnet, mis mul lugedes ja neid pilte vaadates tekkis.”

Ja tuli ka palju küsimusi. Sirje Endre lisab: “Kibuvits oli kõrge lennukaarega kirjanik, keda kriitikud seadsid Tammsaare kõrvale. Mis oli tema saladus, et ta oskas kolmekümnendatel kirjutada nii, nagu elanuks juba meie ajas, XXI sajandi modernses, vastuoludes vaevlevas maailmas?

Kuidas oli see võimalik, et inimesest valusa tähelepanuga kirjutanud looja, üksildane juurdleja kirjutuslaua taga, oli samas “elavhõbeda temperamendiga” elegantne daam? Seltskonnaelu särav täht, kelle saabumisel hakkasid välkuma fotolambid; kelle rõivamoest võeti snitti; kelle poole pöörati binoklid, kui ta sisenes teatrisaali.”

Raamat valmis koostöös oma ala proffidega nagu Maarja Vaino, Anu Raud, Kadi Pajupuu ja Marilyn Piirsalu. Professionaal tajub aja vaimu eriti tundlikult, iga ta sõna või sammu mõju kestab kaua.