Põhjala rahvastel, sealhulgas ka meil, eestlastel, on üks müstiline omadus, millest lõunapoolsed ei saa iialgi aru. See on oskus istuda sõbra või kallimaga koos lausa tunde ühtegi sõna vahetamata ja tunda end ometigi õnne tipul, olles teineteisele kõik.

Kui vaataks ausalt peeglisse

Selle oskuse omandamiseks oleme pikalt imetlenud talvehaku virmalisi ja kuulanud suvelõpu ritsikaid; lasknud soojal tuulel oma põski paitada; kuldse sügise süleluses marssinud metsas seeni otsides maha pikki vahemaid ja vaadanud puudega tõtt. Tarviline on tavalise põhjalase elu.

Kõige eelloetu sümboliks Fredrik Backmani raamatus “Mees nimega Ove” on tavaline torisev Rootsi leskmees, kelle otsaette oleks kui kirjutatud vanasõna: “Vaga vesi, sügav põhi.”

Tegu on üliarmsa, ülitraagilise ja samas ülinaljaka looga meist endist, põhjamaalastest, sellistena nagu oleme, kui peaksime ausalt peeglisse vaatama. Meie igapäevaelust, kaamoselummusest ja põhjalikkusest. Loomulikult tänapäevale kohaselt ka pagulastepelgusest, mis ajapikku kasvab lembuseks, ning sõprusest, mis lõpeb aastakümnete pikkuse vimmaga.

Kogu loole lisavad kaalu ja mõtteainet Ove püüdlused endalt elu võtta, aga ka omapärased asised ja põhjalikud detailid mehe püüdluste kohta. Ja nagu põhjamaades kombeks, ei lase Ove end karmidest kogemustest või kohmakatest kõrvalekalletest sugugi heidutada. Kui ikka üks Rootsi (loe ka Soome, Eesti) mees on miskit ette võtnud, küll siis ta selle ka lõpule viib. Olgu raskused ees millised tahes. Nii naerame nuttes ja nutame naerdes.

Nüüdseks on teada, et superstaar Tom Hanks hakkab mängima Rootsi kassatüki “Mees nimega Ove” Hollywoodi versioonis nimiosalist, pahurat leske, kelle enesetapukatsed aina luhtuvad.

Eakad on lahedad

Ove lugu tekitab mõnusaid paralleele gerontokrimi tippteosega “Vanaproua, kes röövis panka”, mille autoriks rootslanna Catharina Ingelman-Sundberg. Või siis teine paralleel taas Rootsi klassikast – Jonas Jonassoni “Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus”. Viimast on nimetatud ka pensionäride punkkirjanduseks, niivõrd üle võlli käib sealne elu.

Näib, et Rootsi heaoluühiskonnast, mis alustuseks andis meile kuhjaga nordic noir’i nimega nauditav-õõvastavaid krimilugusid, on taas sündinud midagi väga sisukat, lausa kirjandusloolist.

Olgu seda voolu siis nimetatud pensiopungiks või gerontokrimiks, põhimõtteks see, et eakad inimesed on lahedad, lustlikud ja suure sisuga.

Isegi siis, kui see füüsilise abituse või vaimse suletuse tagant esmapilgul välja ei paista. Nad ei pea ka mulje nimel pingutama, nad on vabalt, vaarisa kombel!

Vaat selline mees on Ove, Rootsi Ove, kes võiks vabalt olla ka Eesti mees Kükametsa või Jobukaku külast.

Nii nagu saja-aastane aknast välja hüpanud härra, on ka Ove jõudnud filmilinale ning ka Eestis nii kinodes kui telekanaleis linastunud. Vähe veel, Hannes Holmi lavastatud komöödia, mis põhineb Fredrik Backmani bestselleril, kandideeris parima võõrfilmi Oscarile ning oli mullu USA kinodes edukaim võõrkeelne film.

Ja nagu sellest veel vähe oleks. Nüüdseks on teada, et superstaar Tom Hanks hakkab mängima Rootsi kassatüki “Mees nimega Ove” Hollywoodi versioonis nimiosalist, pahurat leske, kelle enesetapukatsed aina luhtuvad.

Ning siin hüüangi ma üles kõiki pensiopungi või gerontokrimi sõpru: haarake Ove raamat pihku ja lugege kiiresti läbi, enne kui...

Tõesti, isegi kogu oma Hollywoodi-lembuse ja Tom Hanksi austuse juures ei suuda ma uskuda, et lombi taga suudetaks filmi panna meie põhjamaine saladus ja oskus, kus kaks inimest istuvad tunde laua taga mitte midagi tehes ja mitte midagi rääkides, aga samas on lõpmata õnnelikud, sest kõik on selle mittemidagitegemisega vägagi sisuliselt ära öeldud.

Vaat selline mees on Ove, Rootsi Ove, kes võiks täiesti vabalt olla ka Eesti mees näiteks Kükametsa või Jobukaku külast.