LUGEMISELAMUS: Reketi tagant välja

Kaia Kanepit pole rahvas ülemäära armastanud. Ei ole ta ju olnud väike armas kiisu­ke, keda on hea vaimselt sülle võtta, kujutades ette, et sina oledki see rahvas ning see on sinu rahva tütar, kes oma eelduste, ande ja tahtmise poolest maailma parim.

”Reketiga tüdruk. Kaia Kanepi teekond Ameerika mägedel”

Hinne: 4+

Kalle Muuli, Helen Sulg.

478 lk.

KAVA kirjastus.

See, et Kaia Kanepi on maailma parim, tundub meile rohkem kui loomulik. Me lihtsalt oleme vägev rahvas, napp miljon küll, aga ise oleme enda maailmas ära valinud. Siit on tõusnud kuulsaimad kümnevõistlejad (olümpiakuld ka!), vägevad rammumehed ja raskuseupitajad (mitu kulda), rattaga võidu kihutajad (kuld, etapivõidud üle-kõige-tuuril).

Lisades veel malehiid Paul Kerese ja suusatajad, keda nüüd pigem vaikselt unustada soovime, pole maailmas teist niisugust rahvast olemaski. Jah, ralli MM-tiitel on veel võtmata, aga kaks meest on juba poodiumi peale jõudnud. Küll see tiitel ka ükskord tuleb!

Kaia oli ju maailma parim!

Ega meil selle vastu ka midagi oleks olnud, kui Haapsalu ten­nisepiiga Kaia maailma parimaks tõusnud oleks. Õigu­poo­lest – ta ju tõusiski. Oli maailma parim noor! Milline ime ajal, kui suur osa tennisest töötab tööstusena. Paned tehase ühest otsast väikese tüdruku või poisi sisse ja teisest otsast sähvatab välja täht.

Jah, selline tootmine toob edu. Ainus häda: me teame neid, kes sellele higist nõretavale tsüklile vastu pidasid, me ei tea neid, kes ära väsisid, läbi põlesid, eemale jäid, vaimselt murdusid, kehvemal juhul jõuetuks indiviidiks või koguni invaliidiks taandusid.

Kaia tee kulges teisiti. Vaikses Haapsalus kujunes ta treeneri tarkuse ja tüdruku enda tahte tulemusel väikeseks tennisemasinaks, kes tegi n-ö oma nõnda eksimatult, et vastane lihtsalt pidi eksima. Ning paljude üllatuseks oligi tüdruk ühel hetkel maailma parim.

Siit palju kumu tekitanud raamat “Reketiga tüdruk. Kaia Kanepi teekond Ameerika mägedel” algabki. Sest erinevalt Kelly Sildarust, keda me tema lõigatud põlvele vaatamata peamegi maailma parimaks, oli Kaia vaid maailma parim noor. Ning tema päris-päris on endiselt suure lootuse kaugusel.

Nüüd teeme raamatu lahti

Kellyt ja Kaiat võrreldes teeme ühe olulise vea. Kelly on siiski veel alles oma pere rõõmus laps, Kaia aga küllalt kahelnud ning vaevelnud noor naine, kelle puhul pole teada, kas nüüd, järjekordsel katsel, hakkab lõpuks ühtviisi hästi minema või tuleb maailmast jälle tagurpidi tagasi tulla, hing haavatud või kannad kanged.

Seda on põnev lugeda, sulle püütakse ette sööta küsimused ja anda neile mõni aeg hiljem vastused. Osavasti tehtud!

Veel tuleb silmas pidada, et tennis on ikkagi maailma-ala. Ei soovi Kelly eduloolt, veel vähem Erika Salumäe olümpiakuldadelt sära vähemaks võtta, aga kui me vaatame, kui suur oli trekisprindis seltskond, kes kulda sihtis, kui kiiresti keerles sel alal suurvõistluste karussell, kui suur raha mängu pandi ning kui kõrge oli spordiavalikkuse tähelepanu, siis pole see tennisega kuidagi võrreldav.

Kõige esimesena pole aga võrreldavad inimesed ise. Nende loomus, hingelaad, eeldused, päritolu, tervis, kujunemislugu, nende soov edu, õnne, tõelise armastuse järele. On mõnel neist suuremad augud sees, võidki edu teel iseenese otsa komistada.

Võtame Kaia Kanepi raamatu nüüd tõesti kätte ja küsime: kas niisuguse raamatu pidi kirjutama? Jah, pidi. See on hea raamat. See on heas keeles kirjutatud, loogiliselt järjestatud. Seda on põnev lugeda, sulle püütakse ette sööta küsimused ja anda neile mõni aeg hiljem vastused. Osavasti tehtud!

Vaikses Haapsalus kujunes ta treeneri tarkuse ja tüdruku enda tahte tulemusel väikeseks tennisemasinaks, kes tegi n-ö oma nõnda eksimatult, et vastane lihtsalt pidi eksima.

Kas see on ka aus raamat? Küllalt aus, kui küsida hinnangut sellelt, kes ei tunne ei Kaia Kanepit ega ka tennist ennast. Ainus küsimus, et kui kõik tuleb nii ausalt ära rääkida, kuidas perekond siiski sedavõrd kõrvale jääb. Jah, isa portree joonistub mingil moel välja, aga tõesti ühekülgselt. Nõudlik karjäärijälgija, niisugune tundub olevat isa. Aga ema? Kas ei näinud peresuhete teema piisavalt tähtis?

Või oli Kaia ning raamatu autorite soov näidata, et näete, platsile tuli tüdrukutirts Kaia ning käis siit alates ise oma teed, tegi ise oma valikud, leidis hea ja halva, otsis lahendusi ja ka leidis, kuigi teenis nende otsustega spordiajakirjanduse ja sealt edasi ka spordihuviliste hukkamõistu. Sest ta polnud enam lootustandev noor, vaid (tennise)võrku kinni jäänud lind, kes meeleheitlikult oma teekonda jätkata püüab.

Mis kurat nende treeneritega siis…?

Sel teekonnal on tõesti mitu treenerit. Ja Kaia räägib olnust tavatult avameelselt. Nii avameelselt ja nii mitteskandaalselt, et ma soovitan see raamat kätte võtta ja läbi lugeda. Ning edaspidi otsuseid ja tegusid tehes mõelda rohkem võimalusele, et keegi need ükskord raamatusse võib kirjutada.