Möödunud nädalal ilmus Maalehe veebis uudis sellest, et Lätis kaotas kuu aja jooksul elu kaks väikelast, sest vanemate soovil ei tehtud neile vajalikke kaitsesüstimisi.

Pseudoteaduste pealetung

Läti lastearstid panid juhtumeid kommenteerides lapsevanematele ja juhiseid eirates tegutsenud meditsiinitöötajatele südamele, et “keeldudes vaktsineerimisest, öeldes ära kindlatest, järeleproovitud ning efektiivsetest juhistest, ohustavad just täiskasvanud ning professionaalid lapse elu ning lapse õigust tervele elule”. Uudis sai üleval olla vaid loetud minutid, kui toimetuse postkasti potsatas kiri Norras elavalt keskealiselt eestlannalt, emalt ja vanaemalt, kes teatas enesekindlalt: “Norras teatakse, et haigust on kergem ravida kui vaktsineerimisega kaasnevaid tervisekahjustusi, seda enam et haigused levivadki vaktsiinide kaudu.”

Kirjutaja jagas ajakirjanikuhakatise (just sellist sõna ta kasutas!) harimiseks viidet ühele eestikeelsele pseudoteaduslikest väidetest kubisevale veebilehele.

Pseudoteaduste pealetung on nii võimsaks muutunud, et vahel ei suuda isegi muidu adekvaatset infot avaldavate meditsiiniväljaannete toimetajad tõsisel teadusel ja pseudol vahet teha, rääkimata n-ö tavalistest inimestest, kes kenasti pakendatud pseudoteadusliku jamaga piltlikult öeldes üle valatakse.

Oluline on olemas

Sestap on tõesti tänuväärne, et Pärnumaal Tõstamaa tervisekeskuses praksist pidav perearst dr Madis Veskimägi on võtnud vaevaks enda ja oma patsientide kogemused kirja panna ning kaante vahele köita. “Vastuvõtt ilma järjekorrata” pakub igale oma tervisest lugu pidavale inimesele võimaluse sellest veelgi enam hoolida, ja mis peamine, targemaks saada.

Dr Veskimägi on inimese tervist ja tervisemuresid käsitlenud nii sümptomite kui elundkondade kaupa, eluigagi on mõnel juhul aluseks võetud. Väga sümpaatne on tema oskus kirjeldada inimorganismi keerukust ühtaegu ammendavalt ja hõlpsasti arusaadavalt. Kohati küll võib-olla pisut liiga meditsiinilises keeles, millest kõigil just kerge aru saada pole.

Asja oleks tõenäoliselt parandanud toimetaja, kuid raamatu impressumit vaadates, selgub, et selle ameti esindajat avaldamisprotsessi ei kaasatud – toimetaja nime pole märgitud. Samas lohutuseks neile, kes raamatu poeleti ääres seistes lehitsemiseks kätte võtavad – nii raske see tekst nüüd ka pole, et üldiselt arukas inimene aru ei saaks.

Eriliselt tänulik olen raamatu autorile peatüki eest, mis käsitleb patsiendi ja arsti vahelisi erimeelsusi. Näeme-kuuleme ju pea iga päev uudistes või sõpradelt-kolleegidelt, kuidas arstide tööd kriitiliselt arvustatakse ning, mis seal salata, neid häirivalt sageli ka rumalateks või hoolimatuteks nimetatakse.

Ütlen siinkohal kõva ja selge häälega: “Minu tutvusringkonnas on palju arste, kuid mitte ükski neist pole loll ega lohakas!” Teineteise ning teatud protsesside mõistmine, mida Veskimägi kenasti pakub, on raskete olukordade lahendamisel kindlasti abiks.

Mõne peatüki kallal siiski pisut noriksin, just nende osas, kus tegu küsimuste-vastustega. Üldist konteksti ja lugeja huvisid arvestades poleks olnud vaja raviskeemide käsitlemisel, ravimite doseerimisel jms nii detailseks minna. Ent mõningatel tervisehäiretel, näiteks insuldil, oleks võinud põhjalikumalt peatuda. Sest see haigus on väga sagedane ning nõuab tervenemisvõimalusi silmas pidades kiiret äratundmist ja tegutsemist.

Olles jälginud dr Madis Veskimäe tööd oma praksise ülesehitamisel ning patsientide valgustamisel läbi mitme aastakümne, on mul hea meel tõdeda, et äsjailmunud raamat on selles protsessis väärikaks “ehituskiviks”. Olen seda mitmel puhul kasutanud taskuhäälingusaate “Tervist!” ettevalmistamisel ning julgen soovitada ka jõuluvana kingikotti.