Luule Komissarov: Poksist on saanud mu suur lemmik
Õiendaks kohe alguses ära, et 25aastane kunagine koostöö annab küsitlejale õiguse sinatada mitte ainult Luule Komissarovit, vaid ka Lainet Õnne tänavalt.
***
Oled 44 aastat järjepanu lavalaudadel vaeva näinud. Kui lisada sellele veel väljamõeldud Morna linna Õnne tänava majas nr 13 elav Laine, tuleb rolle uskumatult palju. Kas Luulet Laine kuulsus segama ei hakka?
Ei ole see Laine ega Luule kumbki kuulsad.
Siis populaarsed?
Need on kaks eri asja.
Mina küll neil vahet ei tee.
Mina küll teen. Populaarne on see, keda kõik lihtsalt teavad. Telediktor on ka populaarne või mõni muu olude tõttu tuntuks saanud nägu või hääl.
Kuulus on see, keda Eestist väljaspool ka tuntakse, kes on Eesti heaks midagi teinud ja on oma tegemistega mujalgi hakkama saanud. Eri Klas ja Neeme Järvi on jah kuulsad.
Draamanäitleja ei saagi kuulus olla, ta peab end kodulavadelt kõigepealt välja murdma, nagu näiteks tegi Jüri Järvet. Kui omal ajal temaga Krimmis "Metskaptenit" filmisime, oli tema seltsis tänaval raske käia, sosistamine ees ja taga - smatrii, karoll Liir...
Aga mine näiteks Lätti ja küsi seal, kes tunneb Õnne tänava Lainet või Luule Komissarovit... Mis sa arvad, mis vastuse saad? Aga üldiselt see kuulsuse ja populaarsuse värk on üks õrn teema. Ei tahaks väga pikalt sellest heietada.
Kõigest hoolimata oled juba üle 40 aasta tegelnud alaga, mis sinu sõnade järgi kuulsust ei too. Kui 15 aastat kestnud Laine roll kõrvale jätta - millega täpsemalt? Ja kus?
Eks ikka Ugalas. Sellest võib rääkida küll.
Just tuli esietendus välja. Meie oma poiss Ott Aardam kirjutas ja lavastas ka. Muide, Ott on see poiss, kes "Õnne 13" Jaanust mängib.
Küll jõuab järjekord Otini ka, mida ise seal loos teed?
Oh, korraga kahte rolli - vanaema ja poksitreenerit.
Näib, et Eesti uuem dramaturgia on su ampluaa täiega proovile pannud.
Ära naera midagi. See on üks hea lugu. "Poks" nimeks. Kuigi poks on nagu kõrvalteema, põhiline on muu, mille nišš noorte elus täitmata on. Meie laval räägitakse see lahti.
Üldiselt peetakse ju poksi jõhkravõitu alaks. Ise pidasin ka, aga nüüd rohkem asja sees olles küll enam ei pea. Ma olen suur tugitoolisportlane. Mul on kodus lausa ajagraafik, millal miski asi telekast tuleb. Ja kui proovide vaheajal kadunud olen, teab seltskond mind teleka eest üles otsida.
Ainus, mida ma seni vaadata ei tahtnud, oligi poks. See uus lugu on mind teistmoodi aru saama pannud.
Kõlab paljutõotavalt. Tee siis reklaami ja räägi loost paari sõnaga.
Kui väga lühidalt, siis varastatakse vanaemalt rahakott ja noored otsustavad poksikursustele minna, et kurikaelale kätte maksta. Proovide käigus olid meil isegi poksitrennid. Mina sain küll hulga targemaks. Poks ei ole kaklus, poks on sport. See on ajudega töö. Poks ja male on ääretult sarnased.
No-noh?
Ära vaidle vastu. Oled sa poksitrennis käinud?
Olen küll.
Mis sa siis vaidled. Poksis on vähemalt 350 elementi ja sekundi murdosa jooksul tuleb valida see õige. Poks on tõesti malega sarnane.
Ja noored lähevad poksitrenni, et vargale kätte maksta?
Jah.
Miks nad siis maletrenni ei läinud?
Sa ajad kuidagi kiusu. Räägime parem millestki muust.
Räägime. Mis tööd veel Ugalas ootavad?
Jõuluks tuleb üks jõululugu, nagu teatris jõulude ajal ikka. Seal on kaks rolli - kana ja kassikakk.
Ennäe, poksiringist linnuriiki. Kas see on üks jõulukana, keda ootab...
Ei oota seda kana miski. See on töökana. Jõulutükk nagu jõulutükk ikka.
Sul on vist näitleja-aastate algusest peale tööga vedanud. Ei mäletagi, et väikeste rollidega oleks tulnud leppida.
Täitsa valesti mäletad. Panso moodustas küll meie lennust Noorsooteatri, ja avalugu "Otsustage meie üle, inimesed" oli üsna suur ettevõtmine, aga igasugu pisiosi oli pärast kohe peoga, lastetükkides eriti. "Lumekuningannas" näiteks. Arva ära, keda mängida tuli?
Ei näinud, ei oska arvata. Vist mitte kuningannat.
Printsi. Mina oma ümara kõhukesega ja valgetes retuusides. Teises lasteloos "Lihtsalt hirmus" olin jälle mingi paha poiss Petka. Alles siis, mõne aja pärast tuli "Libahundi" Tiina.
Mäletan, et tollal (ja hiljem ka) liikus Noorsooteatris säärane nali: kes on teatri kolm kõige ilusamat naist? Vastus: Luule Laanet, Luule Paljasmaa, Luule Komissarov. Kas ma peaksin lugeja jaoks loo lahti seletama, et tegu on (küll eri aegadel) ühe ja sama Luulega? Seda räägiti küll rohkem sinu selja taga.
Miks sa arvad, et see minu kõrvu ei jõudnud? Aga see mind eriti ei kõigutanud. Pigem mõtlesin just nende poisterollide puhul travestia ajal, et oleks ikka võinud minna hambaarstiks.
Tahtsidki kunagi?
Unistasin. Kaheksandast klassist peale. Et kui keskkool läbi saab, kohe Tartusse. Ma arvan, minust oleks päris hea hambaarst saanud. Mul on tugevad käed.
Eesti on kaotanud ühe hambaarsti, aga võitnud endale omanäolise põneva näitleja. Kas lapsepõlves ei tulnud siis kordagi mingit esinemiskihku, aplausitahtmist?
Mitte kordagi. Terve lapsepõlv, mis mul Lihulas möödus, ei tulnud mulle mõttessegi mingi näitlejatulevik.
Milline laps sa lapsepõlves olid?
Paha.
Küll tuli see vastus ruttu.
Olin kohe väga paha. Üks ja ainuke peres pealegi. Kellegi sõna ei kuulanud, kleiti selga ei tahtnud panna, antagu aga mulle need dressipüksid (tead neid vanaaegseid, alt kummidega). Need olid lapitud, sest ronisin pidevalt poistega puu otsas.
Tüdrukutega rohkem kaklesin. Alalõpmata olid põlved verised, sest ainuke jalgratas, millega sõitsin, oli niinimetatud meestekas ja sellega tuli ju pulga alt, üsna ebakindlas olekus sõita.
Kord läksin ema ja isaga tülli ning panin keset ööd, ainult öösärk seljas, läbi metsa vanaema juurde. Mõtlesin, et lähen lihtsalt kodust minema. Aga vanaema oli ka õnneks kange ja tark. Samamoodi, nagu ma tulin, saatis mu läbi metsa üksi koju tagasi.
Kust see teater siis nii äkki? Nägid ehk kedagi kusagil mängimas?
Ei, läksin lihtsalt alt. Klassijuhataja mind alt vedaski. Tema tahtis mind kooli ajal kangesti näitemängu tõmmata. Mina ei tahtnud seda üldse mitte. Kui kodus paista oli, et keegi koolist jälle mind proovi kutsuma tuleb, põgenesin üles pööningule, sealt oli hea piiluda, millal õhk jälle puhas on.
Mina tahtsin laulda, mitte teatrit teha. Meil oli oma kidrapunt, seal mängisin kitarri, ropsisin neid paari-kolme tuuri üle keelte. Siis õppisin veel tšellot, aga seda õnneks ainult poolteist aastat.
Ja ikkagi...
Ma räägin, et läksin alt.
Tartu ülikooli sisseastumiseksamid olid augustis, lavakunstikateedris jaanipäeva paiku. Õpetaja ütles, et mine harjuta eksameid tegema, arstiteaduskonda on ju kõva konkurss. Ütles, et tee Tallinnas osa juba ära, pärast Tartus kergem. Õpetas mulle kaks luuletust ja ühe proosapala selgeks, nii palju seal erialaeksamil nõuti.
Mida siis lugesid?
Proosa oli Tuglase "Meri". Kohe kõik kolm osa õppisin pähe. Siis lugesin Semperi luuletust "Me päevad süttinud eredasse tulle". Oli vist nii? Ja veel Vaarandi "Ingrid on kasvanud suureks". Praegu need peas enam muidugi ei ole. Pärast selgus, et ainus ülekantav eksam oleks olnud eesti keele kirjand. Nii et alt läksin.
Said sisse?
Sain sisse.
Tartusse enam asja ei olnud?
Ei.
Nüüd teed varsti pool sajandit järjest kunsti, millest midagi alles ei jää. Etendus ju sureb igal õhtul. Ja homme on hoopis teine etendus. Miks?
(Paus.) Ma ei oska vastata. (Paus.) Ma ei tea. Jälg ju ikka jääb. Emotsioon ju jääb. Selle inimese sisse, kes vaatab. Seda ei võta talt keegi ära.
Sa olla kunagi öelnud, et oled kõhuga näitleja.
Olen või?
Nii sa olla öelnud.
Äkki ütlesin, et kõhutundega.
Äkki jah.
See on midagi muud kui kõhuga. Ja seda ma võisin öelda küll. Ütlen praegu ka.
Mida see tähendab?
See on sama mis intuitsioon, see kõhutunne. Mulle ei meeldi siiani mõttetu laua taga targutamine, analüüsi mängimine. Mida siin targutada. Tegema tuleb hakata, proovima. Ja kui siis välja ei tule, vaat siis istume maha ja arutame, miks miski välja ei tule.
Teatriproovid on üks asi, "Õnne 13" teed oma Laine kallal juba 15 aastat proovi. Kas see roll on valmis?
Osa kui selline on muidugi välja kujunenud. Ainus asi - tekst pähe - ja Laine hakkab rääkima. Pealegi kirjutatakse see tekst just nimelt Lainele, see tähendab, et mulle.
Eriti oli seda tunda eelmise stsenaristi, kadunud Astrid Reinla puhul. Tekst jäi kergemini meelde ka. Praegu on kohati tunda, et Teet Kallas on kõigepealt kirjanik, tema sulg on loogiline... ma ei oska öelda.
Kallase tekst on raskem?
Ei, seda ei saa öelda, ta tabab kuju väga hästi, aga ta on kirjanik. Peale selle, kui suur koorem tal selle "Õnnega" on. Kuuldavasti pidi ammu juba romaan pooleli olema, aga kus sa jõuad. Produtsent helistab, et olgu olla ja siis tulebki olla. Ise on ta küll mõnikord ohanud, et enam ei jõua, aga ju siis räägitakse mees pehmeks.
Mina neid asju täpselt ei tea, küsi ta enda käest.
Kui te oma õnnelikega hooajapidusid teete, kas tuleb jutuks, kaua veel?
Jutuks tuleb ikka ja siis vastab peaprodutsent: lugu jätkub, kuni on vaatajaid.
Vaatajaid on.
Siis jätkub.
Kas sa Panso päevaraamatuid oled lugenud?
Jah.
Seal teeb autor üsna palju juttu viinast ja selle võtmisest. Toob üsna halastamatult välja, kuivõrd suur osa tolleaegsest lavaeliidist tollest vedelikust läbi imbunud oli. Mulle tundub, et sel sajandil juuakse Eesti teatris vähem.
Hulga vähem. Teine ei ole mitte ainult sajand, vaid ka kogu süsteem. Vanasti, kas või Noorsooteatri aastail, anti sedalaadi patte kergemini andeks. Ilmus mingi käskkiri, rippus kaks nädalat seinal - ja kõik.
Noh, kui oli juba kolm käskkirja järjest, siis kutsuti välja, noomiti, võeti palgast väheke maha. Eks pikapeale mindi karmimaks, aga näitlejaid oli siis ka lihtsalt vähem. Neid polnud kusagilt niisama võtta. Praegu on järjekord ukse taga. Paar sellist apsu, ja oledki läinud. Minu vanuses on seda eriti tähtis teada.
Teiseks on kool, koolitus hoopis teine. Nimi on küll sama, aga võrrelda ei anna. Ajudele antakse rohkem vatti, noored saavad praegu ikka väga kõva hariduse. Mahv on ka teatris suur, selle kõrvalt ei jõua enam lulli lüüa.
Alkohol sai komistuseks enamasti just andekamatele. Või paistavad nad rohkem silma?
Seda ka, aga õige ta on. Nende koormus on suurem, nad on rohkem puntras, kogu aeg on ees mingi töö, mis ei tahagi lõppeda. See paneb mõnikord käega lööma. Tugevam saab jagu, nõrgemale hakkab napsutamine külge ja ongi kõik.
Mõni mees ehk ei olegi andekas, aga võtab, et teised ütleksid, et näe, võtab, järelikult on andekas.
Selle peale ei oska ma midagi ütelda.
Mina ka. Kas tohib, et küsin hoopis traditsioonilisemaid küsimusi - milline on su lemmikroll?
Keeldun kategooriliselt sellistele küsimustele vastamast. Ma ei tea. Õigemini mul ei ole selliseid.
Suure osa rolle olen vastu võtnud vastu tahtmist ja siis otsustanud, et vastu tahtmist neid teha ei tohi, et see on minu töö, ja siis tegema, ehitama hakanud. Lemmikuid siin ei ole.
Las teised räägivad, mis halvasti või hästi on välja tulnud. Ma tean, et paljudel kolleegidel on oma unistuste rollid. Minul neid ei ole.
Mis vaatajana teiste töödest meelde on jäänud?
Sa ikka ei jäta. Ma ei oska sellistele küsimustele vastata. Nii palju häid asju olen näinud küll teatris, küll kinos. Ma ei jäta neid meelde. Ma ei nopi sealt eeskujusid. Naudin sel hetkel, ja siis ta jääb kuhugi. Nimekirja mul ei ole.
Ita Ever meeldib mulle väga. Aga järele tegema ma teda ei hakkaks. Ta lihtsalt meeldib mulle.
Mida sa veel teatris teha ei taha?
Dubleerida, see tähendab, et ei taha teha kellegagi kahasse ühte rolli. Annan kohe alla, ei hakka kõrvalt üle punnitama. Mul puudub see auahnuse osa.
Panso ütleski mulle lõpupeol kätt surudes: "Luule, kui teil rohkem auahnust oleks, jõuaksite ehk väga kaugele."
Näe, mis kõik meeles! Kuidas mäluga üldse on?
(Sülitab kolm korda üle õla.)
Muret ei ole?
Ei. Nimed unuvad teinekord.
Tekstis?
Ei. Seal, jumal tänatud, on kõik peas.
Lapsed ei tahtnud ema rada käia?
Varases nooruses ei olnud küll seda hirmu. Tütar oli kõva ujuja, aga praegu, kus ta eesti keele õpetaja ja ühtlasi ka ujumistreener on, tuleb välja, et teebki koolis lastega näitemängu. Igasugu luuleõhtuid ka.
Kuidas sa lõpetaksid lause, mis algab sõnadega: ma loodan, et...?
Kas aega mõtlemiseks on?
Ei ole.
Siis... et saaks teatris kaua olla. Kas võib muud ka loota?
Võib!
Et keegi lapselastest täidaks mu noorpõlve unistuse - saaks hambaarstiks.
Paljud vahvad näitlejannad on enda kohta lasknud raamatu kirjutada või siis kirjutanud ise. On varsti ka sinu kord?
Kaks korda on mulle see ettepanek tehtud ja kaks korda on see ka ettepanekuks jäänud.
Mida rohkem teiste mälestusi loen, seda rohkem pelgan. Seal tuleb liiga targalt rääkida. Ja ei pääse ka isikliku elu pahupidi pööramisest. See on paraku see, mida ma üldse ei taha. Mul on tunne, et minust jääb selline raamat olemata.
Kas elu on ilus?
On. Mul on kaks lapselast.