MAALEHE ARHIIVIST | Nüüd oleks aeg lõpuks ka korralik laud katta. Kääbikute stiilis

 (1)
Täismahus ja tasuta!

Kääbikliku õhtusöögi valmis­tasid ning sõid Heli Raamets, Tuuli Jõesaar, päkapikk, võlur, Bianca Mikovitš ja Kristel Kirss. Seinal on tuntud kirja- ja rännu- mehe Bilbo Bagginsi vanemate (Bungo Baggins ning laialt tuntud Bella­donna Took, üks vana Tooki k
Kääbikliku õhtusöögi valmis­tasid ning sõid Heli Raamets, Tuuli Jõesaar, päkapikk, võlur, Bianca Mikovitš ja Kristel Kirss. Seinal on tuntud kirja- ja rännu- mehe Bilbo Bagginsi vanemate (Bungo Baggins ning laialt tuntud Bella­donna Took, üks vana Tooki kolmest tähele­panuväärsest tütrest) portreed.Sven Arbet

Ajal mil jõulud on kenasti läbi saanud ja kohustuslikud toidud figuuri kiuste söödud, on aeg aasta lõpuks parimate asjatundlike näpunäidete kohaselt korralik laud katta.

Aastavahetuse paiku ilmub ikka siin-seal lugusid teiste rahvuste ja kultuuride kokandusnippidest ning pühadeaegsetest maiuspaladest. Täiesti teenimatult on tagaplaanile jäänud ühed innukamad sööjad, keda maailm tunneb – väike rahvas Maakonnast (vähetuntud piirkond Keskmaal – toim).

Nende eluolu kõige täpsemalt kirjeldanud J. R. R. Tolkien (vt tuntud uurimused, mis ilmunud ka eesti keelde tõlgituna, nagu “Kääbik”, “Sõrmuse vennaskond” jm) on välja toonud, et Maakonna elanikud ehk kääbikud söövad päevas seitse korda, kusjuures neil on kaks hommikusööki, ning väljend “teine hommikusöök” pole sugugi vaid suusoojaks kasutusel. Ehk seetõttu juhtub, et kääbikud kipuvad loomuomasest vilkusest hoolimata veidi kõhtu kasvatama.

Võimalik, et huvi toidu vastu on kuidagi seotud nende kasvu ja liikuvusega – tavaliselt ei kasva kääbikud pikemaks kui 120 cm, kuid sellest ei maksa veel mingeid järeldusi teda, nende kasv on ennegi paljusid eksiteele viinud.

Sven Arbet
Seotud lood:

Nimelt on nad küll väikesed, kuid võimelised agressiooni korral ilmutama ootamatult suurt visadust ja vastupanuvõimet oma kodu kaitsmisel, mida peavad väga kalliks ning kõike seal toimuvat tähtsamaks kui sündmusi kus tahes mujal. Õigupoolest ei huvita muu maailm kääbikuid põrmugi.

Riietuda võiks selliseks sööminguks kohe avaramalt – te ei taha ju jätta teisi omapäi lauda, kuhu muudkui lisandub uusi hõrgutisi ja minna ebasobival momendil otsima suuremat ürpi.

Neid vähem tundvad isikud on korduvalt imestanud kääbikute võime üle keskkonda sulanduda ja looduses varjatuks jäädes seal märkamatult liikuda.

Loe veel

Uuringutest nähtub, et kääbikud peavad oluliseks viljakat mullapinda, tunnevad suurt poolehoidu puude vastu ning taunivad nende põhjusega ja põhjuseta mahavõtmist. Eriti suurt pahameelt võib tuua mõne sellise puu mahasaagimine, millega kogukonnal on emotsionaalne side, näiteks on selle all meeldiv pidusid pidada, seetõttu on kääbikutele lihtne kiusu pärast haiget teha – polegi rohkem vaja, kui rüüstata alleesid ning sonkida segi aia- või põllumaa.

Lihtne, rammus, toitev!

Maakonna tuntud aednik ja mõtleja Vanatoi on selgelt väljendanud mõtet: “Kuniks elu, seniks lootust!”, millele tavatses lisada: “Ja süia ikka tarvis!”

Wetaworkshop

Kääbikute menüüs on tähtis mõningane vaheldusrikkus, toidu rohkus ja rammusus ning väga suurt rõhku pannakse kartulile. Söögitegemine on isegi nii oluline, et väikesed kääbikud tutvuvad kokakunstiga enne kui kirjatarkusega.

Seda kõike arvestades otsustas Maalehe tegus köögitoimkond võtta ette korraliku aastalõpuõhtusöögi meistrite jälgedes ning lisada kääbikute köögile üht-teist haldjate ja päkapikkude sahvrist.

Selleks käsitlesime hoolsalt eelnimetatud J. R. R. Tolkieni uurimusi ning samuti juhindusime selle ala spetsialisti Peter Jacksoni vastavatest filmikaadritest, mille autentsuses pole põhjust kahelda (eriti filmitriloogiate “Sõrmuste isand” ja “Kääbik” esimesed osad, kus pööratakse suuremat tähelepanu pidusöökidele ning spontaansele külaliste vastuvõtule).

Õnneks on mujal maailmas juba leidunud inimesi, kes kääbikute menüü vastu huvi tundnud ning ilmunud on ka vastavaid kokaraamatuid.

Samuti on võimalik Uus-Meremaalt tellida originaalseid retsepte, mis on jäänud Peter Jacksoni filmides kaadrisse, kui lähemalt näidatakse kääbikutele eluasemeks olevaid urge ja sealset sisustust. (Need pole mingid niisked ja ussipurused urud, vaid kääbiku-urud, mis tähendab kõiki mugavusi. Tänapäeval on hakanud selline traditsiooniline viis küll asenduma tavaliste majadega ning urgudes elavad vaesed, kes on saanud need oma vanematelt ja pole jaksanud ära kolida, või siis väga rikkad, kes saavad ajaloolist elustiili endale mõnusalt lubada. Mõningane sarnasus Eesti rehielamute ja suitsusaunadega on arvatavasti juhuslik.)

Lammas Wetaworkshop

Kääbikute kööki süüvides näh­tus, et pearoad on üsna lihtsad. Originaalretseptis toodud lambahautis tähendaski rosmariini, naeri, porgandi, sibula ja küüslauguga lihatüki ahju suskamist ning mitmeks tunniks sinna jätmist.

Perenaise kurtmine nende ribitükkide pärast, mis potti ei mahtunud ning fooliumis mitmest kihist hoolimata rasva voolates ahju läksid, oli küll õigustatud, ent kaua see rasv seal ahjupõrandal ikka suitseb. Natuke küürimist ja mõni kuu kütmist, ning kõik on jälle nagu enne.

Kääbikutoitude juures ei saa mööda vorstikestest – need lihtsalt peavad laual olema. Küll aga on kääbikud mõistlik seltskond ega arva, et peavad seesugused asjad otsast lõpuni ise ära tegema – enamik vajaminevast ostetakse lihuniku käest sellises olekus, mis lubab kraami kohe potti pista.

Kana tehes lisage julgelt köögivilja, see annab roale värvi ning on maitsev. Väikesi tomateid võib lisada hulgaliselt – need on küpsetatult hea amps, kui muu enam kuidagi sisse ei lähe.

Mari Peterson

Kindlasti peavad laual olema seened. Ajal mil muu maailm kaugeneb säärasest suupärasest roast, võib kääbikuid lugeda üheks seenemaiamaks rahvaks üldse. Seentest mööda minna nad rahuliku südamega ei suuda ning häid seeneaastaid hinnatakse kõrgelt. Loomulikult on eriti eelistatud sellised liigid, mida otse pannile saab panna, kuid ka täidetud seened ahjus küpsetatult või marineeritult on ääretult hinnatud roog. Portobello seente täitmise võlukunsti demonstreeris hiilgavalt Maalehe endine reklaamikujundaja Piia Stranberg.

Mari Peterson

Soovitatavalt avaram rõivas

Riietuda võiks selliseks sööminguks kohe avaramalt – te ei taha ju jätta teisi omapäi lauda, kuhu muudkui lisandub uusi hõrgutisi ja minna ebasobival momendil otsima suuremat ürpi. Kääbikud eelistavad erksaid värve, eriti rohelist ja kollast, kuid siinjuures lähtuge praktilisest põhimõttest: suurem on parem.

Juhul kui olete pädev ning maailmas toimuvaga kursis isik (antud juhul Tuuli Jõesaar Eesti Päevalehest, tänu ja kummardus!), kelle juures selline söögikeetmine toimub, siis te muidugi ei ehmu esialgse segaduse peale, kus laual on stardivalmis õllevaat, kõrvits, kana, rääbis, küüslauk ja pudel marjaveini.

Mari Peterson

Ainult tõeliselt teadlik võõrustaja suudab olla valmis soovideks nagu: vajan kohe väikest/suurt/sinist kannu; rohkem tuld pliidi alla/nüüd on liiga palju; kas on siin rohelist liuda/kalakujulist kandikut/natuke rummi/veel rohkem sedasama rummi, ja muud säärast.

Nähes kedagi oma parima kööginoaga plekkpurki avamas, säilitab ta rahu, ulatab midagi toekamat ning tänab õnne, et kellelegi pole veel meelde tulnud päkapikkude tuntud peolaul:

Keevaveekatlas kildudeks klaasid!

Piimaga valgeks põrand ja pliit!

Ikka veel terved lambid ja vaasid?

Akendest välja saatkem nad siit!

Teadmiseks: kui peole on saabunud päkapikk, siis ilmselt on tal suure habeme ja raske kuue tõttu palav ning kodurahu nimel tuleks talle kohe anda tool õllevaadi ja prae kõrvale. Vastasel juhul võib ta muutuda tusaseks, minna mööda majapidamist uitama, sattuda sahvrisse, pärast mida tuleb kogu talvevaru uuendada.

Kui saabub võlur, siis peab vaatama, et talle ei antaks liiga väikest klaasi ja puruseid toite, mis vuntsidesse kinni jäävad, ning arvestada tuleb sellega, et ta võib tunda kõrgendatud huvi asjade vastu nagu sõrmused, võtmed ja piiburohi.

Mõnda olulist küpsetistest

Kui kana ja lambaga on asi lihtne, siis eraldi peatume küpsetistel. Kääbikutoitude juurde kuulub vaieldamatult seemnekook, mida on hommikul paslik teeajale mõeldes küpsetada vähemalt kaks. Seda siis, kui ei oodata külalisi, vastasel juhul tuleb kogust mitmekordistada – pole midagi kurvemat, kui saabub ootamatu külaline ja pead viisakalt pakkuma talle toitu, mida tahaks ise süüa, teades, et midagi järele ei jää.

Mari Peterson

Seemnekooki võib teha köömnetega (ei leidnud heakskiitu) või mooniseemnetega. Maalehe eine tarbeks selle küpsetanud Heli Raamets (kes enda kinnitusel korjas ka mooniseemned ise ning pani neid erakordselt suure koguse) pidas vajalikuks märkida, et otstarbekas oleks kook enne söömist siirupi, mahla või rummi ja mahla seguga immutada, muidu kipub see pisut kuivaks jääma.

Muretaina-õunakoogile lisatakse kääbikute variandis ingverit ning see võõbatakse poole küpsetamise ajal üle roosiveega. Viimasega ei tohi liialdada, siis saab kook seebimaitseline, kuid õigesti doseeritult annab roosivesi meeldiva lisanüansi.

Täiesti eraldi lõik tuleb pühendada haldjaleivale ehk lembasele, mille väike amps originaalsete allikate väitel täidab täiskasvanud mehe kõhu kogu päevaks ning mida nimetatakse ka teekonnaleivaks. Kääbikud peavad seda muidugi sööma rohkem. Haldjaleiva omapärana on märgitud, et ainult sellest toitudes sööja jõud kasvab. Lisaks on tegu nii maitsva küpsetisega, et seda kiidavad isegi päkapikud (olevat paremgi kui teatud meekook), kes muidu haldjakraami suure umbusuga suhtuvad.

Mari Peterson
Mari Peterson
Mari Peterson
Mari Peterson

Oma kokanduslikus eksperi­mendis katsetasime kaht lemba­se retsepti, need võttis ette hinda­matute kokandusoskustega, kartmatu ja muidu ka igati haldjalik Maakodu toimetaja Kristel Kirss, keda assisteeris enda sõnul köögis täiesti abitu, kuid päkapikuliku otsustavusega asja kallale asudes siiski hakkama saav Maalehe kujundaja Mari Peterson.

Mari Peterson

Kogu ürituse parimaks roaks kroonitigi üksmeelselt vahtrasiirupiga valmistatud lembas, mis pärast küpsetamist mõne päeva seisis ning siis palmilehte mähituna laule pandi. Koostise poolest võinuks haldjaleib kauemgi seista, ise sealjuures aina paremaks muutudes, kuid maitse tõttu söödi see ära tohutu kiiruga. Selgus ka, et tegu on tõepoolest väga toitva küpsetisega, sest üks viil täitis teisemelise poisi kõhu kogu õhtuks (ilmselge tõend toidu ebamaisest mõjust).

Kääbikute kombel söömine oli kogemus, mis veenvalt kinnitas tuntud strateegi ja visionääri Thorin Tammiskilbi öeldut: “Kui oleks rohkem selliseid, kes head kõhutäit, nalja ja laulu kullakoormast ülemaks peavad, oleks meie maailm praegusest rõõmsam paik.”

Maalehe kokandusklubi eriline tänu Tallinna Botaanikaaiale luuderohu, palmilehtede ja julgustuse eest; Annelile Türilt, kes varustas meid kodumaise lambalihaga, ning Maalehe tegevtoimetajale Raivo Murdele toetava suhtumise eest naiste loomingusse selle parimas tähenduses.

Osta koos Maalehega praktiline käsiraamat ravimtaimedest hinnaga vaid 4,99 €!
Vaata lähemalt

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare