LUGEMISELAMUS: Sibulalõhnane, palvekõlaline ja rääbisesoomuseline lugu



Vahur Afanasjev
Vahur AfanasjevVallo Kruuser

Tunnen pärast eelmise aasta romaanivõistluse tipptöö “Serafima ja Bogdan” läbilugemist tungi kohe Peipsiveere küladesse uitama minna, mis sest et olen seal igal suvel käimas. Vene vanausulised meeldivad mulle oma selge ilmapildi ja siiruse pärast.

Vahur Afanasjevi romaanis “Serafima ja Bogdan” voogab lugeja ette sibulalõhnane, palvekõlaline ja rääbisesoomuseline lugu alates aastast 1944 kuni sajandivahetuseni. Mastaapses romaanis toimetavad-tegutsevad, hoiavad kümne küünega traditsioonidest kinni ja neavad nõukogude võimu suure pere õde-venda Serafima ning Bogdan. Teisal aga rahmeldab Serafima mees, kardetud ja põlatud eestlasest miilits Raimond. Kõik, mida see eestlane puudutab, sureb, hävib. Ning nii läbi viie- ja poolesaja lehekülje.

Julgen lubada, et “Serafima ja Bogdan” on Maalehe lugejale ülimalt sobilik raamat, sest meie oskame ju ära tunda külaelu võlu ja valu. Teame ja hindame ka ajaloopuudutusi, mis oma hoovustega on käinud üle me maa.

Kaunite nimede kõla

Inimesed sünnivad, teevad sugu ja surevad ka kitsaste aegade kiuste; müüvad maha oma meele, kultuuri ja kombed, kuid ikkagi elavad edasi, teevad sugu, surevad. Ühtaegu peetult nagu vanausulised, samaaegselt kirglikult nagu slaavlased.

Seotud lood:

Olgugi et olen folkloori- ja etnograafiafänn, häirisid vahel mõned liiga pikaks venivad loetelulaadsed kirjeldused sellest, mis vanausulistel seljas ja jalas, seinal ja laual oli. Aga samas küsisin eneselt: no kuidas muidu kui detailsete loetelude abil saaks me teada nende inimeste eripära, elu nüansse, detaile? Kuis kogeda seda pipart ja soola, mis toidust hõrgu roa teeb?

Pealegi – kui me nüüd, mil vanausuliste kultuuri varemed on mattumas kapitalismi kaosesse, neid asju kirja ei pane, raamatusse ei raiu, siis võib-olla pole tulevikus sest kõigest tuhkagi järel.

Samas olid iseäranis armsad ürgslaavilikud nimed, mis kümnete kaupa lehekülgedelt läbi jooksid: Feofan, Hariton, Arhip, Zosima, Avram, Apollinaria... Kõik kenakõlaliselt helisemas kui kirikulaulud viirukisuitsu sees ja kirikukella kaja üle sibulavagude.

Julgen lubada, et "Serafima ja Bogdan" on Maalehe lugejale ülimalt sobilik raamat, sest meie oskame ju ära tunda külaelu võlu ja valu. Teame ja hindame ka ajaloopuudutusi, mis oma hoovustega on käinud üle me maa.

Loe veel

Kõik kohad, mis raamatus kirjas, on reaalselt olemas – alates Mustveest ja Kolkjast ning lõpetades Alatskivi, Varnja ning Kasepääga. See loob ja toob lugejale hea ja sooja tunde, teadmise, et ta oleks justkui nüüdsama neis paigus käinud ja romaani tegelaste toimetamistele kaasa elanud.

Vähe veel! Nii mõnigi punane või siis valge maja tundub vägagi tuttavana. Tore oleks, muuseas, kogeda ekskursiooni “Serafima ja Bogdani” sündmuste paikadesse.

Lisaks kohtadele on ülimalt ehedana kirja pandud just slaavi verd tegelased. Igasse isiksusenišši mahub mõni – on filosoofe ja aatemehi, litsakaid ja leiutajaid, tavajoodikuist rääkimata. Huvitav on lugeda ka neist igaühe kaasajooksu määra elu räigelt mõjutava ja hävitava soveti­korraga.

Ehmatavad mõttelennud

“Serafima ja Bogdani” tunnetetulva läbi elanuna, sellest kaasa kantuna tabasin end äkki küsimuselt: kes mu praegustest külaelu kaaslastest võiks olude muutudes olla jõhker küüditaja, kes ilge pealekaebaja, kes räuskav riigivaras, kes suisa säärane imelik idioot, kelle ausambale pioneerid kunagi lilli viivad...

Kas “Serafima ja Bogdani” külarahvast tulvil galeriis on ka mõni normaalne tegelane? Just seda n-ö normaalsete tegelaste puudumist ja pahelisuse vohamist on rõhutanud mitmed raamatu arvustajad. Veel on välja toodud tammsaarelikku, traadilikku pildi laiust ja sügavust, eeposlikkust.

Nendin, et vaid tugevad ja paeluvad teosed saavad enesele lubada võrdluste tekkimist stiilis “kes on meie küla Toots ja Teele, kes Andres ja Pearu”. Või otsime enda rahva hulgast kogunisti oma Ruslani ja Ludmillat?

Ning lõpetuseks tordile ka graafiline kirss! Kui illustratsioonid on üldjuhul Eesti raamatutest peaaegu kadunud, siis Peeter Alliku graafika iga peatüki alustuseks on nii stiilne, tabav kui ka piisava kiiksuga, et panna küsima: mida küll uued leheküljed meieni toovad? Luban: kui kusagil Peipsiveere külakultuurimajas peaks avatama “Serafima ja Bogdani” illustratsioonide näitus, olen kohe valmis sinnapoole liikuma.

Osta koos Maalehega praktiline käsiraamat taaskasutamisest hinnaga vaid 4,99 €!
Vaata lähemalt

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare