MAALEHE ARHIIVIST | Jüri ja Ülo Tuulik: õnneks oleme siiski erinevad!

 (2)
MAALEHE ARHIIVIST | Jüri ja Ülo Tuulik: õnneks oleme siiski erinevad!
Autor: Valdek Alber

Jüri Aarma arvas kaheksa aasta eest, et tegijaid kaksikuid võib üle ilma kokku lugeda hulgi, aga kahte ühemunaraku kirjanikku pole ilmselt peale Eesti kusagil.

Alljärgneva juubelieelse keskus­telu puhuks kirjanikest kaksikvendade Ülo ja Jüri Tuulikuga sai mõlemale mehele esitatud samad küsimused, tõsi, mitte ühel ajal, ka mitte samas kohas. Jüri vastas neile kaugel Kuressaares, vend Ülo päev hiljem Tallinnas. Tundub, et see oli ka ainus, mis vennakseid lahutas. Või mine võta kinni!

Kui ühe venna vastused pikemad näivadki, tuleb see sellest, et mees pool tundi varem ilmale tuli. Poole tunniga jõuab elus paljutki...

Tähtis päev tulekul, eks ole?

Jüri: Ei oskagi seda nii tähtsaks pidada. Kui enam-vähem normaalselt ennast tunned, ei saagi aru, et kohe-kohe 70 käes. Kui 65 kukkus, imestasin rohkem.

Ülo: Olen elus üsna palju ringi rännanud, viimased paar aastat küll riigis, millesse jõudmiseks ühtegi ettevalmistust ei ole teha saanud. Selle maa nimi on Vananemine, tee või koht, mis meil kõigil ees seisab.

Kadunud õpetaja Paul Ariste kirjutas mulle kunagi Atlandile, kui seal heeringaid püüdsin, nii: "Inimene on elus noor ainult üks kord, aga tema enda valida on, millal!"

Teie (veel ühisest) eluloost saame teada, et ei pääsenud küüditamisest teiegi pere, tõsi, sakslased ajasid Saksamaale, tagasi tulite juba venelaste sunnil. Sinna jäämise mõtet ei olnud?

Jüri: Mis meil, poisikestel, mõelda oli! Eks mõned jäid läände ka. Aga juba enne äraviimist pakkusid meie kooliõpetajast isale ta endised õpilased, kalurid, Rootsi minekut - korduvalt, muide. Isa keeldus üsna kindlalt.

Seotud lood:

Ülo: Kui minu käest on küsitud, kes ma selline olen, siis olen vastanud: geneetiliselt muhulane, sünnilt - abruklane, saatuselt - sõrulane.

27. oktoobril 1944 tegid sakslased Sõrve lagedaks, sinna oli vaja ainult terast ja terasest mehi, kolm tuhat inimest evakueeriti, et saaks mõttetu hukutamisega pihta hakata. Kui tagasi jõudsime, ei olnud meie küla enam olemas. Mulle oli see muu hulgas saatuse poolt kätte mängitud võimalus end aastakümneid hiljem realiseerida raamatu näol.

Ei suuda meenutada ühtegi teist näidet, kus ühemunaraku kaksikutest mõlemad oleksid kirjanikud.

Jüri: Neid vist ongi vähe. Omal ajal oli NSV Liidu Kirjanike Liidus 12 000 liiget, meie Üloga olime ainsad seda sorti mehed.

Tulevad veel meelde vennad Grimmid ja Strugatskid, aga nemad ei olnud kaksikud ega ka mitte Eesti NSV teenelised kirjanikud.

Jüri: Arvo Valtonil on ka kaksikvend, aga too ei ole kirjamees. Õnneks oleme Üloga loomingulises mõttes üsna erinevad.

Males küll ühe laua taga, ülikoolis sai Ülo eest eksamgi tehtud (tal olid siis kopsud haiged), aga kui proovisime kord koos kirjutada, jooksid laused kohe lahku. Mõttemaailmad õnneks nii erinevad.

Ülo: Malekäigud õpetas isa meile esimeses klassis selgeks. Praegugi, kui Abrukale jõuame, peame seal elava noorema venna Ennoga Abruka lahtisi meistrivõistlusi Tuulikute vahel. Aga kirjanduses n-ö kaksikuteks jäämine olnuks loomingulises mõttes suur õnnetus, koos pidevate segi ajamiste võimalusega. Sellel põllul peab olema üksinda, eraldi, teistsugune.

Üks ammu juba Kuressaare elanik, teine tallinlane. Kas sünnisaar Abruka ei kutsu enam, või saan valesti aru?

Jüri: Aeg on ümber. Nüüd on teine Abruka. Kui seal elasime, oli saarel üle saja inimese, nüüd talviti pisut üle kümne. Minul oleks seal raske olla. Aga kõik see on üsna loomulik. See on kõikide meresaarte ühine asi. Minu sees on justkui kaks Abrukat. Üks on saar ise, teine, mille ma kirjutades loonud olen. Kumbki ei kao kuhugi.

Meid oli kokku kuus last, neli on alles jäänud. Vend Enno ja õde Salme elavad siiani seal. Salme Tuulik on toosama, kes kuulsa Abruka valsi on kirjutanud.

Ülo: Mu abikaasa, mu lapsed ja lapselapsedki on Abrukasse üsna kiindunud. Naine rajas sinna koguni muuseumi ja tütred tahtsid omal ajal pärast viimast koolipäeva lausa lennukiga tagasi saarele saada. Lähen küll väheke romantiliseks, aga ütlen siiski nii: Abruka on see ankur, mille küljes minu laev on kinni.

Jüri roll on saare suhtes veel erilisem. Ei möödu vist päevagi, kui ta sinna ei helista või abi ei paku.

Loe veel

Kas proosa kõrvale on luuleandi ka antud?

Jüri: Kui 60 saime, tehti Kuressaares sel puhul aktus. Keegi luges ette ühe luuletuse ja palus mõistatada, kelle tehtud. Küll pakuti ühte ja teist, koguni Ellen Niitu. Me kumbki ei osanud ka midagi öelda. Siis tuli välja, et olin ise selle 25 aastat tagasi kirjutanud. Mitte ei mäletanud. Nii et luuleand on mul kasin.

Ülo: Olen luulevaba inimene. Kui, siis oma reisipäevikutes kasutanud vabavärssi, et looduselt saadud emotsioon hiljem lahti kirjutada. Noh, näiteks:

Võimas, võigas, haruldane,
hirmuäratav,
uskumatu, kaunis - virmalised
Newfoundlandi rannikul.

Suurem osa loomeaastaist jääb NSV-aegadesse. Tundub, et saab kirjutada küll nii, et hiljem häbenema ei pea.

Jüri: Ei häbene ma midagi. Lisaks muule kirjutasin ka estraadikavasid, see lubas isegi mingil määral kommunaalsatiiri. Ajalehe toimetuses töötades sain 1965. aastal koguni Eesti ajakirjanike aastapreemia. Ja veel mille eest: tähtpäevaliste juhtkirjade eest. Näiteks "Lenin - 100", ja nii edasi.

Kui inimene on noor ja au­ahne, teeb ta konjunktuuri ka kui vaja. Parteist saime küll mõlemad eemale hoida. Venda suruti üksvahe vägisi ajakirja Kommunist kultuuritoimetajaks, alles siis sai Vaino Väljas teada, et Ülo polegi parteis.

Ülo: Eks tolle aja enamus püüdiski luua nii, et poleks vaja häbeneda, sisemine tsensor toimis.

Materiaalses mõttes oli siis vist lihtsam.

Jüri: Muidugi oli. Ma olin veel n-ö mitme žanri mees, peale estraadi sai tehtud ka palju kuuldemänge. Viina ja naiste peale ka eriti ei kulunud. Ja alati oli vundament olemas - Abruka näol.

Ülo: Raha oli muidugi rohkem. Üllatavalt suur hulk loomeinimesi elas tiraažide arvel lahedalt ära. Kui kord teisel pool ookeani see jutuks tuli, tõin tolleaegseks näiteks Raimond Kaugveri ühe raamatu trükiarvu - 80 000, ja et see osteti kolme päevaga ära.

Meil Jüriga küündisid tiraažid 40 000 kanti ja kadusid ka üsna ruttu lettidelt. Ei usutud, arvati, et eksin vähemalt ühe nulliga.

Kui tol ajal elas kirjanik tiraažist, siis nüüd lääne moodi - stipendiumidest ja abirahadest. Kultuurkapitalile võib üsna vabalt uhke olla.

Kuidas praegusel kirjandusel läheb?

Jüri: Mulle räägiti, et hästi, eriti luulel. Ise ei ole küll suur luuletarbija. Kui tegijaid nimeliselt mainida, siis ehk Õnnepalu, Traat, Luik, satiirimeestest Kall. Ja Kivirähk muidugi...

Ülo: Kirjandus on otsiv, vilgas, andekas, aga ühiskondlikult määravat rolli enam nii palju ei oma. On vähem seda püha teksti, mis ridade vahele peideti. Huvi kerge ja kollase vastu on suurem.

Isiklikult olen Kivirähki fänn. Oskab kirjutada ebastandardselt, ootamatult. Lugedes mõtled: issand, kuidas küll keegi teine selle peale ei tulnud... Töökas mees pealegi.

Meil vennaga on hullupööra vedanud, et kuulume samasse põlvkonda mis Traat, Kaplinski, Runnel, Rummo... Hing hakkab värisema, kui mõtled, kes su lähedased ja tuttavad kõik on. Kuni nemad elavad, elab ka XX sajandi teise poole kirjanduse maagia.

Praegu palju poleemikat tekitanud Sirje Kiini Underi-uurimus toob muu hulgas esile ka teie tädipoja Juhan Smuuli luulevormis "Avaliku kirja Marie Underile". Luuletusena ju meisterlik...

Jüri: Mida sa siin ikka ütled. Juhan uskus siis süsteemi, seda rängem oli tema hilisem pettumus. Siit lahkudes oli ta sootuks teine inimene. Eks meil oli temaga neist asjust juttu ka, Ülo oli küll rohkem tema usaldusmees...

Ülo: Underi-raamat on küll, jah, küsitavusi tekitanud, loonud ehk pisut suuremat vastukaja kui tarvis, aga tõsine ja mahukas raamat sellegipoolest.

Juhan ütles kord, et noil aastail kõrvetas ta päris tublisti oma kätt... Elas üsna raskelt üle ka oma "Poeemi Stalinile". Underile vastus on küll enam kahetsusväärne kui Stalini-poeem.

Oma "Jäises raamatus" mainib ta ka Kalju Lepikut, nimetab teda andekaks, kuid enim nõukogudevastaseks kirjanikuks. Hiljem Stockholmis Lepikuga vähekese viina võttes olla öelnud (Lepik rääkis sellest mulle): "Oleks ma teadnud, et sa nii väärt mees oled, ma poleks sedasi kirjutanud."

Kaua eesti keel veel kestab?

Jüri: See jääb veel kauaks kõlama. Väikerahva pidev mure oma keele pärast ongi eksistentsiaalne, lausa kohustuslik. See on justkui mingi stiimul või vedru.

Ülo: Me räägime seda keelt veel kaua-kaua. Euroopasse liikudes küll rohkem inglise keelt, aga julgen öelda, et eesti keel jääb veel üllatavalt pikaks ajaks alles.

Paneb siin elus veel miski imestama ka?

Jüri: Imestamisvõime peab kogu aeg säilima, muidu oleks elu läbi. Inimlaps imestab viimast korda vist alles siis, kui surema hakkab - et ohhoo, kas nüüd on see aeg käes...!

Ülo: Looja elab senikaua, kuni elab ta võime millegi üle imestada. Vanasti imestasid muidugi rohkem, küll teadmatusest või harimatusest. Nüüd takistab seda tihti elukogemus. Kui viimati venna juurest läbi lumise Saaremaa mandri poole sõitsin, imestasin, miks see maa mulle nii korda läheb. Miks ma küll ei suuda sõna kaupa analüüsida Liivi luuleridu "igav liiv ja tühi väli"? Miks see mulle ainult hinge jääb?

Kuni selline imestus püsib, elavad selle alged meis endis ka edasi.

Ons veel midagi tegemata ka?

Jüri: Praegu üks näitemäng käsil. Kui kunagi valmis saab, võtan vist memuaarid ette. Ühte-teist on selle tarvis ju kogutud ka.

Ülo: Tegemata? Võib-olla ühed sisukad asjalikud memuaarid, ilma viha, klatši, pealiskaudsuse ja kollase edevuseta. Kas need ka kunagi tulevad - annab jumal!

Kui palju prototüüpe elust maha on kirjutatud, palju juurde pandud?

Jüri: Oi, seda on mult küll palju küsitud! Eks see üks nauding ole ju, kui ise suudan juurde mõelda. Plats on antud, aga mis seal platsi peal toimub...

Ülo: Jüril on seda oskust elust maha kirjutada, meie žanrid ka ju erinevad. Tema fantaasia on minu omast võimsam. Kui kellegi õnne kirjutada väiksemaks, on see väike kuritegu, kui vähendad raamatus kellegi kannatusi, on see suur kuritegu.

Autosõitja pole teist vist kumbki.

Jüri: 33 aastat tagasi sõitis üks auto mulle otsa. Sestsaadik hoian, jah, neist eemale...

Ülo: Abikaasa, lapsed ja lapselapsedki juba juhivad, meie Jüriga oleme seni juhtinud ainult jalgratast.

Kuuldavasti kirjutab üks teist oma lood käsitsi.

Jüri: Mina, jah, teen seda siiamaani. Aeglane kirjutaja ma küll ei ole, kõik tuleb harva, aga kiiresti, käsitsi ja ühekorraga. Käsitsi kirjutades on hea pärast teksti vaadata - oma käekiri reedab kohti, kus kahtlesin. Masin jätaks mulje, et kõik on justkui valmis.

Ülo: Minuga võib juba arvuti abil suhelda.

Kuidas lõpetaksite lause, mis algab sõnadega: ma loodan, et...

Jüri: ...et olen kirjanik veel kaua aega.

Ülo: ...mõned mu kolleegid on kirjutajad, sest nad püüavad luua midagi tähtsat oma rahvale. Mul ei ole küll kunagi olnud midagi tähtsat oma rahvale öelda, küll aga on pidev vajadus meelde tuletada, et ärgem unustagem, mida meile on juba öelnud Suits, Under, Tammsaare, Kross, Runnel, Liiv - nad on öelnud kõik selle olulise, mida rahva mõtlev ja loov osa on suuteline sõnastama.

Ma loodan, et... ma tahaks loota, et eesti rahvas ei unusta seda meelde tuletamast, üle lugemast.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare