MAALEHE ARHIIVIST | Alarmsõidukoolitaja annab nõu, kuidas talvise libedusega teel püsida

 (87)

Laitse rallipargis juhte treeniv Uno Laas ütleb, et igapäevaliikluses saavad inimesed enamasti hästi hakkama, kuid libedaga kaasnevaks pole paha harjutada.
Laitse rallipargis juhte treeniv Uno Laas ütleb, et igapäevaliikluses saavad inimesed enamasti hästi hakkama, kuid libedaga kaasnevaks pole paha harjutada.Sven Arbet

Talvine libedus paneb juhid proovile, vigu ei andesta, ja õnnetuse korral lööb valusalt rahakoti pihta, kui asi ei lõpe veelgi halvemini.

“Mõtlemist! Kõige enam õpetame juhtidele mõtlemist,” ütleb politsei- ja piirivalveameti alarmsõidukoolitaja Uno Laas. Ta treenib Laitse rallipargis alarmsõidukijuhte, ning libedakoolitus on selle oluline osa.

Uno Laas ütleb, et vaadates juhiloa saanute kohustuslike sõidutundide arvu, ei saa nagunii eeldada, et nad selle mahuga kõik vajalikud kogemused oleksid omandanud. Teisest küljest tulebki erioskusi nõudvaid juhtumeid harvemini ette ning inimesed ei ole nendeks, võrreldes igapäevaste liiklusolukordadega, valmis.

Mõnele küsimusele teoorias lahendust teades on ka teel kergem.

Kui kiiresti ma võin sõita?

Uno Laasi sõnul on enamikul juhtidest kindel usk, et sõita tuleb nii kiiresti, nagu piirkiiruse märk näitab. “Ent kui hommikukohvi juues näed, et väljas ikkagi sajab lund, siis on mõistlik kohe arvestada, et aega läheb rohkem nii auto puhastamisele kui ka teekonnale endale,” märgib ta.

Seni tehtud katsed näitavad, et maanteel ei anna isegi 20 km/h suurem sõidukiirus kokkuvõttes suurt eelist. Laasi enda osalusel tehtud testis sõitsid kaks autot Tallinna-Tartu maanteel Kükita grilli juurest Kose-Ristile (pisut üle 40km), ühe kiirus oli 70 km/h ja teisel 90 km/h. Kohale jõudes oli vahe poolteist minutit. “Öeldakse ka, et eessõitja rütm ei sobi, tahetakse mööda minna ja sõita omas rütmis. Libedaga oleks parem kohanduda ja leppida eessõitja aeglasema tempoga,” soovitab Laas.

Seotud lood:

Neil, kelle sõidutempo on aga ebaühtlane ja kes teistest tunduvalt aeglasemalt kulgedes korjavad enda taha pika voori, oleks tark korraks teeserva tõmmates tagasõitjad mööda lasta.

Jubedalt tuiskab… Kus on tee?

Küsimus võib tunduda imelik, kuid lume ja tuisuga ei hinda juhid teelaiust alati õigesti. Abiks on uuematele teedele tehtud n-ö väristid, mis märgivad telgjoont. Seal, kus neid ei ole, kaldutakse üle telgjoone vastassuunavööndisse või hoitakse liialt teepervele ja vajutakse sealt kraavi. “Teed lükatakse maksimaalselt lahti, sinna täiesti serva pole vaja hoida,” hoiatab Laas.

Kui aru ei saa, kuskohas teel ollakse, tuleb ohutuled vilkuma panna, auto peatada, välja minna ja vaadata, kus auto tee suhtes on.

Lähituled, udutuled, kaugtuled?

Vastu klaasi paiskuv lumi teeb nähtavuse keeruliseks ning kaugtuledest pole abi — ei näe ise ega näe ka teised. “Nüüd on see koht, kus võiks panna udutuled põlema kas või selleks, et ise nähtavam olla,” soovitab Laas.

Teadaolevalt on eestlased väga udutulelembesed ja panevad neid ka lihtsalt hämaras põlema, et teeservi paremini näha. Seda harjumuseks võtta Laas ei soovita — nii haarab pilk enda ees maksimaalselt 25 m jagu maad. Juht näeb küll seda, millele otsa sõidab, kuid mitte seda, mis edasi tuleb. Tuisuga on lisatulede kasutamine aga õigustatud.

Kuidas takistusest mööda sõita?

Kui teele ilmub takistus, kas mõni väiksem loom, lumekänkar või — nagu hiljuti juhtus — kukkusid veokilt teele palgid, tuleb hoida pilk eespool, sõidusihil. “Kui pilku hoida ohul, sõidetakse sellele tavaliselt otsa,” märgib Laas. Enne takistust tuleb hoog võimalikult maha saada ja teha sujuv ümberpõige. Sama kehtib ka möödasõidul, kus reegel on liigutada rooli pööretel võimalikult vähe.

“Tuleb vaadata, et ei pöörataks otse teise auto nina alla ning liiga järsult,” sõnab Laas. Kõige sagedamini kaotatakse juhitavus just manöövrit lõpetades, kui rooli pööratakse liiga
järsult.

“Iga olukorda tuleb eraldi hinnata,” möönab instruktor. “Näiteks põder on suur ja kõrge, talle otsasõit lõpeb ilmselt nii, et põder tuleb salongi. Kui teel on aga kass, koer või kits, tuleb otsustada, kas kallim on nende või salongis olevate inimeste elu.”

Ees takistust nähes ja hoogu maha võttes oleks hea panna plinkima ohutuled. See näitab ka taganttulijale, et ei maksa üritada mööda sõita ja annab märku võimalikust tõkkest.

Kui vastu tuiskab juhitavuse kaotanud auto, tuleb võimalikult tee serva võtta ja vältida rooliga järske liigutusi.

Kui pikka vahet tuleb hoida?

Leierdatud jutt pikivahest ei ole ilmselt kõigi juhtideni jõudnud, sest mõnedki sõidavad esimestel nii sabas, et nende tuledki ei paista küljepeeglist. Kui on selge, et mööda sõita ei saa, tuleb kiirus alla lasta ja võtta mõistlik pikivahe.

“Kiirus peaks olema nii suur, et inimene suudaks tuledevihu ulatuses auto peatada,” sõnab Laas. Kui lähitulede ulatus on ligikaudu 50 meetrit, siis libedusega arvestades tuleb kindlasti tavapärast kiirust alandada. “Kiiruse kasvades kaks korda kasvab pidurdusteekond neli korda,” toonitab ta.

Mida teha, kui auto kaotab juhitavuse?

“Esmalt tuleb lahutada sidur ja automaatkäigukastiga autol vabastada gaas,” selgitab Laas. Nii hakkavad kõik rattad taas võrdselt veerema. Gaasi on iga tüüpi autodel mõtet anda siis, kui auto on taas juhitav, seni tuleb rahulikult pöörata rool libisemise suunas. “Kui gaasi anda, tekib esiveoga autol läbilibisemine, tagaveoga masin tõmbab külje ette. Rallirajale see sobib, tavaliiklusse mitte,” märgib Laas.

Imerohi pole ka nelirattavedu, millele lootes võetakse julgemaid kurve, kui teeolud seda lubavad. “Füüsikaseaduste vastu ei saa,” toonitab Laas. “Ja see kehtib kõigile.”

Ta soovitab üle vaadata ka istumisasendi — kui selg ja õlad on mugavalt toolis, peaks randmed ulatuma roolini. Kui istutakse liiga ees, rind vastu rooli, tuleb kokkupõrke korral sinna ka turvapadi.

Aga kui mul on lihtsalt õigus?

“Talv on aeg, mil näidata head liikluskultuuri,” toob Laas välja. “Oma õiguse tagaajamisest parem on näidata üles viisakust ning lasta näiteks suurel ja raskel autol teha manööver ära ka siis, kui tegelikult on väikesel autol eesõigus. Tükki küljest see ei võta, aga liiklust muudab sujuvamaks.”

“Kui inimesed ütlevad, et eelistavad sõita valges, siis see juba kaudselt näitab, et nende silmanägemine pole pimedas ja muutlikes oludes enam sama hea kui varem,” märgib Laas. Tunnistada seda tihti otsesõnu ei taheta.

“Vanadusega tulnud muutused pole häbiasi. Silmapupill ei laiene enam nii palju nagu noorematel ja nägemine on hämaras viletsam. Parem oleks siit edasi mõelda, et kui teeolud on tõeliselt viletsad, siis kas on mõtet üldse plaanitud sõitu ette võtta. Ehk saab kasutada ühistransporti või sõidu edasi lükata,” soovitab Laas.

Miks see just minuga juhtus?

“Kõiki õnnetusi vältida ei saa,” tõdeb Uno Laas. Selleks et talveoludega paremini toime tulla, soovitab ta autot ohutus olukorras proovida ja tundma õppida ning oma juhioskusi parandada. “Neid võimalusi ja jääradu on, kus seda teha saab. Parem õppida ja täiustada oma juhioskusi seal, kui et maanteel.”

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare