Prantsusmaalt Alsace’ist pärit seikleja ja fotograaf, giid ja lektor Nicolas Pernot on kaasaegne nomaad, kes juba kümmekond aastat on kolinud ühelt maalt teisele, külastades maanurki, kuhu turistid tavaliselt väga harva tee leiavad. Hingelt reisimehena jääb ta paiga atmosfääri tajumiseks kohale kuudeks.
Pärast pikemalt Leedus ja Pakistanis elamist suundus ta Tadžikistani.
Jutustada võib mitmel moel
Trans-Siberi raudteereisi käigus jõudis Pernot Baikali järveni, kus Olhoni saar oma vaikuse, elanike ja kliimaga meelitas teda paigale jääma.
Lugusid jutustada võib mitmel moel. Üks kaunimaid viise on teha seda piltidega, kõnekate fotodega. Nicolas Pernot’ fotod toovad meieni eri iseloomuga maastikke, looduse vaimustava ilu ja selle tekitatud emotsioone. Kunst on see asi, pluss midagi muud.
Nicolas Pernot’ fotoraamatus näemegi esialgu seda asja, kõnekaid pilte. Maailma üht suurimat looduseimet, võrratut Baikalit on pildistatud kõigil aastaaegadel. Talv. Jääkoopad, helkiv ja justkui lõppematu jääkate järvel kogu oma visuaalses kirevuses. Lumme ummistunud kalmistud. Väikebussi vajumine jääprakku. Inimestel on surm silme ees. Vabapidamisel hobused traavivad keset lumivalgeid välju. Vahva talisupleja eirab pakast.
Muidugi ei jää kevad talvele alla. Tagasihoidlikud, kuid see-eest maruehtsad külad, mis ei ole üles mukitud turistide tarvis. Tõsielu oma sajaprotsendilises reaalsuses. Ajast-arust tsiklid, tsaariaegne raudtee, millel nüüd tsuhhitab muuseumiparavoss.
Ja mäed, päikeses säravad mäed. Baikali ahelik, mille tipud on lumised kesksuveni. Mägede jumalik peegeldus järvepinnal. Suvitajad, õigupoolest hipsterid, neist paljud seljakotirändurid, kes ei vaja mugavusi ja tärnihotelle. Baikali põlisrahvas, burjaadid, ning mahajäetud sadamakohad, mille tontlikkus lisab kogu saarele müstikat.
Kuldne sügis. Budistlikud ja šamanistlikud pühapaelad lehvivad palvekohtades puudel ja stuupadel. Šamaanid prõmmivad sakraaltrumme. Fototabamus on nii täpne, et teeb pildi ikooniks. Justkui kuuleks põrinat.
Rohkem kui lihtsalt foto
See ongi see miski muu, mis muudab selle asja kunstiks. Ja seda kunsti õhkub kõigilt Pernot’ fotodelt. Professionaalsus ruudus. Ei, isegi kuubis.
Pilt peab vaatajale looma kohaloleku tunde ning see raamat just seda teebki.
Olen Baikalimaal giidina käinud mituteist korda, kuid neid pilte aina vaatan ja vaatan, alati leian endale ikka kõvasti üllatavat.
Lihtsalt võtab laulma: “Seal Siberis Baikali taga…”
