LUGEMISELAMUS: Pildikesi kadunud maailmast



Janika Kronberg
Janika KronbergAlar Madisson

Mida aastavahetuse pikkade pühade paiku kingiti ja milliseid raamatuid loeti? Paljudel juhtudel ilmselt ikka seda, mida küsitlused ja kriitikud aasta saagist esile tõstsid.

Lugesin Tõnu Õnnepalu “Valede kataloogi. Inglise aeda”. Õnnepalu on teada-tuntud kirjanik, kellele saab alati kindel olla, isegi siis, kui tekib tahtmine vastu vaielda.

Julgeb provotseerida

Kirjandus selleks ongi, et erutada ja äratada, mõistusel mitte uinuda lasta. Kirjanikul olgu julgust asju ootamatust vaatenurgast näha, vajadusel ka lugejat väheke provotseerida, ja kui Õnnepalu mõtteviisi hoolikalt jälgida, siis seda julgust ja oskust tal jagub.

Ilmaelust distantseerunud autor peab Hiiumaal maja, loeb vanu ajalehti enne nende ahjuajamist – neid valede katalooge, kirjeldab argiaskeldusi, elustab ajuti minevikku ja manab globaalses mastaabis esile eshatoloogilisi tulevikuvisioone. Ning siis on ta ühtäkki aedniku abiline kapitalismi sünnimaal Inglismaal ja arutleb marksismi üle.

Saagi koristamise ajal on ta aga tagasi kodus ning sõlmib osavalt ühte aedniku ja kirjaniku ameti. See on väikese maa hea peavoolukirjandus, mis ühendab üleilmset kohalikuga, nagu Õnnepalu seda oma esseistlikes mõtterännakutes ikka on teinud.

Seotud lood:

Hoopis teist masti on Võru hevibändi Hetero basskitarristi ja kultuurimaja Kannel direktori Heiki Kelbi raamat “Elu ongi muinasjutt”. Kuigi 2016. aastal ilmus Kelbi sulest ka raamat “Hetero. Tsentrist väljas” ja ma teadsin ka tema Võrumaal esitatud näitemänge, ei olnud mul sellise kaaluga tervikliku raamatu teoksilolekust aimugi.

See on väikese maa hea peavoolukirjandus, mis ühendab üleilmset kohalikuga, nagu Õnnepalu seda oma esseistlikes mõtterännakutes ikka on teinud.

Aga nüüd on see meie ees olemas, Marika Vaheri kujunduses, mille kaanel on puusüüle joonistatud heledate siluettide tants, teisel plaanil aga ähvardavamalt mõjuvad mustad kummituskujud. Elumustrid või surmatants? Või segu neist mõlemast? Mäletamine ja mäletamisest kirjutamine on mineviku päästmine unustusest. Seda on ikka tehtud, eriti siis, kui tajutakse aja kiiret kadumist ning olud ja olme on pöördumatult muutunud.

Loe veel

Pagulaspõlves taastas sellisel moel eelmise sajandivahetuse Sänna ümbruse ja Võru kui turvapaiga Artur Adson. Madis Kõiv oma mahuka mälu-stuudiumiga on andnud memoreerimisele ületamatu süvapsühholoogilise mõõtme. Kohtade ja kohapärimuse ning paikkondliku eripära jäädvustamine kirjasõnas näikse käivat koos globaliseerumisega ja saab aina hoogu äratundmisest, kui väike või kui lihtsa hiirekliki kaugusel on suur maailm.

Heiki Kelp elustab pildikesi nii enda eelajaloost kui ka isiklikult kogetust enam-vähem Väimela–Sõmerpalu–Võru kolmnurgas. Toeks on olnud suguvõsapärimus, elulood, mõni koolikirjandki, ja muidugi vanad fotod, mis ka raamatus lugusid illustreerivatena ära on toodud.

Tulemuseks on kirev kaleidoskoop, kollaaž ja žanriline mitmekesisus, mis ometi ei lase tekkival tervikul laiali laguneda. Raamatu esimene, “Simmanilugu”, on autori märkuse kohaselt tema vanaisa venna lugu fiktiivse eel- ja järellooga. “Võidukas Punaarmee saabub minu kodukohta” on 7. klassi õpilase Linda kirjand 1947. aastast või vähemalt sellisena eksponeeritud. “Valja” ja “Soome sepp” on aga loetavad puhtakujuliste, lausa Tuglase auhinda väärivate novellidena.

Hoolikalt valitud elumustrid

Kelp on lugusid hoolikalt fabuleerinud, ent leidnud ka rohkesti ajastuomaseid ja usaldusväärsust lisavaid detaile, olgu selleks siis tindiplekkide eemaldamine piimaga või lokaalkoloriiti rõhutav, Võrumaal tuntud “väikese verevä” kartulisort.

Kohatised kirjeldused sobiksid ka Oskar Looritsa – Mall Hiiemäe “Endis-Eesti elu-olu” köidetesse. Nagu ütleb üks tema tegelasi suitsusauna laval: “Ma tahas, et täämbätse ao inemise saas ka arvu, mis om peris elo. Regilaulu teile opatas, a pärimus om kõik muu kah – nii süük ku ka söögi kasvatamine. Tsiatapp om kah pärimüskultuur.” (Lk 180)

Tänu Heiki Kelbile on need kunagised võrumaised elumustrid nüüd unustusest päästetud.

Nii annabki võrukeelne jutt suitsusauna laval ülevaate seatapmisest mitte kui lihtlabasest tapatööst, vaid tähtsast rituaalist. Mõnele isiklikult kogetud perioodile antakse kokkuvõtlikult ka analüüsiv hinnang: “Meie lapsepõlve varjupoolt võiks nimetada enesehävitavalt äärmuslikuks ehk vägagi võrreldavaks tänapäevase ekstreemse ajastuga, kus tegevusest saadav adrenaliin annab mängule võlu. Globaalsed mõjutused tollal suures osas siiski puudusid ja tegevused olid isetekkelised ning võisid paikkonniti oluliselt erineda.” (Lk 73)

Selles uuemas ajas tunnen endki ära – olgu Võlsil püssirohtu otsides või kunagisel Katariina alleel jalgrattasõitu õppides ja pärnade varjus oma elu esimesi pahategusid tegemas. Või siis hakklihakastet süües Tamula sööklas, millest ma toona muidugi ei teadnud, et kunagi oli siin väikelinna esinduslik hotell Aleksander, kuhu astusid sisse Taara kasarmutes teeninud ja üle Tamula järve ujunud Georg Ots või kodumaad väisanud Ludvig Juht.

Tänu Heiki Kelbile on need kunagised võrumaised elumustrid nüüd unustusest päästetud.

Osta koos Maalehega praktiline käsiraamat taaskasutamisest hinnaga vaid 4,99 €!
Vaata lähemalt

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare