MAALEHE ARHIIVIST | Kuno Areng: parteisse meelitati mind 23 korda, ei astunud

 (27)
Koorijuhi viimane interjvuu Maalehele
XXIV ÜLDLAULUPIDU TALLINNAS, LAULUVÄLJAKUL
Foto: Sven Arbet

Täna hommikul lahkus meie hulgast legendaarne koorijuht Kuno Areng (23.07.1929-08.12.2017). Taasavaldame viimase intervjuu, mille armastatud koorijuht andis Maalehele 2014. aasta suvel.

Kuno Arenguga kohtume ootamatus kohas, Magdaleena haigla kohvikus nimelt. Õnneks ei ole kummalgi haiglaga pistmist, lihtsalt sinna lähedale jääb maestro kodu. Ostame kahe peale puhveti viimase õlle, ja lähebki jutuks.

Lähtudes sünniaastast – 1929 – olite Eesti võimuvahetuse ajal juba kaelakandja poiss.

Kõik siis toimuv on päris hästi meeles küll. Kui 39ndal baasid sisse tulid, ütles isa postkontorist ajalehega koju tulles: “Noh, nüüd on vist Eestiga kõik.” Meie lähedale, Huntaugu metsa, tuli Vene väeosa sisse … siis tulid sakslased, pärast jälle venelased. Metsad olid metsavendi täis, ema keetis neile salaja iga päev süüa. Külas oli siis 28 talu, oma näitering, praegu ei ela seal enam kedagi. Meie maja ka maa pealt kadunud. Õnneks on põllud haritud ja annavad rentnikule tulu, hea seegi.

(Kuulan muusikamehe 80 aasta taguseid üllatavalt faktiderohkeid meenutusi. Mehe mälu paneb tõesti imestama.)

Meid oli neli venda, mina kõige vanem. Minu sünni puhul oli isa tamme istutanud, aga piimamehe hobust nõelas mesilane, too läks lõhkuma, hüppas üle selle tamme ja lõhkus ladva justkui neljaks. Nii see puu neljaharuliseks kasvaski, nagu nelja venna nimel. Praegugi igavene vägev puu. Vendadest olen ainult mina veel järel.

85. sünnipäeva künnisel jääb tagantjärele imestada, et ENSV rahvakunstnik Kuno Areng siiski parteisse ei astunud.

Ju mul oli oma õpetaja Gustav Ernesaks eeskujuks. Tuli endale lihtsalt mingi piir seada, üle mille ei tohtinud astuda. Komsomolist pääsesin ka. Õpetaja tuli klassi ja ütles: “Poisid, nüüd on nii, et kui üks teist komsomoli ei astu, olen mina koha pealt lahti.” Me palusime õpetajal välja minna, et asja omavahel arutada. Otsustasime, et tõmbame loosi. Kutsusime õpetaja tagasi, seletasime talle ka asja ära. Loosi sai see poiss, kelle isa oli maha lastud.

Kui teie õpetajast Gustav Ernesaksast rääkida, siis kuidas teile tema ausammas seal laulukaare künkal meeldib?

Väga meeldib, ta on sellise mõtliku pilguga. Eks Ernesaks oligi üks huvitav nähtus. Tema õige anne ehk jäigi lõpuni välja arendamata, oli rohkem tegija, tegeleja, vedaja. Vedas meid, õpilasi, mööda kunstinäitusi ja kutsus vanu väärikaid kunstnikke tundi rääkima, kas või vana Topmani.

Olite Ernesaksa lemmik?

Ei tea … võib-olla. Eks ta võttis mind enda juurde RAMi jah. Algul laulma, pärast juhatama ka. Raha oli ju vaja, mu isa sai maal normipäeva eest viis kopikat.

Tolleaegne RAM oli midagi muud kui praegune. Nooti enamasti ei tuntud, õpiti ja lauldi rohkem kuulmise järgi. Isegi omaaegne kuulus tenor Ivar Laide − noh see, kes seda “Kutset” laulis − ei teadnud noodist midagi. Vana küll tahtis, et mees noodid selgeks saaks, aga Laide vastanud: ”Mis ma neist õpin, ma kuulan laulu kaks korda läbi ja siis on peas.”

Ernesaks tegi koori alged juba sõja ajal Jaroslavlis valmis. Kuuldavasti oli ta oma vaimse tervisega siis väga kimpus.

Vana ei rääkinud sellest ise kunagi, aga Hugo Lepnurme raamatus on sellest juttu küll. Ernesaks olla nii läbi olnud, et nõudis seal telefonikeskjaamas, et teda ühendataks Hitleriga, et sellele öelda, et ärgu sõdigu. Ernesaks saadeti Moskvasse ravile.

Sealsamas Moskvas kirjutas ta ühel ajal vaata et kaks Eesti hümni – Eesti NSV oma ja “Mu isamaa on minu arm”.

Eks ta kirjutas ju neid Stalini laule ka, aga samas, kui tolleaegses hirmuõhkkonnas pidi ikka väga valima, kelle kuuldes millest räägid, siis talle võisin mina küll kõigest rääkida. Ma teadsin, et see jääb meie vahele. Need, kes teda mingiks punaseks või sabarakuks pidasid, ei saanud ajastust lihtsalt aru. Pigem oli Ernesaks mingil määral Jannseni tüüpi.

Räägime ikka natuke teist ka. Kas vastab tõele, et Veljo Tormis on teile oma “Pikse litaania” pühendanud?

Ta pühendas teistele dirigentidele ka, Ojale ja Ernesaksale. Vanale näiteks oma kuulsa “Laulja”, aga Ernesaks ei ole seda ise kordagi juhatanud, Tormis ei istunud talle. Ütles ikka, et poisid, tehke ise ära, mina seda muusikat ei oska. Nii ma pidingi temale pühendatud “Lauljat” ise juhatama.

Loe veel

Tormise “Hamleti laulud” avastasin ka lausa kogemata vana lauasahtlist, olid seal juba pool aastat seisnud. Ma ise siis veel Veljot ei tundnud, hakkasin kodus uurima, oh sa kuram, milline muusika! Vana ütles – sa võid ju proovida, aga ma ütlen, see ei tule välja. RAMile pidi siis veel ju iga laulu pähe tuupima, väga pikk ja valuline töö. Kooris oli ka suur vastuseis, et mis kuradi lugu see on. Bassid nurisesid, et peavad meelega vale joru ajama.

Suure surmaga saime nii kaugele, et Estonias ette kanda. Ja siis – tuli meeletu aplaus. Ütlesin poistele, et noh, mis see siis nüüd oli, mina küll klakööre ei palganud. Selle peale kosteti, et, ah, laulul on lihtsalt ilusad sõnad, sellepärast.

Siis sõitsime Novosibirskisse. Vana ei viitsinud enam meiega mööda Venemaad käia, nii et juhatasime Oleviga kahekesi, pool mina, pool tema. Sääl oli “Hamleti laulude” peale ka meeletu torm. Järgmine päev oli samuti kontsert, aga seda me ette ei kandnud. Siis hakati saalist hüüdma: “Pesnju Gamleta!”, ei saanud seal keegi eesti keele ilusatest sõnadest aru. Noh, küsisin jälle, mis see siis nüüd oli. Meestel oli mokk maas.

Veljo Tormis kirjutas meile tol ajal õnneks väga palju. Ju ta siis ühe sealt mulle pühendas, ütles, et see Arengu Kunn on üks päiksesäraga poiss. Eks me Oleviga tegime selle nimel tööd, et seda suurt pilli – meeskoori – rohkem kaasaja mõjudele häälestada.

Areng ise ka põnev nimi.

Enne olime Grauenid. Kui tuli eestistamine, arvas isa, et teeme uue nime samadest tähtedest. Meil jäi küll “u” välja. Osa Graueneid ongi u-lõpuga, aga isa arvas, et mis Arengu, kui, siis las olla Areng. Mulle pole need nimed eriti meeldinud, ei Kuno ega Areng. Minu poolest oleks Grauen võinud edasi jääda.

Aga kuhu me jäime?

Muusikasse.

Ahah, 60ndatel toimusid kuulsad Varssavi sügised, sinna sattus meie inimesi ka kuulama. Tulid tagasi, silmad suured peas, et mida ikka maailmas tehakse!

Seal tehti muidugi palju küsitavat ka, taheti näidata, et meil siin Poolas võib kõike, aga Venemaal ei tohi. Eks see sütitas siis terve plejaadi noori – Tormis, Sink, Lepik, Pärt. Kui sealt Varssavist siis tuldi, korraldati nn demonstratsioonkontserte – mõni mees pani isegi viiuli põlema.

(Selle kummalise fakti kohta tahtsin rohkem teada. Selgus, et too viiulipõletaja oli Arvo Pärt ise, mille peale Ernesaks olevat saalist välja marssinud ja ukse kõva pauguga kinni löönud. Kired möllavad igal ajal. Aga küsin maestro käest hoopis praeguse RAMi kohta.)

Mul on kohutavalt kahju, et seal ainult 49 meest laulab, mitte 75 nagu hiilgeaegadel.

Kas põhjus on rahas?

Ei tea, vahepeal käisid üldse jutud, et milleks see RAM, segakoor olevat parem. Selle eest teevad nad praegu poolteise nädalaga valmis selle, mida vanasti tehti kuu-poolteist.

Kuidas teile tänavune laulupeo repertuaar meeldib?

Olen sellest väheke kõrvale jäänud.

Noh, mitte päris.

Jah, üks lugu on juhatada.

Mis lugu?

Noh, see “Koit”, kõige esimene kohe. Ants Üleoja just helistas, et kui enne ei näe, siis laulupeol ikka. Teeme oma viimased liigutused. Ütlesin, et mina jah võin seal oma viimased dirigeerimised teha, aga tema küll mitte. Ta on minust ju kuus aastat noorem. Kuid laulupeo enda idee mulle meeldib, see “Puudutuse aeg” – ülevaade laulude kaupa kõikidest laulupidudest.

Mõni aeg tagasi võitlesite visalt selle eest, et Pika Hermanni tornist tuleks lipp alla Ernesaksa “Isamaaga”, mitte saksa buršilauluga. Läks kaua, enne kui…

Nojah, Ernesaksa motiiv on ju väärikam ja oma. See saksa laul oli üksvahe lausa koolilaste ringmäng, kus refräänis lauldi: “Käi kapsasse, käi kapsasse, ära mine sinna kaali kallale.” Kaks aastat võttis see jagelemine aega…

Muide, too endine meloodia (“Mu isamaa armas, kus sündinud ma”) on muu hulgas siiani ka Mikroneesia hümn.

Soo, seda ma ei teadnudki. Aga saksa turistid imestasid küll, et miks me seda nende lugu lipulangetamisel laseme.

Mis küll on ühe hea dirigendi saladus?

Oh, on ju öeldud, et sellel ja sellel seal on nii ilusad käed. Aga vana ütles tunnis tihti: “Pane nüüd käed selja taha ja juhata, et ma aru saaksin, mida sa sellest loost tahad. Juhata või varbaga, nii et kogu su olemus oleks instrument.”

Kölnis on hiigelsuur plaadipood, sadade kaupa näiteks Beethoveni muusikat eri dirigentidega, aga Herbert von Karajani riiulivahe on tühi. See ostetakse kohe ära, sest hea dirigent on osa muusikast.

Tenor pidi õhtu jooksul sama palju kaloreid kaotama kui kraavikaevaja. Kuidas koorijuhiga on?

Lööb ikka märjaks küll, aga mitu meetrit kraavi, täpselt ei tea.

Maailm tümpsutab koorimuusika kõrval omi lugusid. Kuidas nendega teie arust on – näiteks see habemega naine?

Hmh, eks raha peab ju kuidagi teenima. Valter Ojakäär mõtles õnneks välja sõnad “levi” ja “süva”, nii et mina küll ei pahanda, kui mõni muude huvidega inimene koorikontserdile tulla ei taha. Neid süvamuusikahuvilisi pidigi planeedil ainult kolm protsenti olema. Kusagil mujal huilata ja hüpata ongi lihtsam, saad end välja elada. Mina katsun neist aru saada.

(Jutuajamine kestaks veel, aga siis tuleb vanem proua ja ütleb, et kohvik on juba kinni. Nurun veel kümme minutit ja palun küsimustele jah või ei vastuseid.)

Kas vastab tõele, et nõukogude ajal Itaalia reisil salaja Vatikanis lindistasite?

Jah!

Ja see oli 40 aastat saladus?

Jah!

Kas see lint on alles?

Vist jah!

Kas vastab tõele, et teid on parteisse meelitatud 23 korda?

Jah!

Te ei astunud?

Ei!

Isegi Arenguparteisse mitte?

Kuhu?

Oli kunagi selline partei.

Ei astunud!

Kas vastab tõele, et laulupeotule teekond tegi selle nimel ühe jõnksu sisse, et sõita läbi Kuno Arengu sünnikohast?

Jah!

Laulupeol olete niisiis hiigelkoori ees ja juhatate – “Laulud nüüd lähevad…”?

Jah!

Autor: Valdek Alber

Elukäik

  • Sündinud 23. juulil 1929 Järvamaal.

Haridus

  • Suhhumi Muusikakool, klaveri eriala 1952.
  • Tallinna Riiklik Konservatoorium, koorijuhtimise eriala 1959.
  • Leningradi Konservatoorium, aspirantuur 1965.

Töö

  • Õppejõud, koorijuht, üks laulupidude üldjuhte alates 1965. aastast.

Tunnustus

  • Eesti NSV rahvakunstnik 1974.
  • Gustav Ernesaksa nimeline koorimuusika peastipendium 1994.
  • Valgetähe III klassi teenetemärk 2000.
  • Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutööpreemia 2009.
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare