MAALEHE ARHIIVIST | Lagle Parek: läbi raskuste saabki oma elu vääristada

 (31)
LAGLE PAREK
Lagle ParekFoto: Sven Arbet

Täna, 17. aprillil tähistab sünnipäeva vabadusvõitleja, ühiskonnategelane ja Pirita kloostri sõber Lagle Parek. Taasavaldame sel puhul viis aastat tagasi Maalehes ilmunud intervjuu.

Küüditamise ja nõukogude repressiivorganite mõnitamised vapralt üle elanud Lagle Parek peab tavainimese arusaama patusest maailmast – alkohol, suitsetamine, liiderdamine – tühiseks võrreldes valetamise, varastamise, reetmisega.

On teada fakt, et teie elukoht on juba üle kümne aasta olnud Pirita klooster. Kusagil olete ennast tituleerinud väga armsal kombel – Pirita kloostri sõber.

Sõna “sõber” mulle väga meeldib, kuigi olen ka selle puhul ettevaatlik. Kunagi sain lugeda Ameerikast toodud raamatut “Kuidas võita sõpru”, siis lausa vihastasin selle peale, justkui peaks mingi tehnoloogia sõpruse nimel selgeks õppima.

Mis kloostrisse puutub, siis kes ma siin enda arust olengi – ei keegi. Ei nunn, abtiss ega eestseisja. Olengi kloostri sõber, ja ega ma ainuke pole. Meid siin terve seltskond. Suvel käime koos reisidel, talvel katsume end sisemiselt harida.

Sõpru ei saa ju ilma peal väga palju olla, kui muidugi Facebook välja arvata.

Saab ikka küll. Pealegi olen ma loomult üks avatud tüüp. Viriseda ma ka ei oska.

Seotud lood:

Samas rahulolematus ju üks edasiviivaid jõude.

Muidugi on, väga tähtis pealegi. Kui sa pidevalt rahul oled, siis ju ei arene. See kehtib isegi riiklikul tasandil. Vingumist on oi kui palju, aga lahenduste otsimist hulga vähem.

Olete heategevusliku organisatsiooni Caritas Eesti üks asutajaid. Kas tegevus seal jätkub?

Suures osas olen selle tegevuse noorematele üle andnud. Juhatuse liige olen veel küll.

Millega Caritas praegu põhiliselt tegeleb?

Põhiprojektiks on praegu alaealised emad, eriti üksikemad. Kui 15aastane tüdruk sünnitab ja tal on korralik toetav pere taga, polegi see probleem. Ühiskonnas üksi jäädes on asi teine.

Ega 15aastane ema mingi normaalne nähtus olegi.

Aga nad on olemas ja see on fakt ning neid tuleb ju aidata, suunata positiivselt ellu. Muide, on päris mitmeid endisi alaealisi emasid, kes praegu juba Caritases töötavad, programm on vilja kandnud.

Samas paneb imestama see valjuhäälne sotsiaalpoliitika, mis mitte ei hoiata nii noorelt kellegagi kokku magamast, vaid manitseb, et kumm oleks kaasas. Nii on üle maailma, mitte ainult meil.

Elate põnevas kohas, kloostris, enamikule meist seondub see küll suurejooneliste varemetega, aga siin on ju ka funktsioneeriv klooster, vähe sellest, isegi hotell. Kas viimane on aasta läbi käigus?

Pidevalt, kuigi talvine täituvus võiks ju suurem olla. Hotelli mõte ongi kloostrit ülal pidada. Kloostri nime andja, Püha Birgitta printsiip oligi see, et nunnad peavad end ise ülal pidama, lisaks oli välistatud ka omateenitud vahenditega heategevuses osalemine. Nii on see kirjas juba XIV sajandist. Kõva sõna, eks ole. Iseasi, kas seda tänapäeval kõikjal järgida suudetakse. Muide, Birgitta oli üldse üks maailma esimesi feministe. Kloostris, kus elasid mungad ja nunnad, oli võim just abtissi, mitte abti käes.

Kui palju klooster ka ühe toakese eest tahab?

Minu teada 37 eurot koos hommikusöögiga. WiFi sinna juurde.

Ja võimalus salatipeenralt ise rohelist noppida, nagu kusagilt lugesin?

Sellega on küll midagi kummalist lahti. Mu kabineti aken on just selle peenra poole ja näen, mis toimub. Teate, see lääne inimene on nii kammitsais. On ju luba vabalt võtta, aga haruharva seda küll tehakse. Lihtsalt ei julgeta.

Ja teie sõbrad usuõed, on nad teie jaoks mingi eri liik inimesi?

Selleks et nunnaks hakata, peabki olema eriline kutsumus.

Tuleb see kutsumus mingi kõlksuga või on pikapealne areng?

Kust mina seda tean, ainult 12 aastat nendega koos oldud, sama palju peaks ehk veel olema, võib-olla siis oskaksin vastata. Nende kutsumus, mitte eesmärk, on palvetada. Seda saab teha ainult kloostris. Hakkan siin juba pikapeale nägema seda, mida mulle antud pole, millise sisemise jõuga nad palvetavad, nad on tõesti teistmoodi inimesed.

Kui ilmalikud nad olla oskavad? Kas näiteks käivad ... päevitamas?

Ee ... seda nad ei tee, küllap ei tahagi.

Loe veel

Aga kilkavad, naeravad?

Oi, ja kuidas veel. Nad on väga elurõõmsad. Inimestel on enamasti üldse siinsest elust pisut vale arusaam. Meil on näiteks välja pakkuda ruumid, kus võib igasugu tähtpäevi ja muid pidulikke sündmusi korraldada, tantsida vahest ei maksa, pole õiget tantsupõrandatki, kuigi üks meie õdedest oli nii-öelda eelmises elus Indias tantsuõpetaja, tema küll korraldas siin India tantsu kursusi. Üldse tundub mulle, et tavainimestel on patusest maailmast pisut lihtsustatud arusaam, arvatakse, et patt on eelkõige alkohol, suitsetamine, liiderdamine...

Tundub küll...

...aga need on tühised, võrreldes valetamise, varastamise, reetmise ja petmisega – hulga raskemate pattudega. Isegi kui keegi neist kunagi teada ei saa, kannab inimene seda taaka endaga hinges.

Milles on teie meelest katoliikluse ja luterluse erinevus või ei taha te sel teemal vestelda?

Ega eriti mitte, ma olen teoloogias selleks liiga nõrk. Katoliiklus on suutnud igasugu režiimidele tugevamini vastupanu osutada. Aga minu asi ei ole uskudele etteheiteid teha.

Luterlust hüütakse protestantismiks, ju on siis protestiks ka põhjust.

Muidugi on, tolleaegne Rooma oli omadega umbe jooksnud, kõik asjad, mis näiliselt kaua ja stabiilselt on toiminud, võivadki tihti umbe joosta. Näiteid ei pea ju kaugelt otsima, osadele on poliitika lihtsalt töökoht, mitte ideede teostamine. Minu arust ei ole see õige, et inimene juba maast madalast soovib poliitikuks saada – mis elu see on?

Mõnele on.

Kahjuks jah, aga raha ei ole ju kõik.

Mõnele on.

Neist mul kahju ongi, töö peab rõõmu pakkuma. Mäletan just enne mu kinniminekut läksid meil siin eriti hoogu igat sorti mälumängud ning siis tulid, üllatasid ja võitsid neid mänge mingid mehed maalt.

Üks neist näiteks Tõnis Laisaar.

Jah, mäletan, mees tegi muidu põllutööd ja vaimu arendas vabal ajal, seejuures mitte karjääri pärast. See meeldis mulle väga.

Teie kabineti seinal on päris mitu pilti paavst Johannes Paulus II-st. Ühel olete koguni kahekesi.

Jääb mulje küll, et kahekesi, tegelikult oli selles saalis vähemalt 10 000 inimest.

Õnneks olen selle inimesega kokku puutunud päris mitu korda. Kui ta Eestis käis, olin ma siseminister ja pidin ametkondlikult vastutama tema julgeoleku eest, aga paavst oli ta juba siis, kui ma veel kinni istusin. Minu arust oli tema jumalik ettemääratus murda Nõukogude hegemoonia.

Teie ise ei ole oma loomult allaandja, rohkem andeksandja. Kas mõnikord ei kihvata, kui kohtate oma tolleaegseid mõnitajaid?

Ei. Ühele küll suutsin hiljem susata, et halvasti tegite oma tööd, aga mida aeg edasi, seda vähem vimma on. Kui oma mälestusi kirjutasin, lootsin ahvatleda neid, kes omal ajal murdusid, rääkima sellest, miks nad murdusid.

See murdumise ja murdmise taktika koosnes ju paljudest pisinippidest. Kui need lahti rääkida, siis ei saaks neid tulevikus enam kasutada, nad ei toimiks enam, sest nii kui sa tead, kuidas sind murda tahetakse, nii see enam ei tööta, ainult naerma ajab.

Olete nõukogude režiimile korduvalt jalgu jäänud. Küll kaheksa-aastase plikatirtsuna, küll enesekindla dissidendina. 1983. aasta märtsikuine arreteerimine on neist vist enim meeldejääv?

Kui mind arreteeriti, siis teadsin juba, kuidas need asjad käivad. Esimesed kümme päeva oled sa nõrk, siis peab murdma, kohanematus teeb oma töö. Järgmine nõrk hetk on kaks kuud, eeluurimise all istumine. Ju mul oli siis õnneks selline närvikava.

Mind võeti ju Tartus ujulas kinni. Isegi hästi, käterätt ja šampoon kohe kaasas, sussid ka, ujulasse muidu ei lastud. Pandi Volgasse istuma ja sõidutati Tallinna. Ja oh seda õnnetust, ma jäin magama. Eks olin väsinud ka, aga pärast küll kahetsesin, oleksin võinud autoaknast veel viimast korda Eesti loodust imetleda.

Ärkasin alles Toompea munakivide põrina peale. Küllap avaldas mu ootamatu uni “kaasteelistele” ka mõju, et ... ärge parem proovige. Esimese kümne päeva jooksul mind üle ei kuulatudki. Kui julgeoleku major Marat Žukov mind esimest korda vestlusele kutsus...

Mis keeles?

Vene keeles, aga ma nõudsin tõlki. Toodigi kohalik KGB tõlk Orlova, aga see tõlkis nii halvasti, et ma palusin ta taandada, Žukov ütles: “Sami hoteli, teper terpite” − ise tahtsite, nüüd kannatage.

Kus see Žukov praegu on?

Elab siin kusagil ... Pirital.

Olete te hiljem teineteist...

Ei ole... Ja kui kaks kuud täis sai, siis läks küll surveks, vaadati materjalid uuesti üle, kutsuti igasugu kõrgeid ninasid kohale, aga kui sa tunned nende tehnoloogiat, siis see ei toimi.

Hoolimata sellest, et tegu oli spetsialistidega?

Jah, ülikoolistki värvati just juriste ja psühholooge.

Kui juba Mordvas kinni istusite, õnnestus teil Ronald Reaganile siiski kiri saata. Kas aeg on sealmaal, et saate rääkida, mil moel?

See ei olnudki niivõrd kiri kui õnnitlus tema teistkordse tagasivalimise puhul. Juhul kui ta poleks teist korda valitud, noh, eks siis oleks see paber kuhugi vedelema jäänud. Aga mis puutub saatmisesse, siis eks me 11 naispoliitvangi olime seal parasjagu riukaid täis. Aega ka ju vabalt käes.

Mina olin oma kuus pluss kolm kätte saanud, see tähendab kuus aastat laagrit ja kolm asumist, kuigi enamasti oli see asumise aeg vaata et raskemgi. Nagu Viktor Niitsool, üksinda Magadanis. Vangla on ju, nagu ta on, aga vähemalt mõttekaaslaste keskel.

Nojah ... et midagi võiks ju ette võtta. Hüva, saadame õnnitluse. Sai lõigatud peenike pabeririba, sinna kirjutatud, et meie, Nõukogude Liidu naispoliitvangid, tervitame teid, härra president, tagasivalimise puhul. Soovime jõudu, jaksu, ja nii edasi. Nimed all ja puha.

See riba tuli siis hästi väikseks keerata, kile sisse toppida ja see kile kahelt poolt tikutulega hermeetiliseks kõrvetada ja ... teele.

Kuidas?

Vaat tollal olid meil mõnedel veel pikemad kokkusaamised omastega lubatud. Eks see paber tuli siis ... enda sees ... kontrollidest läbi viia ja siis oodata ... aga nagu ma ütlesin, aega oli. Mõned kohtumised olid siis koguni paaripäevased.

Jõudis kohale?

Jõudis kohale, on praegugi väljapanekute hulgas, Reagani muuseumis. Ise me unustasime selle nalja varsti ära, aga üsna pea selgus tõesti, et kiri on kohale jõudnud. Meid hakati lõpmatult läbi otsima, vahel kaks korda päevaski.

Mul käis seal üsna palju Eesti ajalehti, vaesed nuuskijad pidid kogu selle hunniku leht-lehelt läbi raputama, ega äkki sinna midagi peidetud ole.

Ruume kuulati ka pealt. Kord läks kanalisatsioon umbe, põrand võeti üles, torud parandati ära, õhtul ütlesin naistele: näete, kui suur vaba ruum põranda ja maapinna vahele on jäetud, sinna hakkame oma raadiot peitma.

Järgmine hommik tuldi ja võeti kogu põrand uuesti üles. Raadiot otsiti. Muidugi ei olnud meil mingit raadiot. Seisime kõrval ja juhatasime, kust veel kaevata võiks, aga tegelikult pani see kirjake käima päris palju sündmusi, sest Reaganil oli nüüd trump käes, Gorba ei saanud enam rääkida, et Nõukogude Liidus pole naispoliitvange.

Tõsi, pärast seda jäid ära igasugused kokkusaamised ja kartsas istusime ka tihemini.

Kuidas te lõpetaksite lause, mis algab sõnadega “Ma loodan, et...”?

Ma loodan, et teadmine “olgem julged kaitsma oma ideaale” leviks rohkem.

Olete te enda arust elus midagi valesti ka teinud?

Ikka, praegu, kus enam suurt midagi parandada ei anna, on kahju, et ülikooli edasi õppima ei läinud, puhas laiskus, ei muud.

Mida oleksite õppinud?

Tõenäoliselt geograafiat, see mu noorepõlve unistus, kuigi nüüd, vanemas eas, olen mingil määral selle otsa peale ka saanud, teen palverännuteed.

Teed? Kas doroga’t või tšai’d?

Tulge, ma näitan. Näete, siin koridoris mul terve sein maakaarte täis. Siin, Eesti kaardil, on joon peale tõmmatud diagonaalis Tallinnast alla, mööda seda käimegi, 20 kilomeetrit siia-sinna võngume ka, et oleks huvitavam.

Ja kui põnev see on, kogu meie Eesti kultuurilugu. Käime ja püüame Eestit uutmoodi näha, tegelikult ei peakski nii kaugele minema. Kas või siin Scheeli mõisas on üks koht, mida keegi eriti mäletada ei taha, aga just siin on 78 inimest Sergei Kingiseppa juhtimisel tapetud, laibadki leitud, aga ei mingit silti.

Küll ma olen siia neid kaitseministreid vedanud, ei midagi ... aga ei tohi ju nii.

Üks juudi nali räägib vanast rabist, kes eluaeg Nutumüüri ääres on palvetanud, ja kui ta käest küsitakse, mis mulje see elutöö talle jätnud on, vastab pühamees: räägin justkui seinaga.

(Naerab südamest.) Just, täpselt nii see mõnikord tundub, aga ehk läbi raskuste saabki oma elu vääristada, Alliksaare luulest ilmus hiljaaegu raamat, 54. aastal vangis olles kirjutas ta nii:

Ainult üks ülesanne paelub mind veel ja selle täitmisse tahan panna kogu minus kätkeva energia – koondada vajalikku hingejõudu, et kanda seda valu, nagu kantakse ehteid, uhkust ja naeratusi.

Muuseas, vaadake, kui ilus praegu väljas on, päike ja lumi.


ELUKÄIK

Lagle Parek

  • Sündinud 17. aprillil 1941 Pärnus.

Haridus

  • Tallinna Ehitustehnikum, klaasitehnika tehnoloogia.

Töö

  • Pensionär, ühingu Caritas Eesti juhatuse liige.

Tunnustus

  • Riigivapi 2. klassi teenetemärk 1996.
  • Koosmeele auhind 1998.
  • Vatikani Püha Gregorius Suure ordeni tsiviilklassi rüütlirist 2001.
  • Valgetähe 2. klassi teenetemärk 2006.
  • Poola taassünni orden 2009.

    Lagle Parek Autor: Valdek Alber

Osta koos Maalehega praktiline käsiraamat lihtsamatest ehitustöödest hinnaga vaid 4,99 €!
Vaata lähemalt

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare