MAALEHE ARHIIVIST | Kes lendas kosmosesse enne Juri Gagarinit?

 (51)
MAALEHE ARHIIVIST | Kes lendas kosmosesse enne Juri Gagarinit?
RIANovosti

Ametliku versiooni kohaselt oli Juri Gagarin esimene, kes 12. aprillil 1961 sooritas kosmoselaeval Vostok tiiru ümber Maa. Väidetavalt võis Gagarinil olla aga 11 eelkäijat.

Kõigi aegade esimese kosmoselennu kirjeldus on mõistagi säilinud muistses Akkadi tekstis, mida tuntakse Etana eeposena. Kiši linna kuninga Etana nimi esineb juba poolmüütilises “Sumeri kuninganimistus”, seega võib tegu olla reaalselt eksisteerinud ajaloolise isikuga. Ehkki sumeri eksemplare Etana eeposest ei ole leitud, pidi lugu olema tuntud juba kolmandal aastatuhandel eKr ja on seega sumeri algupära.

Eepose kohaselt palus Etana päikesejumal Šamašilt viljatuse võitmiseks “sündimise rohtu”. Šamaš andis Etanale selle rohu otsimiseks appi kotka, keda ta oli just karistanud sõnamurdliku käitumise eest mao suhtes. Etana istus kotka selga ning nad lendasidki taevasse rohtu otsima, lootes leida väärtuslikku taime viljakusejumalanna Ištari juurest.

Lennu kestel kirjeldab Etana kotkale nende all üha väiksemaks jäävat Maad ning need kirjeldused näivad hämmastavalt asjatundlikud ajastu kohta, mil lendamine oli inimese jaoks veel kauge unistus.

Kes oli esimene?

Kuid müütidega on looritatud ka tänapäeva inimese jõudmine kosmosesse XX sajandil. Ametliku versiooni kohaselt oli esimeseks kosmoselenduriks Juri Gagarin, kes sooritas 1961. aasta 12. aprillil kosmoselaeval Vostok tiiru ümber Maa. Kuid võib-olla oli Gagarinil ka eelkäijaid?

Seotud lood:

Peamine materjal säärasteks kahtlusteks pärineb itaalia raadioamatööridelt vendadelt Achil­le ja Giovanni Battista Judica-Cordiglialt. Nad rajasid 1950. aastatel Torino linna lähedale eksperimentaalse raadiovastuvõtujaama, millega jälgisid ja salvestasid signaale esimestelt Nõukogude ja USA satelliitidelt.

28. novembril 1960 kuulsid vennad Judica-Cordigliad eetris SOS-signaali objektilt, mis näis Maast kaugenevat. Järgmise aasta mais salvestasid nad kosmosest kostvaid verd tarretama panevaid karjeid naisterahvalt, kes hüüdis vene keeles, et ta põleb…

Olgu öeldud, et nn fantoomkosmonautide küsimus on tänaseni jäänud selge lahenduseta. Vendade Judica-Cordigliate salvestisi on seletatud näiteks väitega, et Gagarini lennule eelnenud mehitamata katselendudel paigaldati mõnele kosmoselaevale magnetofon salvestatud inimhäälega, et testida tulevase kosmonaudi kommunikeerumivõimalusi juhtimiskeskusega.

Isegi Vene arhiivide suhtelise avatuse perioodil ei tulnud päevavalgele ühtki tõsisemat tõendit, et Gagarinil olnuks eelkäijaid. Samas tuleb arvestada ülima salastatusega, mis kosmosetehnoloogiat ja kogu sõjalist kompleksi Nõukogude Liidus ümbritses ning mis on edasi kandunud ka tänapäeva Venemaale. Gagarini lend tehti ju teatavaks alles pärast edukat starti.

Aastate jooksul on ajaloolaste ja ajakirjanike uurimistöö tulemusena settinud välja mõned nimed, kes võisid osutuda esimesteks inimesteks kosmoses, kuid kel — erinevalt Gagarinist — ei õnnestunud Maale elusana naasta.

Esimeste seas mainitakse Alek­sei Ledovskit, kes olevat 1957. aastal sooritanud suborbitaalse lennu NSV Liidu ballistilisel raketil R-5A ning selle käigus hukkunud. Suborbitaalne lend kestab mõnikümmend minutit ning selle käigus ei jõua laev Maa orbiidile ega tee tiiru ümber planeedi.

Rakett R-5A võeti Nõukogude relvastusse 1956. aastal, veebikülje Encyclopedia Astronautica andmetel kaalusid Nõukogude kosmoseprogrammi juhid tõepoolest selle kasutamist esimeseks mehitatud lennuks, kuid otsustasid siiski keskenduda oma põhieesmärgile viia inimene Maa orbiidile. Ka olevat R-5A osutunud inimese transportimiseks liiga kitsaks, küll aga tegi see rakett mõne lennu koertega.

Mõned Lääne ja isegi Tšehhi allikad nimetasid külma sõja ajal ka Serenti Šiborinit, kes olevat sooritanud tapva suborbitaal­se lennu 1958. aastal, ning naislendur Maria Gromovat, kes jäänud samal aastal kadunuks mingit sorti kosmoselennuki katsetamisel. 1959. aastal olevat samalaadse lennu käigus hukkunud Andrei Mitkov.

Võikad hääled kosmosest

1959 ilmus ajakirjas Ogonjok foto kellestki Gennadi Zavadovskist ja veel kahest mehest, kes olid pildil ametis kõrglennu varustuse testimisega.

Lääne ajakirjanikud oletasid kohe, et tegu võib olla tulevaste Nõukogude kosmonautidega, kuid hiljem pole meestest enam suurt midagi kuuldud.

Loe veel

1962 lausus USA õhujõudude kolonel Barney Oldfield aga mõnele ajakirjanikule, et venelased saatsid 1960. aasta mais Maa orbiidile kosmoselaeva, mis võis olla mehitatud, kuid mille meeskonnamoodul ei suutnud raketist eralduda ning jäigi orbiidile tiirlema. Kui see laev tõesti oli mehitatud, võis tema reisijaks olla just Zavadovski.

Vendade Judica-Cordigliate poolt kinni püütud morsekoodis SOS-signaali saatjaks 1960. aasta 28. novembril on peetud kosmonaut Aleksis Gratšovi. Signaali lähtekoht asus Maast nii kaugel, et vennad oletasid selle pärinevat Kuule suunduvalt Nõukogude kosmoselaevalt. Kuid Encyclopedia Astronautica andmetel ei olnud 1960. aastal Nõukogude Liidu käsutuses veel nii võimsaid rakette, mis lubanuks katsetada Kuu-lennuga.

Kosmosest kinni püütud naishääl arvatakse kuuluvat aga esimesele tegelikult naiskosmonaudile Ljudmila Tokovale, kes olla startinud 1961. aasta 16. mail. Nõukogude kosmoseprogrammi juhtide sooviks olevat olnud saata orbiidile esimene naine enne, kui ameeriklased sinna mehegagi jõuavad (esimese ameeriklase Alan Shepardi kosmoselend 1961. aasta 5. mail oli kõigest
suborbitaalne lend).

Kuid Tokova hukkus kosmoselaeva taassisenemisel atmosfääri ning just tema elu viimaseid minuteid arvasidki vennad Judica-Cordigliad pealt kuulvat. Salvestuse hilisemal uurimisel teatasid nad, et on müras ja vilinas ära tundnud vene keeles numbreid lugeva naishääle, kes seejärel annab ahastavalt teada kuumusest ja leekidest ning küsib lennujuhtimiskeskuselt nõu edasiseks.

Hukkunud ja kaduma läinud fantoomkosmonautide nimesid leiab sellealasest kirjandusest veel mitmeid, kuid kõige tõenäolisemaks esimeseks inimeseks kosmoses peavad paljud uurijad hoopis meest, kes suri kõrges vanuses alles mullu märtsis.

See mees oli katselendur Vladimir Iljušin, kuulsa lennukikonstruktori Sergei Iljušini poeg. Oletatakse, et 1961. aasta 7. aprillil — seega just täna 50 aastat tagasi — sooritas Iljušin kosmoselaeval Vostok esimese orbitaalse lennu ümber Maa, kuid maandus eksikombel hoopis Hiinas.

Kuna suhted kahe kommunistliku riigi vahel olid pingelised, vabastasid hiinlased ootamatu külalise alles aasta pärast. Selleks ajaks oli Gagarini lennust saanud juba ülemaailmne legend ning loomulikult ei hakanud Nõukogude propagandamasin seda müüti rikkuma piinliku äparduse mainimisega.

Iljušini kannatused kompenseeriti aga suurepärase karjääri võimaldamisega. Kindralmajori aukraadini tõusnud Iljušin ise ei tunnistanud oma väidetavat kosmoses käiku kunagi.

Kas üldse jõutigi?

Vene kosmoseprogrammi varjutavad saladused ja nendega seotud kahtlused on leidnud peegeldust ka vene ilukirjanduses. Võib-olla on venelaste kosmoserännakuis valet rohkemgi kui tõtt?

Viktor Pelevini romaanis “Omon-Ra” treenitakse noori Nõukogude lendurpoisse kosmonautideks, kel ei ole kunagi määratud Maale naasta. Kuna kosmosevõidujooksus osalev Nõukogude Liit ei suuda oma laevu varustada kohase automaatikaga, peavad seda asendama kosmoseaparaatidesse müüritud vatijopedes ja läkiläkides kosmonaudid.

Romaani peategelane Omon-Ra on määratud Nõukogude kuukulguri “piloodiks”, ta peab aparaati Kuu pinnal jalgrattaväntade abil edasi sõtkuma. Missiooni lõppedes on ta kohustatud vatijope väel Kuu pinnale astuma, et oma viimaste elusekundite jooksul sooritada kõige tähtsam ülesanne… Kuna romaan on ilmnud ka eesti keeles, võib edasist juba igaüks ise lugeda.

Osta koos Maalehega praktiline käsiraamat taaskasutamisest hinnaga vaid 4,99 €!
Vaata lähemalt

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare