Lugu sellest, kuidas eesti randlased Vaikse ookeani kallastele meelitati

 (4)

Eesti randlastest maakuulajad vaatasid üle umbes 300 versta pikkuse rannaala. Ussuuri lahest kuni Breobraženski laheni leiti uueks koduks sobilikud kohad 200–240 kaluriperekonnale. Esialgu elasid neis paikades küll veel “kollase rassi esindajad”.
Eesti randlastest maakuulajad vaatasid üle umbes 300 versta pikkuse rannaala. Ussuuri lahest kuni Breobraženski laheni leiti uueks koduks sobilikud kohad 200–240 kaluriperekonnale. Esialgu elasid neis paikades küll veel “kollase rassi esindajad”.Foto: EESTI PÕLLUMAJANDUSMUUSEUM

Ajal mil Hiina oli taipingide üles­tõusust ja oopiumisõdadest nõrgestatud, kasutas Venemaa juhust ning haaras endale tohutud alad, mis tuli täita n-ö valgete inimestega, ka eestlastega.

Eesti randlased sattusid 1897. aasta kevadel äkki ja ootamatult Vene impeeriumi “suure poliitika” huvide keskpunkti. Vene riigi Kaug-Ida koloniseerimise poliitika oli kriisis. Ja seda ajal, mil hiinlaste arv naaberaladel (millele samuti hammast ihuti) oli plahvatuslikult kasvamas.

Taipingide ülestõusust ja oopiumisõdadest nõrgestatud, oli Venemaa head juhust kasutades haaranud tohutud alad Hiina territooriumist, mis tuli valgete inimestega asustada. Kui põlluharijaid selle maa tarvis veel kuidagi jätkus, siis rannasõit ja kalapüük olid sealgi hiinlaste ja jaapanlaste pärusmaaks.

Kalurid-maakuulajad

Amuurimaa kindralkuberner Paul Unterberger (Tartu veterinaariainstituudi professori poeg) jutustab hiljem oma raamatus tervest äparduste kadalipust, mis tsaaririiki just nimelt selles valdkonnas tabasid: piirkonda oli kroonu kulul tasuta kohale veetud Tauria, Astrahani, Valge mere ja isegi Soome kalureid, aga neist ei olnud asja saanud.

Mõned Amuuri suudmesse saadetud kalurid-maakuulajad polevat sinna kohale läinudki, teistest saanud röövpüüdjad, kolmandad müünud kõik püütud kalad jaapanlastele, ja kui võimud neile seda pahaks panid, sõitsid lõpuks ise minema.

Seotud lood:

Nii jõudsidki Venemaa Ümberasumise Valitsuse ametnikud 1897. aasta kevadel järeldusele, et elanikkonna põlistamiseks Jaapani mere rannal ei piisa sellest, kui asustada sinna tavalised tööinimesed, kes tulevad toime kalapüügi ja töötlemisega, vaid nad peavad hakkama saama ka laevaehituse ja meresõiduga; on võimelised alistama peaaegu neitsilikud ja asustamata alad; suudavad järk-järgult lülituda ka kaubandusse. Nad peavad suutma oma kaupa turustada esmalt vene aladel, aga siis ka naaberpiirkondades, ning peavad suutma välja tõrjuda välismaised ja võõrastest rahvustest kaupmehed. Inimestel, kes sinna ümber asuvad, tuleb pidada võitlust mitte ainult oma tootmise arendamise nimel, vaid ka peamiselt selleks, et sealt välja tõrjuda meie kollaseid naabreid.

Lõpuks jõuti järeldusele, et sellesse rolli sobivad vaid Balti kubermangude randlased. Koloniseerimisametkonnale oli äkitselt teatavaks saanud hulgaliselt nende positiivseid omadusi. Nad olevat harjunud karmi kliimaga, olevat kultuursed, vastupidavad ja valdavat lisaks kalapüügile ka rannasõitu.

Kiideti nt Saaremaal levinud laevade artelli viisi kasutamise kogemust ja loodeti, et midagi sellist teeksid nad ka Jaapani mere ääres. Tõsi, oli siiski üks tõsine vastuväide – nende “mittevene päritolu”.

Ent siseministeerium arvas sellest üle saavat: olles pandud silm silma vastu neisse vaenulikult suhtuvate hiinlaste ja jaapanlastega, konsolideeruvad nad enesestmõistetavalt venelastega ja sulavad aja jooksul nendega ühte.

8. juulil 1897 läkitas siseminister Ivan Goremõkin (Esimese maailmasõja aegne peaminister) Eestimaa, Liivimaa ja Kuramaa kubernerile põhjaliku kirja Kaug-Ida ajaloost, selle senisest koloniseerimise käigust ning teatas, et nüüdsest tahavad sinna rännata balti randlased. Kuberneride kohustus oli sobilike maakuulajate leidmine, kes Ussuurimaale sõidaksid ja tulevastele kolonistidele sobilikud elupaigad välja valiksid.

Tingimuseks sai, et nood tegeleksid reaalselt kalastuse ja rannasõiduga ning oleksid kogukonnas usaldusväärsed, moraalselt laitmatud ja lugupeetud inimesed. Kuna tegu oli erilist riiklikku tähtsust omava üritusega, lubati maakuulajate kulud täielikult kinni maksta. Räägiti kümnest maakuulajast, iga kuluks 440 rubla. Maakuulajate luurekäigule pidi järgnema juba suurema hulga randlaste Kaug-Itta sõit.

1897. aasta augusti lõpul said juba kõik rannapiirkondade maakonnaülemad konfidentsiaalsed maakuulajate otsimise eeskirjad. Sealt läksid kirjad Eesti ja Läti rannapiirkondade vallavalitsustele.

Ka neis korrati motiive Lõuna-Ussuurimaa randu uhtuva mere kalarikkustest, hiinlastest ja jaapanlastest, kes need kalad häbematult endale kahmavad. Rõhutati vajadust valida korralikud maakuulajad ja nood Odessa kaudu Kaug-Itta läkitada. Veel rõhutati, et uuele kodumaale sõitmiseks välja valitud tublid pered saavad 850 rubla kolonistitoetust. See oli tollal väga suur summa.

Mängus oli suur raha

Asi edenes. 31. oktoobril teatas Liivimaa kuberner Vladimir Surovtsev, et 1898. aastal Ussuurimaale asuda sooviva 258 pere seast on viis maakuulajat valitud ja valmis 1898. a kevadtalvel teele asuma. See optimistlik raport tekitas ülemustes veidi segadust, sest “258 peret” tähendas vähemalt tuhatkonda randlast ja kõigi nende kroonu kulul “pool-ümbermaailmareisile” saatmiseks eelarves küll raha ei olnud.

Novembri algul jõudsid kolm kuberneri kokkuleppele, et Eestist ja Kuramaalt sõidab kummastki kolm, Liivimaa kubermangust 4–5 maakuulajat. Eestimaa kuberner Jestafi Skalon rääkis esialgu veel mingist ühest-kahest “priitahtlikust maakuulajast”, kes talupoegade endi korjatud raha eest kaasa sõidaksid, aga hilisemates dokumentides nii eluvõõraid pakkumisi enam ei leidu. Kirjavahetusse sekkus ka Amuurimaa kindralkuberner, kes suhtus mittevenelastest kalurite saatmise ideesse varjamatu irooniaga.

Ja ega siinmailgi liiga suurt vaimustust polnud – novembris selgus, et Kuramaalt ei leitud ühtegi maakuulajat. Lõpuks saadi eestlastest-lätlastest maakuulajate nimekiri siiski kokku, kusjuures kaks Salatsi kandi lätlast – Eduard Bern (ka Pärn) ja Jaan Jaanson – rääkisid mõlemat keelt.

Mitmel pool Eestis tekitasid jutud kroonu kulul teise ilma otsa sõitmisest elevust. Lood muinasjutulistest kalasaakidest olid ka, nagu nad olid. Mõni oli valmis uskuma, mõni jälle arvas, et eks need ühed kalamehejutud ole. Õigupoolest, ega see kauge maa siinsele rannarahvale nii tundmatu nüüd ka polnud, nagu mitmesugused ametimehed arvasid. Vladivostoki luterlikud kirikukirjad näitavad, kuidas juba 1880. a olid Vene Vaikse ookeani sõjalaevade peal teeninud Eesti randlaste pojad. Nende kaudu oli sellest kandist üht-teist ikka kuuldud.

Jõulude ajal jagati raha. Aga ainult natuke. Talupoegadele kogu sõiduraha korraga kätte andmine ei saanud koloniseerimisametnike arvates üldse kõne alla tulla – joovad veel maha või varastatakse tee peal paljaks. Igas vahepeatuses pidid nad käe peale saama vaid sellise summa, mis järgmisse kohta jõudmiseks hädavajalik. Laevasõidu eest tasuti otse laevakompaniile. 1898. aasta esimestest päevadest algas kiirustav reisikavade tegemine. 15. märtsi ja 15. mai vahel pidid maakuulajad võimude lootuste kohaselt kõik üheskoos ja korraga juba Odessas olema, kus neid pidi ootama veel 12–15päevane karantiin. Seejärel tuli nad vabatahtliku laevastiku laevale panna ja Vladivostokki saata.

Ettevalmistused kohtadel

Näiteks Hiiu saarel oli talurahvaasjade komissar Kartašov kõik vallavanemad kiiremas korras laupäevaks, 29. novembriks, Kärdlasse kamandanud ja neile jutu ära rääkinud. Sealt see jutt laiali kandus, levides, nagu sellistel puhkudel ikka, ka kõrtsilauas suust suhu.

Hiiumaa eri nurkadest esitati maakuulajateks tosinkond meest. Kõik luteri usku. Emmastest olid sõiduvalmis Priidu Leisberg, Mihkel Sarapuu, Priidu Nuus ja Peeter Saard. 27aastane Priidu Leisberg oli kaugsõidukipper.

Käina meestest olid kandidaatideks Alfred Kalf, Villem Kaevats, Jaan Tammeveski, Mihkel Elson ja Aadu Mikk. Kõrgessaare vallast Gustav Keer ja Peeter Insberg.

16. veebruariks oli komissar nende seast kolm meest välja valinud. Need olid 46aastane Emmaste valla Soo-Mihkli talu rentnik Peeter Saard, Käina valla Hindre talu 40aastane pärisperemees Villem Kaevats ning sama valla 26aastane Aaviku talu pärisperemees Alfred Kalf. Kaks esimest olid abielus, kolmas vallaline.

Maakuulajatel olid viie valla – Käina, Emmaste, Kõrgessaare, Suuremõisa ja Kärdla – volitused. Kui neile kaasa antud kirju uskuda, olid kõik mehed kogenud kalurid ja rannasõitjad. Ning põllumehed. Elulaadilt karsked ja kohusetundlikud ning oskasid ka natuke vene keelt.

Edasi läks asjaajamine üsna rabedalt ja ainult jooksujalu. 19. veebruari kella 11ks on Käina vallavalitsus Alfred Kalfi ja Villem Kaevatsi “kiires korras” Kärdlasse komissari kontorisse kamandanud. 22. veebruaril võeti samas ette Peeter Insberg.

24. veebruariks nõuti komissari palge ette seni “varumeeste pingil” istunud Kõrgessaare valla mees Gustav Keer. Mehed said teada, et nende aurik Nižni Novgorod sõidab Odessast välja 15. märtsil.

Aga selleks, et laeva peale saada, peavad nad hiljemalt

7. märtsil Odessas olema. Ja selleks omakorda 2. märtsil Tallinnas Toompeal. Vallavalitsustel on lastud kõigilt meestelt veel allkirjad nõutada, et nad kohal on.

Kaevats alla ei kirjutanud. Teatas, et tema on haige ja loobub maakuulaja kohast. 26. veebruaril sai tema asemel kirja Käina valla mees Jaan Tammeveski, 30 aastat vana, luterlane, abielus, karske, kogenud põllumees ja kalur. Neli päeva hiljem pidi ta juba Tallinnas olema! Emmaste vald on komissarile raporteerinud, et Peeter Saart sõitis juba Tallinnasse.

See ajas asja veel segasemaks, sest Saarti maakuulajate nimekirjas ei olnud.

Kokku sai balti randlaste maakuulajate nimekirja seitse meest: Mihhail (Mihkel) Pallo Hellama vallast, Johann Miller Tahkurannast, Kristian Janson Vana-Salatsist, Jaan Asser Sloka vallast, Peeter Saart Emmaste vallast ning Alfred Kalf ja Jaan Tammeveski Käinast.

Edasi läinud hiidlaste sõit kui lepase reega.

Kuna mehed olid “halbade ühendusolude” tõttu selges “hilinemise graafikus”, sõidutati nad kohale reisirongi 3. klassi otseühendusvagunis üle Riia Odessasse, sest kolonisti sooduspiletiga sõites kulunuks neil sinna jõudmiseks vähemalt kaks nädalat.

Liivimaa mehed saadeti Riias 2. märtsil kõigi vajalike paberitega raudteejaama ja anti üle jaamaülemale. Aga järgmisel päeval olid mehed jälle kubermanguvalitsuses – nad lugenud kaasa antud saatekirja, kus lahtrisse “kauba sortimet” oli kirjutatud maakuulaja nimi. Neid tahetud kaubavagunis nagu “aeglast kaupa” teele saata.

Kuigi asja klaarisid koguni Liivimaa kuberner ja Odessa linnaülem, määratud tähtajaks Odessasse ei jõutud. Aga maakuulajad olid rahul. Karantiinis istumiseks aega ei olnud. Odessa linnavalitsusest saadi 25 rubla nina peale, osteti kaasa saapaid, särke ja muud varustust. 15. märtsil istuti Vladivostokki väljuvale vabatahtliku laevastiku laevale Nižni Novgorod.


Maalehel on ilmumas kõigile eestlastele oluline raamatusari “Eestile elatud elud”.
Raamatusarja saab tellida raamatud.maaleht.delfi.ee või osta iganädalast raamatut koos Maalehega erinevatest müügikohtadest.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare