MAALEHE ARHIIVIST | Ada Lundver: see oli üks suurimaid prohmakaid Eesti filmiloos

 (22)
ADA LUNDVER
Ada Lundver.Foto: Rauno Volmar

Täna, 9. veebruaril sündis Hiiumaal Käina vallas väike tüdruk, kellest aastate lisandudes sirgus näitleja Ada Lundver (1942-2011). Taasavaldame sel puhul aastal 2010 Maalehes ilmunud loo.

Kuigi filmi pääsemisest ei unistanud Ada Lundver kunagi, isegi salaja mitte, andsid meie tuntuimad režissöörid just talle peaosi mängida. Kelleks Ada Lundver koolitüdrukuna igatses saada?

“Näitlejaks,” kõlab ootamatult kiire vastus. Ta lisab, et impulsi selleks oli andnud Tallinna 21. kooli tollane eesti keele õpetaja Aino Tohvelmann.

“Tema märkaski minus näitlejaeeldusi. Ent egas ma üksi neid lootusi hellitanud. Olid ju seal ka Teet Kallas, Sirje Arbi… Tegime siis koos näitemänge.”

Ainult lavakasse

Raua tänava kooli lõpetas Ada Lundver 1960. aastal. Mis nüüd teha, kuhu minna? Panso kooli võeti järgmine seltskond alles kolme aasta pärast. Muud kõrgkoolid aga linalakka neiut ei huvitanud. Soov oli pääseda lavakasse ja ainult sinna.

“Ega ma saanud ju käed rüpes passima jääda! Käisin end isegi apteeki nõudepesijaks pakkumas. Ei kõlvanud.”

Lõpuks Ada siiski töökoha sai — Kommunaari jalatsivabrikusse pealselõikaja õpilaseks. “Küll see hakkas mulle vastu!”

Ometi mängis Ada Lundver juba paar aastat hiljem olulist osa filmis. Mismoodi see juhtus?

“Kommunaaris töötasin vaid kolm kuud. Pealselõikamine mulle selgeks ei saanudki. Jäin nimelt kopsupõletikku. Mind kui noort tüdrukut jooksutati vabrikus ühest hoonest teise — lippa sinna ja lippa tänna. Eks ma siis jooksin, aga mantlit selga ei pannud.”

Seotud lood:

Haigevoodis sattus Ada lehest lugema, et oh-oh-oh — filharmooniasse kutsutakse konkursile, nii akrobaate, lauljaid kui ka muid.

“Mõtlesin kohe, et lähen.”

Jah, see on võimalik!

Kui kohale jõudis, leidis eest hulga rahvast. Nagu hiljem selgus oli kohaletulnuid 284 inimest.

“Mina olin lihtsas valges pitspluusis ja hallis seelikus. Teised olid end hirmsasti üles löönud. Mõtlesin siis, et mida ma siin õige teen. Aga jäin ometi.”

Ta mäletab siiani, et kõik käis kähku.

“Vana Baskin oli komisjoni esimees. Seal siis muudkui kustutati lootusi — järgmine, järgmine… Nagu konveieril.”

“Ja mida teil on siis öelda?” oli Eino Baskin noorukeselt Ada Lundverilt küsinud.

“Siis ma lugesin Byroni luuletuse “Merele”. Eints jäi mind nagu vaatama: kas teil on veel midagi?” Ada pakkus välja koolivend Teet Kallase loo sellest, kuidas nelja-aastane tüdruk maailma näeb.

“Küll see Eints oli siis ilus mees, lokid peas ja puha. Naiste lemmik. Lugesin siis selle Teedu loo ette. Ise mõtlesin, et nüüd ongi läbi. Oli mul üldse tarvis siia tulla.”

Aga siiski oli. Kui Ada hakkas välja minema, kuulis ta, et Baskin tuleb järele. “Palus mind järgmise päeva hommikul filharmooniasse tulla. Läksin siis ja sain teada, et olen vastu võetud! Kas see on võimalik? Jah, see on võimalik.”

Selle peale läks Ada lausa hüpeldes koju. “Mõtlesin, et hüppan laest läbi. Hiljem selgus veel, et sõela läbis vaid kolm inimest.”

Õppeaeg kestis kaks aastat. Esimene lavaesinemine oli tal ei kellegi muu kui Georg Otsa endaga.

“Ots tegi oma suvetuuri. Tema laulis, mina teadustasin. Esinesime koos kaks suve. Hiljem olime head sõbrad ja perekonnatuttavad.”

Filmi pääsemisest ei unistanud Ada Lundver kunagi. Isegi salaja, omaette mitte. Lavakunstikooli minemise plaan jäi filharmoonias töötamise tõttu katki.

“Hiljem isegi ütlesin Eino Baskinile, et minu elu oled sa nässu keeranud.”

Jäi Kiisale silma

Kord teadustas Ada jälle kontserdisaalis. Samal ajal istus oma prouaga saalis Kaljo Kiisk, kes otsis oma filmi “Jäljed” osatäitjaid.

Kiisk rääkis hiljem, et nii kui nägi Adat kõpskingades lavale tulemas, oli ta müksanud oma naist: “Vaat, see on minu tüdruk!”

“Kuidas ta küll selle peale tuli!“ imestab Ada Lundver. “Ma pidin ju filmis olema lihtne maaplika. Kontsad alt, meik minema — kõik.”

Paari-kolme päeva pärast ütles filharmoonia valvelaua tädi Adale, et talle on teade jäetud. Palutakse helistada sellel numbril ja küsida Kiiska.

“Mõtlesin, et ahaa, see on meie pillimeeste, vimkamängijate Eri Klasi, Arvo Pärdi ja Mart Lille lollakas nali, mis nüüd aetakse minu kaela. Seda oli teistele ennegi tehtud, et kirja pandi loomaaia number ja siis mõne eluka nimi, et helistaja üle naerda saaks. Küsi Kiiska, küsi Karu, küsi Elevanti…”

Loe veel

Ada otsustas, et ei helista. Aga siis tuli kohale Kiisa assistent ja ütles, et Kaljo Kiisk palub proovivõttele tulla. “Pauk see oli, kuid mitte ehk enam nii suur, kui teade filharmooniasse pääsemisest. Igatahes olin täiesti rahulik”

Osa, mida Kiisk Adale pakkus, oli kandev — koguni naispeaosa. “Minu üheks partneriks oli Mati Klooren. Meil oli seal armastus, isegi laps ei puudunud. Aga voodi oli meil nii kitsas…

Mäletan, et Mati oli sügavas pohmellis. Meil aga pidi olema voodistseen. Mul olid sihukesed väikesed vuplid jalas. Kaljo ütleb mulle, et, Ada, võta need püksid ära. Need paistavad läbi ju. Mina vastu — ei võta. Ja ei võtnudki. Hiljem vaatasin — oligi kõik näha.”

Viie minuti pärast kuulis Ada oma kõrval hirmsat norskamist. “Mati magas!”

Järgmiseks filmirolliks oli Virgu Anni Valdur Himbeki ja Ants Kivirähki telefilmis “Külmale maale”, millest Adale on jäänud mulje kui ilusast ja südamlikust filmist.

Kuidas tiigrid välja näevad

Siis tuli “Andres Lapeteus”.

“Jummal! Pidin mängima jubedat elukat,” ei suuda Ada oma emotsioone tagasi hoida. “Pealtnäha leebet ja kassilikku, aga sisult tõeline mõrd. Algul ütlesin pakkumisest resoluutselt ära.”

Režissöör Grigori Kromanov oli Ada Lundveri arvates raske isiksus. “Minul oli temaga väga raske. Kiisk ütles lihtsalt: Ada, võta natuke tagasi. Kõik! Kaamera! Kromanov aga muudkui seletas ja seletas igat stseeni. Asi oli juba ammu selge… Olin väsinud, olin tüdinud.”

Mängida tuli tõeliselt valitud seltskonnas, Eesti lavakunsti koorekihti kuuluvate isiksustega: Heino Mandri, Einari Koppel, Kaljo Kiisk, Rein Aren ja muidugi Ita Ever.

“Eks nad olid suured eeskujud. Ja algajana ma nende keskel end tundsingi. Aga mingit alaväärsustunnet polnud. Suhtusid nad minusse kui täiesti võrdväärsesse partnerisse.”

Veidra vahejuhtumina mäletab Ada Lundver seda, kuidas režissöör Gri­gori Kromanov ta looma­aeda
saatis.

“Vast sellepärast, et ta polnud minus kindel, käskis mul minna tiigripuuri juurde, istuda seal ja vaadata, kuidas tiigrid ja lõvid käituvad. Ja mina vana tola läksingi. Aga ega ma seal targemaks küll ei saanud.”

Veel meenub Adale, et miskipärast lasi Kromanov teda bikiinides pildistada. “Oli tunda, et ta on minust sisse võetud, aga mina sellistele asjadele ei reageeri. Ühegi partneri, näitleja või pillimehega mul intiimsuhteid pole onud. Töö on töö ja muu on muu.”

Etüüd nahaalsusest

Lõpuks käskis Kromanov Adal ilmuda järgmisel hommikul oma kabinetti ja esitada etüüd nahaal­susest. Häbematusest.

“Tundsin end täiesti abitult. Aga õhtul oli mul kontsert. Bussis sõites kuulsin, kuidas tuntud näitleja, jäägu ta nimi nimetamata, end mõõdutundetult kiidab. Sealt siis saingi väikese idee. Et teen selle etüüdi ära!”

Läks siis Ada järgmisel hommikul Kromanovi juurde. Too küsis siis tähtsa näoga, kas etüüd on valmis?

Ada vastu, et pole mingit etüüdi. Ja lisas: “Kui mina Reet Lapeteust ei mängi, siis tahaksin näha, kes seda minust paremini teha oskaks?”

Kromanov oli vaadanud Adat nagu mingit lummutist. “Ada, mis teiega on?”

Ada vastu: “Ma küsin teilt, et mis teiega on, et te mind ei usalda? Paremat kui mina te
ei leia!”

Seepeale avaldas Kromanov arvamust, et nende teed lähevad lahku.

“Väga tore,” vastas Ada. Marssis ukse juurde, tundes, kuidas pisarad jooksma hakkasid.

“Keerasin siis ringi ja ütlesin: see oligi mu etüüd. Läks täppi!”

Meespeaosalise Einari Koppeliga sai Ada muidu hästi läbi.

“Ainult üks suudlusstseen voodis tekitas vastuseisu. Ütlesin, et mina temaga suudlema ei hakka! Teadsin ju, et võtta saab ka dublandi. Olge siis nii lahked ja võtke! Mul oli täitsa tõsi taga.”

Siis tegi Kromanov paviljoni tühjaks ning suutis Ada ära rääkida. “No eks ma saanud isegi aru, et olin natuke kapriisne.”

Kuidas end Reeda rollis hiljem kinolinal vaadata tundus, mäletab Ada väga hästi. “Kui film jooksis kinos Sõprus, siis hiilisin viimasesse ritta nii vaikselt kui vähegi sain. Kuulsin pärast, kuidas üks naine teisele ütleb: “Noh, mis tal viga oli seda mängida, lits nagu ta on.” Natuke solvav oli…”

Kuna koostöö Kaljo Kiisaga klappis väga hästi, siis polnud ka imestada, kui Kiisk oma uude filmi — “Keskpäevane praam” — naispeaosatäitjaks Ada Lundveri kutsus.

Tõeline prohmakas

Praeguseni on Adal meeles selle filmiga seotud suurim äpardus. Võib-olla üks suurimaid prohmakaid Eesti filmiloos üldse.

Kuidas põleva puuvillaga lastitud auto lükati üle parda enne, kui kaamerad käima said.

“Aitajad olid liialt agarad,” ütleb Ada muiates. “Kiisk oli maruvihane. Karjus: “Persse!” Ja jõi pärast kolm päeva, kuni auto lõpuks kraanaga veest välja tõmmati.”

Oma toonase partneri Eino Tambergi kohta ütleb Ada heldinult: “Issand, kui armas inimene. Me helistame ja räägime temaga tänase päevani.”

Pärast “Keskpäevast praami” järgnes Ada Lundveril üks film teisele — ainuüksi Venemaal sai tehtud üle kahekümne filmi, millest enamik aga Eesti vaatajale võõraks on jäänud.

ADA LUNDVER
  • Sündinud 9. veebruaril 1942 Käinas, surnud 6. oktobril 2011 Tallinnas
  • Abielus Mikk Mikiveriga 1971–1983
  • Haridus: Tallinna 21. keskkool 1960; ENSV Riikliku Filharmoonia õppestuudio 1964
  • Töö: ENSV Riikliku Filharmoonia sõnakunstnik ja konferansjee 1961–1991; restorani Eeslitall administraator 1991–1996; kirjastuse SE&JS toimetuse juhataja 1996–1998
  • Looming: osatäitmised filmides: Valve (“Jäljed”, 1963), Virgu Anni (“Külmale maale”, 1965), Reet Lapeteus (“Mis juhtus Andres Lapeteusega?”, 1966), Juuksur (“Keskpäevane praam”, 1967), Leeda (“Pimedad aknad”, 1968), Meeri (“Lindpriid”, 1971), Barbara von Tuzzi (“Jüri Rumm”, 1994).

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare