Lugu inimese üksindusest
Linalugu “Tütarlaps mustas” valmis Lilli Prometi samanimelise novelli põhjal, stsenaristiks oli Promet ise. Ajaliselt hargneb sündmustik pärast II ilmasõda ühes Eesti rannakülas lühikese aja vältel, kevadest sügiseni.
Peategelane, nooruke Saale (Gerlinda Kopelman) tuleb rannakülla oma sugulase Kadi (Lisl Lindau) juurde elama. Võõras paigas, üksikus majakeses küla kaugemas servas, loodab Saale leida usku inimestesse ja rahu eneses.
Pidevalt musta riietatuna ja erakliku olekuga jääb neiu külaelanikele võõraks. Ka siis, kui Kadi ta endaga koos kohalikku kalakombinaati tööle viib.
Vaataja ei tea esialgu, mis seda noort hinge vaevab, sest usuõdesid ega -vendi filmi ei tooda. See oli aeg, kui isegi usust rääkimine oli tabu, vastavalt sellele on ka aktsentide asetus filmis. Ususektist, kuhu Saale arvatavasti kuulus, antakse mõista kui millestki vägivaldsest, kus usufanaatikud pigem muserdasid noori inimesi, kui et püüdsid neid abistada.
Ühel päeval ilmub Saale ellu Tanel (Juozas Budraitis), päikeseline noormees, kes suhtub neiu usulisse veendumusse mõistvalt ja taktitundeliselt. Temast kujuneb siduv lüli Saale ja maailma vahel. Taneli osavõtlik suhtumine, Saale mure mõistmine, püüd teda üksindusest välja tuua toimib. Saale armub esimest korda elus ja see armastus võidab kõik.
Psühholoogiliselt usutavalt on filmis antud Saale tagasipöördumine reaalsesse ellu, kusjuures Veljo Käsper ise on öelnud, et see on pigem film inimese üksindusest, usuteema on vaid ajendiks.
Aga nii vaataja kui kriitikud asusid filmi võrdlema kirjandusliku algallikaga, leides, et linaloos on midagi olulist kaotsi läinud. Esile tõsteti aga noori Leedu näitlejaid Gerlinda Kopelmani ja Juozas Budraitist ning meie üht armastatumat näitlejat Lisl Lindaud. Tähelepanu jagus ka Jüri Järveti ja Evald Hermaküla rollitäitmistele.
Esile tõsteti operaator Harry Rehe tööd, tõdedes, et selle filmiga tõusis ta meie juhtivate operaatorite hulka.
“Tütarlaps mustas” (1966)
- Stsenarst: Lilli Promet (1922–2007).
- Režissöör: Veljo Käsper (1930–1982).
- Operaator: Harry Rehe (1930).
- Kunstnik: Halja Klaar (1930).
- Helilooja: Jaan Rääts (1932).
- Toimetaja: Mats Traat (1936).
- Osades: Gerlinda Kopelman, Juozas Budraitis (1940), Lisl Lindau (1907–1985), Viiu Härm (1944), Jüri Järvet (1919–1995), Evald Hermaküla (1941–2000), Ellen Liiger (1918–1987).
Viiu Härm: Selles filmis ajan ma kalu vardasse
“Tütarlaps mustas” oli kolmas film, kus noor näitleja Viiu Härm kaasa tegi. “Ma mängisin kalakombinaadi töölist. Ajasin kalu vardasse.
Osa võtteid tehti Riia paviljonis. Sõitsin Moskva ja Riia vahet. Pidin filmis osalema ühtlasi haigusega võideldes. Suvised võtted tehti Tõstamaal. Seal oli kena olemine, sai ümberringi lokkavat loodust imetleda. Lisl Lindau oli seal koos oma tütre, tütremehe ja nende väikese lapse Liisaga. See Liisa oli minu suur sõber.
Peaosade täitjad olid leedulased: Gerlinda Kopelman ja Juozas Budraitis. Nendega puutusin väga vähe kokku. Meil seal filmis ühiseid stseene vist polegi.
Filmis olen ma kalakombinaadi tööline. Ajan kalu vardasse. Siis küsiti mult kombinaadis, kas ma varrastada oskan. “Ei, varastada ma ei oska!” vastasin kohe. Mäletan, et olin sellest küsimusest tõeliselt ehmunud.
Filmis olid tütarlaps mustas ja tütarlaps valges. Esimene oli see usu küüsis olev tüdruk, valges olin mina. Elurõõmus ja õnnelik.
Mingi diivana ma tookord end ei tundnud, seetõttu polnud mul pretensioone ka režissöör Veljo Käsperile. Püüdsin teha kõik nõnda, nagu ta ütles. Kuluaarides kuulsin, et minu valik sellesse valge tüdruku ossa oli tehtud stsenarist Lilli Prometi soovil.
Kalakombinaadis sain põhjalikumalt tuttavaks ka selle eluga. Olin Panso kooli värske lõpetajana väga püüdlik kõike õppima. Pidin varrastama sama osavalt, kui seda tegid päris töölised. Osa võtteid toimus kombinaadi töötajate ühiselamus. Selline barakitaoline, tüüpprojekti järgi tehtud.
Seal oli üks pikk koridor, kust viisid uksed peredele kuulunud tubadesse. Mäletan, et seal oli rohkesti lapsi.”
Ilmar Palli
