MAALEHE ARHIIVIST | Marjahooaja väljakuulutamine ajas rahva lolliks

 (11)
SÜGIS 16
Foto: TERJE LEPP

Maaleht kirjutas seitse aastat tagasi, kuidas endised metsatöötajad meenutavad õudusega aegu, mil laande ja rappa võis marju korjama minna alles pärast kindla kuupäeva kukkumist. Alanud metsmarjahooaja valguses avaldame loo uuesti.

Nõukogude Eesti metsad avanesid linnarahvale kindlaksmääratud päeval augustikuus ning sama juhtus septembri teisel nädalavahetusel ka soodega. Alles pärast maagilise daatumi kukkumist võisid marjahuvilised võtta oma korvid ja panged ning saagile suunduda. Paraku tehti seda vormis, mis meenutas ehtsat massipsühhoosi.

“Siis läksid metsa ka need, kes muidu elu sees poleks marju korjama hakanud,” meenutab Eesti maaülikooli metsa-botaanika vanemteadur Taimi Paal. “Kui sa pohlal-jõhvikal ei käinud, siis sind polnud olemaski, siis sa polnud inimene.”

Marjahulluse näiteks oli seegi asjaolu, et korjati ka pooltooreid marju hirmust üldse ilma saagita jääda.

Juba tõotatud päeva varahommikul hakkasid marjuliste autod ja bussid metsateid ummistama. Agaramad olid juba öösel taskulambivalgel ametis. Tuldi organiseeritult, kollektiivide kaupa. Nõva metskonnas loeti kord ühel 3,5 kilomeetri pikkusel metsateel ära 80 sõidukit, suurem osa neist bussid.

“Ning üks papi rääkis, et esimesel korjamispäeval oli liiklus tema külas olnud nii tihe, et kui ta oma lehmaga üle tee tahtis pääseda, siis pidi poolteist tundi tee servas ootama,” muigab Nõva metskonna omaaegne meister Silja Silver.

Mass tallas marjad ära

Seotud lood:

Tegelikult oli asi naljast kaugel. Kuna Nõva metsades valmisid marjad hiljem kui lõunapoolsemates rajoonides — marjakorjamise alguskuupäev pandi paika aga nähtavasti Eesti keskmist arvestades — siis tallasid marjuliste hordid suure osa rohelisi marju lihtsalt ära.

“Rahvamass ei pannud neid lihtsalt tähele ja tormas üle. Pärast oli väga kahju metsa vaadata, sest kulus alles paar nädalat, enne kui neilt taimedelt jälle marju sai,” meenutab Silver.

Metsad ja sood kajasid marjuliste huikeist ja hüüdeist. Kui praegu minnakse metsa sealset vaikust ja rahu nautima, siis toonane osalt ka venekeelne marjapublik püüdis inimese kohalolu hoopis rõhutada.

Metsateede äärde rajati väikesed parklad, mis on kasutusel tänapäevani.

Rüüstava korjamisstiili tõrjumiseks juurutatigi Nõval oma aja kohta väga novaatorlik süsteem — metsa pääsemiseks tuli läbi astuda metskonna administratiivhoonest ning väikese tasu eest võtta sealt juhend, millisest metsa piirkonnast parajasti marju korjata võib.

Metsateede äärde rajati väikesed parklad, mis on kasutusel tänapäevani.

Nõva metsad olid aga piiritsooni metsad ning neis oli erireegleid lihtsam kehtestada kui sisemaa laantes. Taimi Paal mäletab, et paljud inimesed tavatsesid oma puhkused ajastada just marjahooaja alguseks.

“Seda tegid ka mitu mu kolleegi, nüüdseks väga kuulsat meest, sest teadlane elas ka Vene ajal halvasti, kuid marjakorjamisega võis teenida 3–4 kuupalka juurde,” räägib Paal.

Tema sõnul on inimeste marjakorjamisehuvi pöördvõrdeline nende sotsiaalmajandusliku heaoluga. Sõja ajal, Nõukogude okupatsiooni raskemail päevil ja ka näiteks 1992. aasta rahareformi suvel korjati metsaande rohkesti. Järgnenud eluolu paranemise aastail aga jäid metsadesse küürutama vaid need, kes marjakorjamist tõeliselt armastavad või kellele on see oluline sissetulekuallikas.

“Viimasel kahel aastal on marju jälle rohkem korjama hakatud,” viitab Paal masu peegeldusele metsamätastel. Teiseks tasub märkida ka inimeste pettumist keemiarikastes poe-aiasaadustes.

Kombain polegi paha

Nõva metskonnas muu hulgas ka marjade majandamist uurinud Silveri hinnangul korjati massi-psühhoosi käigus ära kolmandik saagist, teine kolmandik tallati ning ülejäänu jäi lindudele.

Seetõttu kaotatigi looduskaitsjate survel viimaks marjakorjamise “karjalaskekuupäevad” — hajutatult ja ükshaaval metsas käies langeb metsale tegelikult palju väiksem koormus.

Loe veel

Silveri andmetel kujunes pohlade rekordsaagiks 1200 kilo hektarilt, mustikat võis koguda 400–800 kilo hektarilt. Henn Vilbaste uuringute kohaselt oli jõhvika keskmine hektarisaak 250 kilo hektarilt.

Marjakombaini kasutades on võimalik korjata kuni 30 kilo marju päevas.

Jõhvika bioloogilisteks varudeks on Paali andmetel ligikaudu 6000 tonni aastas “Mustikaid on meie metsadest keskmise saagikusega aastatel reaalselt võimalik korjata kuni
2150 tonni, pohli 120 tonni. Heal saagiaastal on need arvud vastavalt 3500 tonni ja 250 tonni,” kirjutab ta oma teadusartiklis “Metsamarjade ja seente varud ning kasutamine Eestis”.

Marjakombaini kasutades on võimalik korjata kuni 30 kilo marju päevas ning kokkuostuhindu arvestades võiks see töö tänapäevalgi olla paljudele arvestatav sissetulekuallikas.

Kombainide kasutamist, mis nõukogude ajal oli keelatud, Paal muide ei tauni.

“Soomes ja Rootsis välja töötatud kombainid ei kahjusta taimi ning nendega võib pohli ja mustikaid issanda rahus korjata,” julgustab Paal.

“Ka käsitsi korjates tõmbab korjaja paratamatult mõne varre lahti ning teadlaste uuringud on näidanud, et kombain ei tee taimele rohkem kahju,” lisab Taimi Paal.

Teisiti on lood jõhvikaga — seda kombainiga korjata ei tohi, sest kombain tõstab marjavarred õhku, kus need talvel kahjustuvad.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare