MAALEHE ARHIIVIST | Ain Kaalep: vimm minu karakterisse ei kuulu

 (7)
MAALEHE ARHIIVIST | Ain Kaalep: vimm minu karakterisse ei kuulu
Ain KaalepAutor: Valdek Alber

Inimkonna suurim leiutis on südametunnistus, usub luuletaja, tõlkija ja filosoof Ain Kaalep, kes 4. juunil, tähistab oma 92. sünnipäeva. Taasavaldame sel puhul kümnekonna aasta eest tehtud intervjuu, mis tänagi täiesti ajakohane.

Lugupeetud literaat! Praeguse vestluse hakul tuleb meelde üks lugu Gorki sulest. Poisike leiab võsast rohtukasvanud kirjadega kivi, millelt loeb, et see, kes kivi mäkke veeretab ja seal katki lööb, saab oma elu uuesti alustada. Poiss tahab oma vanaisale teene osutada, veab kivi mäele, toob haamri ja pakub taadile uut elu. Too keeldub, pidades oma pikka ja vaevarikast elu piisavalt vääriliseks, et seda mitte korrata. Kui meil oleks siin üks selline kivi ja haamer…?

Arvan, et käituksin samamoodi nagu see taat Gorki jutukeses. Nii palju olen ju kristlane, kes ei tahaks rikkuda mulle Jumala poolt antud saatust sellisena, nagu ta mulle antud on. Olen selle eest tänulik ja leian, et mul poleks õigust elu ise muutma hakata.

Hiljuti arvati teid Jaan Krossi nimelise kirjandusauhinna vääriliseks. Kross ise, kes eriti komplimente ei pildunud, on teid nimetanud praeceptor Estoniae’ks, Eesti õpetajaks. Mida ta sellega võis silmas pidada?

Noorukieas, kui tõsisemalt mõtlema hakkasin, oli õpetajatulevik mu silme ees küll, sellega seoses selge ka, mida õppima lähen — humanitaariat, täpsemini filoloogiat. Mis Jaan Krossi puutub, siis oli ta üks viisakas inimene. Jäi isegi vanglas härrasmeheks. Mäletan seda, sest istusime koos kinni.

Seotud lood:

Hiljuti lõppenud sõnause taustal tuleb meelde, et olete eesti keelele ka ise mitu sõna soovitanud.

Olen vast oma paarkümmend sõna keelde tuua püüdnud. Kui sain Wiedemanni auhinna, oli neist pikemalt juttu. Käibele läinuist ehk kõige edukam on “teave”, “teavitama”… Kohe läks kasutusse ka “lõimima”. Kõige kunstlikum neist on “vandel”.

See on ju elevandiluu? Ei teadnud tõesti, et see ka teie sulest on. Arvasin, et see on meie sõnavaras juba ammust aega.

Ju on see siis minule komplimendiks. Mingil moel Aaviku meetodit kasutades on see loodud. Temal sai näiteks “revolvrist” “relv”, minul sai “elevandiluust” “vandel”.

Kuidas sõnause kampaaniaga rahule jäite?

Võinuks ju viljakam olla, aga hea meel, et see toime pandi. Mis “sõnausse” enesesse puutub, mis on ju presidendi enda sõna, siis tuletab see struktuurilt mulle meelde “paleust”. “Sõnaus” ei peakski tähendama ainult sõnavõistlust, vaid ka loomet ja sõnadega tegelemist üldse. Meiegi praegu siin tegeleme sõnausega.

Teie nime ette mahuks üsna mitu tiitlit ja ametit — kirjanik, ajakirjanik, tõlkija, filosoof, dramaturg, luuletaja. Ühest küljest olete kirjutanud sügavfilosoofilisi värsse, mida lausa mitu korda üle lugema peaks, teisalt hoopis vemmalluulet, mida Artur Rinne oma rahvalike lorilaulude kavas hoidis. Miks te seda tegite?

Eks luuletajaid ole mitmesuguseid. Minu suur ideaal on alati olnud Goethe, tal on ju ka nii antiiksetes mõõtudes sügavfilosoofilist luulet kui vemmalvärsse. Näiteks kriitikuid sõimab ta: “Lööge surnuks koer, sest ta on retsensent.”

Suurtest luuletajatest, keda tean, ongi Goethe kõige mitmekihilisem. Eestis on talle vahest kõige lähedasem Gustav Suits. Temaltki võib leida nii vemmalvärsse kui sügavat filosoofilist luulet.

Kas praegu ka luuleloominguga tegelete?

Harva, viimane asi ilmus Sirbis Lennart Mere 80. sünniaastapäevaks.

Muuseas on see ka keeleliselt oluline. Käänasin seal tema nime “Meri. Mere. Merd”. Kui räägitakse Lennart Merist, on see eesti keele solvamine.

Ennast ta ju nii ikka käänata laskis?

Küllap suurest liberaalsusest. Lõi käega. Ma ei saanud tal ka õigel ajal kraest kinni, et “jäta järele… keela oma nime mõnitamine ära”. Ta oleks ilmtingimata sõna kuulanud!

Mainisite ennist oma vanglasviibimist. Üks selle põhjusi oli kindlasti teie soomepoisiks olek. On üsna loomulik, et sakslaste eest Soome sõjaväkke läksite. Imestama paneb pigem, et sealt tagasi Eestisse tulite. Teadsite ju, milline hord teisel pool Emajõge teiesuguseid ootab. Kas tõesti arvasite, et saate sellele vastu?

Loe veel

Jumal teab, mida ma arvasin. Eks see üks hullus olnud. Niisuguseid hullusi esineb iga rahva ajaloos ja eriti noorte hulgas. Koolipoisid läksid ju ka hullust peast Vabadussõtta. Suure Vene kolossi vastu läks alguses ainult paarsada eesti koolipoissi. Said vastu küll. Niisuguseid asju juhtub vahel.

Pääsesite eluga.

Mõnelgi meist, jah, see õnnestus. Aga näiteks need, kes Soomes ohvitserikooli läbi tegid, sattusid Mannerheimi käskkirjaga ajalehtedesse ja need kõik olid siin kohe nimepidi peos.

Oli ka mõni reetur… Ühe küll tapsid teised soomepoisid ära…

Olete kunagi kirjutanud luuletuse “Vana teater”, kus igas salmis lausa mantrana kordate, et “ärge lammutage vana teatrit veel”. Samal ajal sai valmis uus Vanemuine ja vana maja saatus oli kaalumisel. Rahvas räägib nii.
Oli see protestiluuletus?

Ei olnud. Aga tore, kui keegi leiab mu luuletustest seda, mida ma ise pole mõelnudki. Siis tundub, et olen ikka päris tark poiss.

Tegelikult oli see mõeldud sõbraliku manitsusena Mati Undile, kes oma tolleaegsete eksperimentidega mõnikord liiale läks. “Vana teater” oli siis minu meelest vana maailm, millest mõndagi oleks vaja säilitada, kaasa arvatud Eesti Vabariik. Seegi mängib seal pisut kaasa.

Läbi aegade olete olnud ka viljakas tõlkija. Mis keeltes end kodus tunnete?

Sellele on raske vastata. Kui kõnekeeltest rääkida, oleks esikohal vist soome, siis saksa… vene… Edasi on järjekord segasevõitu — prantsuse, hispaania, inglise… Nendega saan kuidagi hakkama… ütleme, räägin neid kõiki soravalt ja vigadega.

Jätsite võru keele mainimata, see ju ka üks teie luulekeeltest.

Jah, mu naine on võrokene.

Paljudel on naised võrokesed, aga võru keelt ei räägi.

Siis ei armasta nad oma naist piisavalt.

Oma võru keele harrastuse tõttu olete eesti keele kord isegi kõrvale jätnud. Tõlkisite Vana-Egiptuse luulet kohe võru keelde.

Mulle tundus, et selle luule arhailist ja isegi naiivset kõla sobib võru keel kõige paremini edasi andma.

Viimasel ajal kasutatakse võru kirjakeeles q-tähte. Tundub kuidagi võõrastav.

Ei ole ise ka sellega päri, mind see segab. Kirjutan selle asemel, nagu ikka, ülakoma, q-tähe kasutamine tuletab pigem meelde eskimo keelt.

Üks teie näitemäng — “Iidamast ja Aadamast” — nägi trükivalgust 1969. aastal, paraku “vales” kohas — ajakirjas Mana. Kas nõukogude võim selle patu andeks ka andis?

Väike pahandus oli. Kutsuti välja ja uuriti, kuidas see lugu läände pääses. Ütlesin, et ei tea. Tegelikult ikka teadsin küll, et Mati Unt näidendi Vanemuise eksemplari Hellar Grabbile kaasa andis.

Aga ütlesin hoopis, et saatsin ühe eksemplari Moskvasse vastavale instantsile, et see ametlikult Soome saadetaks. Seda olingi ju teinud. Mis aga sellest seal Moskvas sai, seda ei pidanud ju mina teadma. Üldiselt summutati asi ära.

Nimetaksin teile mõned poliitilised tüübid. Kas oleksite nõus neile oma hinnangut andma? Näiteks — Lenin, Stalin, Hruštšov…

Kui ülikoolis marksismi-leninismi õpetati, tuli Lenini kõrval ka Stalinit lugeda. Siis leidsid küll paljud, et vahe on määratu. Ühel on isehakanud poolharitlase ebaintelligentne tekst, teise puhul on ikka tegu haritud inimesega.

Kui Hruštšovi sula algas, püüti nende mõlema — Lenini ja Stalini — “sära” ainult ühele jätta. Otsiti suure õhinaga Leninilt tsitaate, mis Staliniga kokku ei läinud. Tema pärandi abil peksti Stalini pärandit.

Kui mina oma luuletuse Leninist kirjutasin, siis tõstsin seal üles Lenini neid jooni, mis ei olnud stalinlikud.

Selle peale olla öelnud vana kommunist — muidu üpris mõnus mees Päll –, et… no nüüd võtavad nad Lenini ka üle… Nad!… Noh, tegelikult oli see muidugi katsetus kommunismi raamides mingitki inimlikkust tabada.

Mis Hruštšovi puutub, siis tuleb meelde, et Enn Vetemaa, kena poiss ja noor poeet, kirjutas temast luuletuse.

Mina küsisin: oled sa hulluks läinud, pole enam Stalini aeg, kedagi ei sunnita ju midagi sellist kirjutama.

Enn vastas ajaloolises mõttes väga huvitavalt, et varsti see mees sureb ära ja keegi ei mäletagi teda enam. Ometi on ta ju päris hea nähtus!

Mõni tüüp Eestist ka: Nikolai Karotamm, Johannes Käbin, Vaino Väljas.

Karotammega pole ma isiklikult kokku puutunud. Talle ju heideti omal ajal ette, et ta küüditamist küllalt järjekindlalt läbi ei viinud, aga on täiesti unustatud üks tema kõne, mille ta kohe pärast 1949. aasta küüditamist ülikooli aulas pidas. Karotamm palus vabandust. Tundus, et isegi pisaraga silmas.

Palus vabandust või õigustas?

Ütleme… ikka palus vabandust, ja käskis edasi öelda, et kes on sellest pääsenud, tulgu välja. Enam ei puututa…

Teine pool kõnest oli päris naljakas. Manitses, et ajage ikka habet ka, poisid, on kole vaadata, kui lohakalt te ringi käite. See osa kõnest ilmus tolleaegses ajakirjanduseski. Esimene osa muidugi mitte.

Kõik see kokku tekitas tema vastu isegi teatud sümpaatiat: ei olnudki nii halb inimene. Tegi lihtsalt seda, mida kästi.

Käbiniga oli mul rohkem kokkupuudet.

Ta olla teid ülikoolist välja visanud.

Seda ka, jah, aga üks teine mälestus temast on hästi meeles. Temani jõudis kuuldus, et ma olevat Kuku klubis purjus peaga öelnud: kõik kommunistlikud kirjanikud tuleks maha lasta. Seepeale olla Käbin küsinud, et kas see mees, kes seda kuulis, oli ise kaine.

Kas te siis ütlesite tookord niimoodi?

Ega see võimatu ole. Mine tea, mingis seoses võisin isegi midagi sellist ütelda. Kuigi see väga minu moodi ei ole. Nii et seekord astus Käbin justkui minu kaitseks välja.

Väljasest mäletan ka üht kokkupuudet, kui ta veel Eestis, siinses keskkomitees töötas. Elva keskkoolis püüdsid õpilased korraldada luuleõhtut. Keegi asjamees kaebas aga, et korraldatakse mingit natsionalistlikku üritust. Asi jõudis Väljase kätte.

Ise olin ma Elva keskkoolist siis juba eemale jäänud, aga tundsin end mõnevõrra vastutavana ja läksingi Väljase juurde õiendama. Asi summutati muidugi ära. Aga Väljas olla pärast minu kohta öelnud — mis mulle muidugi ka kahjurõõmsalt ette kanti –, et näe, varga peas põleb müts. Arvates, et selle väikese koolilaste rumaluse taga olen mina.

Kui nüüd sügavalt järele mõelda, siis ehk oligi õpilasteni jõudnud mingit minu mõju, aga luulepäeva korraldamisega minul siiski pistmist polnud.

Hiljem oli meil temaga läbikäimist küll. Leidsime, et oleme ju ühel ajal ülikoolis käinud, nii et nii-öelda kaasvõitlejad…

Kuidas te lõpetaksite lause “Ma loodan, et…”?

Esimene mõte… et… Vene imperialism enam kunagi meie maale tagasi ei tule.

Mil moel te visionäärina kujutaksite ette siinset elu saja aasta pärast?

Olen pigem ajaloohuvilisena võrrelnud eri aegasid omavahel. Mul on tunne, et näiteks Vana-Egiptuse inimesed olid umbes samasugused nagu tänapäeval. Vahe on väike.

Nii et saja aasta pärast ei ole siin midagi tunduvalt muutunud.

Uusi masinaid on, jah, kindlasti juurde tulnud, aga ega see väga palju ei tähenda. Egiptlastel ei olnud küll raadiot, aga ega nad seepärast oluliselt teisiti ei mõelnud.

Ja seda, et noorus on pidevalt hukka minemas, teati vanas Mesopotaamias. Noored tahavad juba neli tuhat aastat midagi teistmoodi teha, aga eriti palju teistmoodi nad muidugi ei suuda.

Mis on teie arvates inimkonna suurim leiutis?

Arvan, et südametunnistus.

Kas seda siis nii-öelda kohe olemas ei olnud?

Ega kohe ei olnud jah. Antiigiski, kui iseloomustada kõiki neid Vana-Kreeka-Rooma jumalaid ja jumalannasid — Aphroditet kas või –, nende tegusid ja armuintriige, siis südametunnistuse rõhutamiseni küll ei jõutud. Aga ta avastati õnneks üsna ruttu ja mitmel pool — vanas Indias, Hiinas, juutluses on see olemas, sealt tuli see kristlusesse. Islamis on see ju ka sees.

Olete Elva põlisasukas. Kust on see nimi üldse tulnud?

Olen ka selle üle mõelnud. Küllap ta on seotud kohanimega Hellenurme, Tartu murrakus kaob ju h-täht sõna algusest ära. Nii et Elle… Ella… Elva. See võib seotud olla “elu”-tüvega.

Kuidas Elvast vaadates ülejäänud Eesti riik tundub?

Juba nõukogude ajal ütlesin, et vana Eesti Vabariik ei olnud mingi paradiis, ja kui me ta kord tagasi saame, ega meil siis veel paradiisi käes ei ole, aga saame vähemalt normaalse riigi.

Seda arvan ma praegugi. Paradiisist oleme muidugi kaugel, nuriseda ju võib ja mõnikord peabki paljude asjade üle nurisema, et neid parandada. Aga Eesti riigi lojaalne kodanik olen ma igal juhul.

Olete oma pika ja kireva elu jooksul suhelnud väga erinevate inimestega. On teil mõne vastu mingi vimm ka?

Vimm ei kuulu minu karakterisse. Tagantjärele mõtlen küll mõnikord, et näe, misuke siga oli, aga see mind hiljem enam eriti ei häiri.

Annate andeks?

Kuivõrd ma end kristlaseks pean, siis miks mitte. Üldiselt pole aga minu asi andeks anda, võib-olla Jumal annab.

Kas Jumal annab kõik ja alati andeks?

Eri konfessioonides on asi erinev. Tundub, et katoliiklastel on see lihtsam kui luterlastel, kes ei tea ju kunagi, kas Jumal neile andeks on andnud. Südametunnistus elu lõpuni must…

Katoliiklane kõigepealt kahetseb, siis pihib, lõpuks täidab veel vaimuliku korralduse, millega ta oma üleastumise justkui heaks teebki.

Luterlasena pean ütlema, et olen nõrk ja patune inimene. Aga ikka olen katsunud ennast parandada.

Ain Kaalep

- Sündinud 4. juunil 1926 Tartus
Haridus
- Hugo Treffneri gümnaasium
- Tartu ülikool, soome-ugri keeled 1956
Töö
- Ajakirja Akadeemia peatoimetaja 1989–2001
Looming
- “Aomaastikud” (1962), “Samarkandi vihik” (1962), “Iidamast ja Aadamast ehk Antimantikulaator” (1969), “Klaasmaastikud” (1971)
- Arvukalt tõlkeloomingut
Autasud
- Juhan Liivi luuleauhind 1984
- ENSV teeneline kirjanik 1986
- Riigivapi III klassi teenetemärk 1996
- Elva linna aukodanik 1998
- Rahvusmõtte auhind 2008
- Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhind 2010
- Jaan Krossi kirjandusauhind 2010

Osta koos Maalehega praktiline käsiraamat lihtsamatest ehitustöödest hinnaga vaid 4,99 €!
Vaata lähemalt

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare