MAALEHE ARHIIVIST | Rahuleping, mida polnud lihtne ellu viia

 (17)

Pärja asetamine
Foto: Andres Putting

Tartu rahulepingut, mille sõlmimisest möödub 2. veebruaril 98 aastat, tuleb pidada Eesti omariikluse algusaja diplomaatia suurimaks saavutuseks, kuigi aja jooksul on sellega seoses esile kerkinud erinevaid rõhuasetusi.

Eesti alustas detsembris 1919 esimesena rahukõnelusi, et Vabadussõjast väljuda. Samamoodi taotles rahvusvaheliselt tunnustamata Nõukogude Venemaa pikaleveninud kodusõja järel rahu. Nii olidki Eesti ja Nõukogude Venemaa esimesed riigid, kes veebruaris 1920, pärast lepingu ratifitseerimist ja ratifitseerimiskirjade vahetamist, teineteist ametlikult tunnustasid. Nõukogude Vene sõlmis järgmise rahulepingu Leeduga 12. juulil 1920, Lätiga 11. augustil 1920.

Oma toetust äsjasõlmitud rahulepingule väljendasid mitu tuhat inimest, kes 2. veebruari külmal õhtupoolikul kogunesid Tallinnas Balti jaama. Nad ootasid Tartust tulevat rongi mitu tundi. Diplomaatide väljudes paljastasid perroonidel ootajad pea.

Eesti delegatsiooni juhi Jaan Poska tütre Vera Poska-Grün­thali mälestustes on kirjas, et Poska sai rahuleppe allakirjutamise järel palju tähelepanu, kuid talle läinud hinge ühe lihtsa naise sõnad, kes tulles talle Kadriorus kodutänaval vastu (sel ajal Liiva, praegu Jaan Poska tänav) teinud ristimärgi ning öelnud läbi pisarate: te päästsite me pojad!

Seotud lood:

Eesti ajakirjanduse hinnangud Tartu rahulepingule olid valdavalt tunnustavad. Siiski, parempoolsemad lehed jäid vast pessimistlikuma tonaalsuse juurde, sest nende arvates oli Eesti valitsus end ikkagi liiga palju sidunud Nõukogude Venemaaga. Kõrgelt hindas saavutatud rahu Nõukogude Vene valitsusjuht Vladimir Lenin, kinnitades: “See rahu on aken Euroopasse. Selle kaudu avaneb meil võimalus alustada kaubavahetust Läänemere maadega.”

Täitmata lepingupunktid

Aga juba 1920. aastate algul sai selgeks, et selle dokumendi kõik punktid ei täitu. Nii nägi lepingu artikli XVI üks lisadest ette, et “Venemaa annab Eestile eesõigustatud kontsessiooni-õiguse ühe miljoni dessantiini metsaala peale” mitmes Eestile lähedases kubermangus, milleks tuli teha “eri-kokkulepe”. Need läbirääkimised venisid ja lõppesid tulemusteta. Eesti sai metsakontsessiooni vaid 50 000 tiinu ulatuses.

Lepingu artikli XII kohaselt tuli “Venemaa valitsusel toimetada tagasi Eestisse ja anda üle” Eestist I maailmasõja ajal evakueeritud varandusi, sh Tartu Ülikooli jt õppeasutuste vara, arhiivid, raamatukogud, õppevahendid jms. See lepe realiseerus 1920. aastate algul vaid osaliselt.

Loe veel

Sel teemal peeti uusi kõnelusi ja isegi Rahvakomissaride Nõukogu esimees (valitsusjuht) Vladimir Lenin andis vastavaid korraldusi, samuti tegi ta peapesu hariduse rahvakomissarile Vladimir Lunatšarskile ÜK(b)P KK Poliitbüroo vastava otsuse elluviimisega viivitamise pärast, siiski ei jõutud Voroneži evakueeritud Tartu Ülikooli vara tagastamiseni.

Poskale läinud hinge ühe lihtsa naise sõnad, kes tulles talle Kadriorus kodutänaval vastu, teinud ristimärgi ning öelnud läbi pisarate: te päästsite me pojad!

See lepingupunkt on tänini jäänud täitmata ning sellekohastest püüdlustest 1980. aastate lõpul ja veel 1990. aastate algulgi võiks mõni asjaosaline nüüd küll juba kirjutada ühe huvipakkuva raamatu.

Nõukogude Vene omakorda heitis ette, et Eesti valitsus venitab 1920. aastal regulaarsete diplomaatiliste ja konsulaarsuhete sisseseadmisega. Rahulepingu artikkel XV kinnitas, et tähtaeg määratakse kindlaks “edaspidise kokkuleppega”. Venemaa oli I maailmasõja, mitme revolutsiooni ja kodusõja järel täielikult laostunud. Rahulepingu järel muutus Eesti esimeseks transiidikanaliks, et lääneriikidest osta Venemaale esmatarbekaupu, ja nii oli oluline võimalikult kiiresti avada Tallinnas kaubandusesindus jm asutused.

Tartu rahukonverentsi lõpukoosolek. Eesti delegatsiooni liikmed ja eksperdid, vasakult neljas delegatsiooni esimees Jaan Poska. Foto: filmiarhiiv

Vene poolele tegi peagi muret artikkel IV, mis lubas Eestisse tagasi pöörduvatel optantidel oma vara kaasa võtta. Esimese Eestisse saadetud rongi järel hakati Moskvas kurtma, et optante oli vaid 20, aga neile nõuti koguni neli kaubavagunit.

Siis hakati Moskvas kinnitama, et rahulepingus pole kirjas, et optandid võivad kogu oma vara kaasa võtta. Samuti hakati nõudma võrdsuse printsiipi, et Eestisse minejad võiksid sama palju kaasa võtta, kui siit Nõukogude Venemaale lahkujad, kel enamasti polnudki midagi suurt kaasa võtta.

Tekitas segadust

Eestile tähtsa artikli VII p 1 pandi proovile 1. detsembril 1924. Selle sätte kohaselt oli keelatud “meeskonna kogumine ning mobiliseerimine seesuguste riikide kui ka organisatsioonide ja rühmade väeridadesse, kes oma eesmärgiks seavad sõjariistus võitlust teise lepinguosalisega”.

Kas see säte kehtis vaid 1920. aasta kohta, et Eesti demobiliseerib siia põgenenud Vene valgekaartlased ja Nõukogude Vene saadab laiali punaeestlaste väeosad? Teatavasti imbus 1924. aasta suvel-sügisel salaja üle piiri Eestisse mitukümmend võitlussalklast, kes said väljaõppe ja relvastuse NSV Liidust. 1. detsembri järgses poleemikas leppe seda punkti ei meenutatud.

1920. aastate lõpul peeti Eestis Tartu rahu sõlmimist õigeaegseks ja vajalikuks. Rahukõneluste ajal peaministri ametit pidanud Jaan Tõnisson rõhutas 2. veebruaril 1930, Tartu rahu kümnenda aastapäeva kirjutises: “Et Tartu rahu tähtsust õieti mõista, tarvitseb meie inimestel ainult enestele ette kujutada, mis oleks saanud meie rahvast, meie riigist, meist kõikidest, kui ei oleks korda läinud Tartus rahulepingule üldse alla kirjutada? Isegi seda on raske mõtelda, mis oleks saanud siis, kui rahulepinguga oleks viivitatud veel mõni kuugi?”

Oma toetust äsjasõlmitud rahulepingule väljendasid mitu tuhat inimest, kes 2. veebruari külmal õhtupoolikul kogunesid Tallinnas Balti jaama.

Jaan Tõnisson on meenutanud, et 1920. aasta veebruari algul anti koguni mõningaid korraldusi, et leppe saavutamist mitte väga suurelt tähistada – seegi oleks näidanud venelastele, kui vajalik oli rahu Eesti riigile.

1930. aastatel, seoses rahvusluse rõhutamisega ja Vabadussõja heroiseerimisega, toonitati Eestis eeskätt Tartu rahu kui suure sõjakäigu võidukat lõpp­akordi. Nõukogude Liidus seevastu ülistati leninlikku rahupoliitikat ja et Nõukogude Venemaa kinkis Eestile ning teistele Balti riikidele iseseisvuse.

1935. aastal pööras Moskva Tartu rahule üllatuslikult suurt tähelepanu. NSV Liidu saadik Tallinnas Aleksei Ustinov koos Eesti välisministri Julius Seljamaaga asetas pärja Jaan Poska hauale. Seljamaa andis saadiku auks lõunasöögi, täpselt samal ajal lõunastasid Moskvas NSV Liidu välisasjade rahvakomissar Maksim Litvinov ja Eesti saadik.

2. veebruaril 1935 vahetasid päevakohaseid tervitustelegramme peaminister (riigivanema ülesannetes) Konstantin Päts ja NSVL Kesktäitevkomitee esimees Mihhail Kalinin. Eesti poliitikud ja diplomaadid olid sellise tähelepanu üle üllatunud ja seda hinnati Moskva diplomaatilise püüdena parandada suhteid oma naaberriikidega.

Tartu rahu saluut

Äreva 1939. aasta septembris sõitis Eesti delegatsioon Moskvasse sõlmima pealesurutud vastastikuse abistamise pakti ehk baaside lepingut. Neljaliikmelisse delegatsiooni lülitati ka professor Ants Piip, kes osales Tartu kõnelustel. Eesti delegatsioon taotles 1920. aasta Tartu rahulepingut selgelt ja siduvalt ka uues leppes rõhutada. See õnnestuski.

Eesti poliitikud ja ajakirjandus rõhutasid keerulises rahvusvahelises olukorras Tartu rahuleppest just artikli II tähendust ja tähtsust.

2. veebruaril 1940, just rahulepingu 20. aastapäeval, tulistas Tallinna reidil olnud NSV Liidu sõjalaev õppelennul olnud Eesti lennukit, ehkki Eesti relvajõud olid nõukogude staapi lennust informeerinud. Mitu mürsku plahvatas linnas, tekitades majadele väiksemaid kahjustusi ja haavates ühte inimest.

Rahvasuus nimetati seda vahejuhtumit Tartu rahu saluudiks. Eesti valitsus esitas protesti ja paar päeva hiljem saadi Moskvast selgitus.

Eesti poliitikud ja ajakirjandus rõhutasid keerulises rahvusvahelises olukorras Tartu rahuleppest just artikli II tähendust ja tähtsust.

Selle kohaselt, lähtudes enesemääramise õigusest, “tunnustab Venemaa ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suverään-õigustest, mis Venemaal Eesti rahva ja maa kohta maksvusel olnud riigiõiguslise korra, kui ka rahvusvaheliste lepingute põhjal, mis nüüd siin tähendatud mõttes edaspidiseks aegadeks maksvuse kaotavad”.

Osta koos Maalehega praktiline käsiraamat köögiviljakasvatajale hinnaga vaid 4,99 €!
Vaata lähemalt

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare