LUGEMISELAMUS: Mõõdukus aias suurendab elurikkust
Kristiina Hellström.
216 lk.
Hea Lugu.
Võtsin aedniku ja maastikuarhitekti Kristiina Hellströmi raamatu “Minu Hiiumaa aed” kätte mõningase umbusuga.
Olen hariduselt botaanik ja ökoloog ning mu kokkupuuted maastikuarhitektide tegevusega on pigem pelutavad – neil kipub põhitähelepanu olema arhitektuuril, millele maastik ja taimed on pigem teisejärgulise tähtsusega kaunistus, mida saab omatahtsi paigutada, kujundada, ja kui see kõik ära tüütab, uue vastu välja vahetada.
Ilma tõrjevahenditeta
Hellströmi raamat näitab veenvalt, et aeda on võimalik kavandada ja hooldada ka looduslähedastel põhimõtetel.
Kahekümne aasta eest rajatud kõnealune aed asub osaliselt loopealsel ja kunagisel põllumaal. Muld on küll must, aga hirmus kivine; suved on tihti põuased ja kevadised öökülmad tavapärased.
“Kui põud kestab veebruarist juulini, siis hakkavad isegi kõigega harjunud kased kesk suve lehti langetama ning tammelehed tõmbuvad krussi ja pruuniks,” kirjutab Hellström.
Aga põuaga kaasneb ka head – ei pea muru niitma, kuna see ei kasva; umbrohi on kergesti ohjeldatav ja peenraservad ei rohtu. Mõttekas oli valida sellistesse oludesse sobivad taimed, nii Eesti pärismaiseid kui ka põliseid või uuemaid ilutaimi, kes Eesti oludega on aastasadade jooksul kohanenud.
Aia keskne osa, kuhu viib aia peavärav, on ringikujuline lilleaas. Kevadel on see kobarhüatsintidest ja nurmenukkudest sinikollane nagu Rootsi lipp, hiljem tulevad angerpist ja teelehed, metsülane, härjasilmad ja paljud teised kodumaised lilled.
Sügisel, kui lilleaas on maha niidetud ja hein kokku pandud, aed avardub ja ka niidetud pind on ilus. Mõnedki taimed õitsevad veel teist korda.
Peale lilleaasa on looduslikke ilutaimi kõikjal aias. Ainult meie looduslikest liikidest jääb aednikule väheks ja seetõttu kasvab siin ka rohkesti sissetootud liike.
Mururibasid on muidugi rohkem kui vaid lilleaasal – need on otsekui käiguteed peenarde vahel, ning nagu mainitud, kuival aastaajal pole põhjust muru kuigi tihti niita.
Aia muudab eriliselt sümpaatseks asjaolu, et siin ei kasutata keemilisi putuka- ja taimetõrjevahendeid, üksnes looduslikke – nagu tuhk või tubakaleotis. Ka muld on suuresti “oma tehtud”: kompostiks on kasutatud lambasõnnikut, meriheina, puulehti, toidujäätmeid jne.
Loopealsed on liigirikkad ning loopealsele kujundatud aed seda enam – terve hulk loomakesi on nõus inimesega kõrvuti elama, tema kinnis- ja vallasvarast ning tegemistest kasu lõikama.
Talvel annab lindudele tuge linnumajas söökla, suvel aga maja ääres savitaldrikud veega, mis pakuvad lindudele kümblemisvõimalust. Rääkimata marjadest ja kirssidest, mida rikkaliku saagiga aastatel jätkub nii aiapidajale, külalistele, herilastele kui ka lindudele.
Aeda ümbritseb rohkem kui 20 hektarit loopealset: osaliselt lagedat ja kevaditi veega kaetut, samuti kadastikku, puisniitu, kasetukki ja lehtvõsa. Seda aitab korras hoida heinaniitmine, näiteks lattniiduki abil, mis raamatu autorile meenutab õmblusmasinat, millega ta on lapsest saati sina peal olnud.
Oluline osa on ka kümnel lambal, keda peetakse praegu pigem lemmikloomana ja kes vanuse tõttu kipuvad kergesti haigestuma.
Õpetussõnad lugejale
Raamatus ei puudu eraldi peatükina ka õpetussõnad lugejale: kas looduslik aed saab üldse olemas olla ja mida sellise pidamine tegelikult tähendab? Kuidas muuta aia hooldamine võimalikult lihtsaks, alla andmata ilusaks?
Siit leiab kordaarmastavale aednikule ka raskesti omaks võetavaid soovitusi – näiteks lasta teatud taimedel omatahtsi paljuneda, ja rõõmustada selle üle, et vahel leiavad taimed ise endale kõige parema kasvukoha.
Aga aia metsistudes võtavad võimust meile mitte meeldivad taimed ning elustik muutub liigivaeseks, nii et aedniku tähelepanelik käsi ja tegutsemine on ikkagi hädavajalik.
Raamatu viimases osas antakse ka nõu puisniidu ja parkmetsa kujundamiseks – mida ette võtta eri tüüpi padrikutega, milline metsatukk tuleks jätta rahule ja kuidas toimetada võsastunud puisniidul.
Kahjuks võrdub õitsev aasa- taimestik väga paljude inimeste jaoks korratuse ja kaosega, millega peab iga hinna eest võitlema.
Kristiina Hellström suudab aga oma raamatuga edukalt tõestada vastupidist – loodusliku mulje jättev aed, mis sobib elupaigaks paljudele taimedele ning lindudele-loomadele, võib olla metsikult ilus!
