Maa-aluse tee algus või ohvripaik?

 (7)
Maa-aluse tee algus või ohvripaik?
Aruküla koopad. Foto: Maris Paju---

Aruküla koobastele pühendab Gustav Vilbaste oma raamatus “Kodumaal rännates” enam kui paljudele teistele paikadele — lausa terve peatüki.

Taaralinna kõrgele kaldapealsele otse Tartu haigekassa külje all — Aruküla koobaste juurde — jõuame keskkonnaameti kaitse planeerimise spetsialisti Maris Paju juhendamisel.

Praegu pole üle Euroopa kuulsa rüükalade leiupaigana tuntud koobastiku alguse juures isegi looduskaitse objektile viitavat märki.

Nagu Maris Paju selgitab, on märgist loobutud ohutuse kaalutlustel, pigem on siin vaja kaitsta inimest koobaste eest. Enamik koobastikust on sisse varisenud ning koobastiku jäänuste omal käel külastamine on eluohtlik. Rahvajuttude järgi on omal ajal nii inimesi kui künnihobuseidki nõnda koobastikku varisenud ja sinna jäänudki.

Niitmata rohu sees on raudluuk, mis viib väheldasse betoonpunkrisse, mis mõned aastakümned tagasi koobastiku sissepääsuks valati. Luugil pole tabalukku ees, sest seda murti pidevalt lahti. Mis siis on põhjuseks, et koobastikku nii kirglikult tungida on tahetud?

G. V.: Nende aukude kohta käivad ringi muinasjutud, et siit minevat üks maa-alune tee Tartu Toome varemete juure, teine Muugale või Kärknasse endisesse munga-kloostrisse.

Leidub inimesi, kes olevat ise käinud seda teed mööda kuni Emajõe kohani, milleni siit üle poole kilomeetri; teised on jälle jõudnud suure raudväravani, kus läbitõmbe tuul kustutanud tuled. Kolmandad leidnud raudväravate taga inimeste luude hunnikud.

Mõned aga nimetavad inimesi, kes Aruküla koobastesse läinud, kuid pole enam tagasi tulnud — nad jäänud igavesti kadunuks.

Nende ridade kirjutaja käis juhtumise kombel 1920. a. suvel Aruküla koobaste juures, tungides ainult ühte väikesesse koopasse, mis oli kartulikoopaks.

Talvel otsides kirjandust selle kohta, leidsin võrdlemisi vähe andmeid: kõige täielikum oli prof. Kruse kirjeldus Inlandis: …Maa-ala, mis alt õõnes näib olevat, on 56 000 ruutjalga (ligi pool hektarit) ning nii näib selle maapinna all umbes 15 000 sammast kaevatud olevat, see veel arvesse võtmata, et sissevajumiste piiriks mitte maanteed ei pruugi arvata, vaid et ka koopad kaugemale ida poole põllu alla võivad tungida.

Päkapikumaa jäänused

Kristel võtab siiski nõuks ja ronib kitsukest raudredelit pidi alla. Koopaavad on peaaegu olematuks varisenud, nii et vaid roomates sealt läbi saaks, aga enne tuleks läbida eesruum läppunud õhu, konnade, ämblike ja tülgastavalt jäledate seatigudega.

Looduskaitseringi aegsetest käikudes käimisest 1980ndatel on kontides veel pikk kükk-kõnd mööda käike ja elujaatus sunnib eksperimendi katki jätma. Praegu on aga võimalik mingit aimu kunagisest ulatuslikust koobastikust saada kümmekond aastat tagasi mäeveerule ettevõtja Meelis Pai rajatud Päkapikumaa jäänustest.

Ühe varikatuse alt on võimalik siseneda maa alla ja paarkümmend meetrit kaugemal teise varikatuse alt väljuda. Maa all on näha paari koopalage toetavat sammast, mida varasemate kirjelduste järgi on maa all olnud tuhandeid. Kuidas siis koobastik on välja näinud ja milline on nende geoloogia?

G. V.: Aruküla koobastik asub keskdevooni liivakivis. Koopad on peaasjalikult valges tihedas ja võrdlemisi kõvas kihis, nn dolomiitmergelis, mille paksus määrab ka koopa kõrguse. Koopa põhjaks on, nagu kaevamised on näidanud, punakas-pruun savi, siniste vahekihtidega, mis võrdlemisi niiske. Kus koobas täiesti valges liivakivis, seal on ta tugev, kindel. Mahalangenud kohtades on enamasti punane liivakivi, mis on valge liivakivi pealmiseks kihiks.

Punane liivakivi ei ole mitte nii tihe ja tema vastupidavuse tugevus ei ole suur. Kus koopa lagi on jõudnud punase liivakivini, seal on alati näha ripnevaid panku, mis ähvardavad maha langeda. Ümmargused paekivi klibud sisselangemiste läheduses on moreenkihist, mis esineb punase liivakivipealse kihina.

Maapinna läbilõige oleks koobastiku kohas, nagu näitavad paljastused, sisselangemised ja aukude kaevamised, umbes järgmine: esiteks õhuke põllupind, siis moreenkiht, milles õige palju ümmargust lubjakivi klibusid, esinedes kord õhema, teises kohas jälle paksema korrana; selle all on kuni meetripaksune punane liivakivi, mille vahel kohati õhukesed kihid savisegast heledamat liiva. Punase liivakivi all on 1,5–2 meetrit valget liivakivi ja selle all sinise ja punaka savi kihid, vaheldudes õhukeste liivakihtidega.

Loe veel

Ülalkirjeldatut on võimalik vaadelda ka paari allesjäänud samba peal, mis on altpoolt valged ja üleval punased.

G. V.: Koobastiku tekkimise üle on valitsenud mitu arvamist. Ümbruskonna inimesed peavad neid, nagu juba tähendatud, maa-aluse tee alguseks; teised peavad teda ohvrikohaks, mõned looduslikuks koopaks, mis tekkinud voolava vee läbi.

Dr. Kruse peab koopaid inimese kätetööks liiva võtmisel. Vanasti olnud Tartu sakslastel viisiks toa põrandatele, iseäranis aga tänavatele pidulikkudel juhtumistel, nagu pulmade ajal, suuremal hulgal ilusat valget liiva raputada. Põrandale valge liiva raputamine on ka veel praegu Harjumaa randades ja saartel viisiks. Et aga Tartu linnas enamasti on punane liiv, siis toodi valget kaugemalt Arukülast.

Seda dr Kruse väidet tõendavad ka rahva jutud, mis samuti kõnelevad liiva müümisest linna veel hilisemal ajal 3–5 kopikat matt. Et Raadi mõisa valitsus, kelle maa peal koopad, liiva müümist oma monopoliks pidanud, käinud üksikud talupojad öösiti Arukülas liiva kaevamas. Liivakorvid on kistud välja pika nööri abil.

Mitu lugu

Selline tekkelugu on üsnagi tõenäoline. Ka Piusa koobastik on kujunenud valge liiva kaevandamisel ja suhteliselt lühikese ajaga arenenud üsnagi ulatuslikuks. Vahe on vaid selles, et Piusas on valge liiva kiht mitu korda paksem kui Arukülas, seega saavad ka koopad olla seal tunduvalt kõrgemad.

G. V.: Teistsugusel arvamisel on Aruküla koobaste kohta dr. Fr. R. Kreutzwald, kes dr. Kruse arvamiste vastu pikema artikli kirjutab. Tema arvamise järele olevat Aruküla koopad kõige tõenäolisemalt sõjaaegne varjupaik, /---/.

Küllap on tõde kusagil vahepeal — valge liiv oli väärtuslik ehitusmaterjal Tartu linna ehitamisel, samas pakkusid koopad ka võimalust hädaohu korral varjule minna.

Põnev on selle juures meenutada muistendit tšuudidest, meie muistsest hõimurahvast Põhja-Venemaal, kes sõjas alla jäädes koobastesse pages ja koopalae endale peale variseda
laskis.

Meie teejuhi Maris Pajuga selle üle aru pidades leidsime, et tegu võis olla ka sõjakavalusega — variseda lasti vaid koopasuul, samas jäid lahti taamal paiknevad harukäigud ja väljapääsud, mida leidub pea kõigil liivakivikoobastel. Nii avanevad Kalmistu paljandi madalad koopad lõhedena maapinnale, sama kehtib ka Piusa koobaste juures.

Gustav Vilbaste radadel
- Loodusteadlane Gustav Vilbaste (pildil) võttis pea 90 aastat tagasi ette jalgsirännakuid mööda Eestimaad. See, mida ta oma teel nägi ja kuulis, on kirjas 1923. aastal ilmunud raamatus “Kodumaal rännates”.
- Samu radu käivad ka Gustav Vilbaste lapselaps Kristel Vilbaste ja  Mikk Sarv. Nad üritavad talletada jälgi ja muutusi, võrreldes 90 aasta tagusega.
- Eelmine lugu samast sarjast ilmus 2. septembri Maalehes.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare