Reaalsuseks saanud suveöö unenägu

2013. aasta suvel, nägin unes, et ostsime suvemaja. Tegelikult on meil väga tore kodukoht Tartus olemas ja mingit vajadust veel ühe maja järele me tundnud polnud. Et aga tegu oli sedasorti unega, mis sööbis mällu ja jäi terveks hommikuks kummitama, võtsin kinnisvaraportaali lahti ja leidsingi selle maja, mida just äsja unes olin näinud, kohe üles.

Veel samal hommikul helistasin maaklerile, kes arvas, et me võiksime esmalt kohapeal ära käia ja kui maja meeldib, siis saame korraldada ka vaatamise. Maja oli pikalt seisnud ja küllap tal polnud enam eriti lootust seda maha müüa.

Andsin siis Kailile teada, et täna lähme ühte maja vaatama. Kaili oli minu hoovustega harjunud ja ega ta palju küsimusi küsinudki. Niisiis sõitsime Tartust 40 kilomeetrit välja ja jõudsime veel sama päeva lõunaks Varnja külla. Sissesõites valmistusime külaelanike uudishimulike pilkude ette astuma, kuid kardinate liikumisest polnud aga märkigi. Hoopis uksed avanesid ja ühtäkki olime saanud väga sooja ja sõbraliku vastuvõtu osaliseks. "Oleme teid oodanud!", "Me nii muretseme, et maja on pikka aega tühi!", kuulsime naabritelt ja poole tunni jooksul näidati meile ära kõik teised küla, vabad ja kohe vabanevad, hooned. 

Selleks ajaks aga olime juba oma südame unenäo-majja jätnud.

Esimesel vaatlusel ei paistnud maja tõelised mõõtmed ega maa-ala väljagi. Paju, vaarika ja nõgesevõsa ulatus meeterkuuekümnese Kaili ninaotsani. Paljud nägid majas üht suurt ja lõppematut töökeskkonda, meie aga hoopis selle tuhmuvat elegantsi ja väärikust, mida annaks veel minevikust välja tirida.

See kõik juhtus juulis ning juba augustis olimegi õnnelikud suvekodu omanikud. Samal ajal igasuguste tehingutega tegeledes, arutasime perekeskis, et mida maja küljes oleva paadikuuriga peale hakata. Peipsiveerel on kombeks kuuri uksed avada ja seal toimetada, müüa kas siis sibulaid või kala või muud põnevat kila-kola - näiteks vanu varuosi, mida võrride või külgkorviga mootorrataste putitamiseks vaja läheb.

Otsustasime, et peame samuti paadikuuri uksed avama ja müüma seda, mida oskame - kunsti! Nii sündiski Voronja galerii. Nädalaga asutasime mittetulundusühingu, kirjutasime äriplaani kunstikeskuse asutamiseks ja galerii avamiseks ning asusime otsima esimese hooaja kuraatorit. Kiwa oli meie esimene valik ja õnneks see mõte meeldis ka talle. Ei läinud paari päevagi, kui lõime käed ja panime lukku esimese hooaja näituse "Ajutine valitsus. Nelikend aastat punki."

Enne oli aga vaja paadikuur sajandivanusest prahist tühjaks tassida. Korraldasime päris mitmed talgud, et vedada majast välja tonnijagu prahti (seda tuli hiljem veel samapalju juurde) ning avasimegi suure meediakära saatel 2014. aasta 27. juunil Voronja galerii esimese hooaja. Avatud olime vaid kolmel päeval nädalas - reedel, laupäeval ja pühapäeval, kuid sellegipoolest oli suur meie hämming, kui suve lõpuks oli meid väisanud 1022 külalist. Ja lapsed pealekauba!
Me pole nii täpselt uurinud, aga nii mõnegi sõbrast kunstniku hinnangul annab Voronja galerii külastatavus silmad ette isegi taaralinna ja pealinna galeriidele. See ja külaliste positiivne tagasiside, inspireeris meid jätkama.

Teise hooaja avame samuti 27. juunil ja seekord juba hoolikama ettevalmistusega. Plaanime galeriid ja oma suvekodu avatuna hoida kolmapäevast pühapäevani. Lisaks näituse vaatamisele saab Voronjas koos perede või seltskondadega aega veeta - süüa, juua, puhata. Kui koht väga meeldima hakkab, võib meie juures ka pikemalt peatuda, sest hoiame külaliste jaoks üht vaba tuba.
Sauna saime samuti sel aastal tööle. Eelmisel aastal oli sauna korstnas vares omale pesa teinud ja meil ei jätkunud ometigi südant Voronjas (tõlge varesla) vareseid välja suitsetada. 

Kui otsite erilise atmosfääriga kohta, siis Peipsiveere on õige kant. Kirjeldada pole seda võimalik, tuleb lihtsalt kohale tulla ning kui on valida, siis soovitame kindlasti auto asemel ratast.
Jutu lõpetuseks sobib aga ühe kaugemalt tulnud külalise sissekanne külalisteraamatusse: "Avastasin Peipsi ääres ringi liikudes, et olen sattunud maailma lõppu! Veelgi ootamatum on avastada, et maailm lõppeb galeriiga!" 

Otsige meid üles ja tulge külla. Rõõmustame iga kohtumise üle!

Raul ja Kaili
Voronja galeriist, Varnja külas ,Tuksovi talus



Rakvere Teater koostöös Maalehega otsib sel suvel parimaid külasid ja Eesti sisu

Millist Eestimaad näed sina ja mis teeb ühest heast külast parima? Alati võib öelda, et oma küla on parim, kuid mis paneb sind sinna jääma? Kas on seal suvilaid, Soome saunu, lagunenud talumaju, uhkeid garaaže ja piimapukke või hoopis värvikaid naabreid, harrastussportlasi, imelikke põllukultuure või hoopis jaanitulesid, sünnipäevi, poe taga joomisi, karskusseltsi ja tantsurühma olenguid?

Saada meile lugu, veste või mälestus oma maailma parimast külast ja võimalusel lisa ka pilt. Kõik lood avaldame Rakvere Teatri kodulehel ning parimad palad jõuavad Maalehe veergudele. Teatri ja Maalehe kodulehtedele ilmub parimate külade kaart, nii et võib-olla just sinu õuele saabuvad suvel pealinna turistid ehedat ilu kaema. Etendusele tulles saad aga kaardilt vaadata, kas sinu teele jääb mõni parim küla.

Oma maailma parima küla kirjeldus või veste saada e-aadressil parimkyla@rakvereteater.ee ja/või merike.pitk@maaleht.ee.