Ma ei näinud küll midagi, aga mäletan kõike selgelt!
Rentisime 1996. aasta talvel sõpradega Hiiumaal üht koidest puretud imearmsat talumaja ja olime jõuludeks sinna kogunenud. Juhuslikult sattusime külapoes kokku Oleviste kiriku noortega, kes olid tulnud saarele vana aastat ära saatma ja palvemajades esinema. Nende algul plaanitud ööbimiskohta ei õnnestunud soojaks kütta, sest nii mõnelgi ööl oli külma 25 kraadi ümber. Kutsusime toredad inimesed meeleldi oma katuse alla.
Aasta viimasel hämaral päeval rookisime lume sisse rajad, vedasime paja vett täis ja kütsime sauna kuumaks. Rahvast oli palju ning pärastlõunal alanud vihtade ja rätikutega sehkendamine venis hilistesse tundidesse.
Viimastena olid end ühiselt kitsukesse lavaruumi mahutanud kümmekond neidu. Kui üks agaram nende hulgast avastas, et kell lööb kohe aasta viimast tundi, andis ta korralduse leili juurde visata, kõigil nahk kuumaks saada ja minna õue uut aastat väikese palvega tervitama.
Meie istusime samal ajal toas, tinistasime kitarri ja unelesime niisama. Olen korduvalt kahetsenud, et ei taibanud heita pilku aknast välja, kus hangede vahel põlvitasid ümber küünla ringis auravad piigad! Tähed särasid ja vilkusid tumedas taevas, krõbe pakane härmatas kiharad ja kulmud. Teiste hulgas veikles küünlavalgus ka praeguse tuntud Estonia soprani palgel. Õnneks oli leil olnud küllalt kõva ja külma ei saanud keegi.
Kui sel hetkel mõni ingel taluõuest üle lendas, küllap pidurdus temagi hoog ning kõik palved said joonelt rohelise tule. Ka tüdrukutel endil oli tunne, et see oli eriline hetk ning nad rääkisid sellest õhinal uuesti ja uuesti.
Ma ei näinud seda küll ise, kuid nende jutust jäi see mu mällu nagu pilt mõnest Eesti rahva ennemuistsest jutust, kus loomad veel rääkisid ja kargetel talveöödel juhtus imelisi asju. Sellest peale heidan ikka pühade ajal pilku aknast välja ja puurin teraselt pimedust. Paljugi, mis võib juhtuda!
