MAALEHE ARHIIVIST | Rahvarinne sündis pärast hispaaniakeelset sõimu

 (26)
Rahvarinde muuseumi avamine
Rahvarinde muuseumi avamine.Foto: Tiit Blaat

Kolmkümmend aastat tagasi pandi telesaates “Mõtleme veel” idanema Eesti ajaloo ühe võimsaima rahvaliikumise, Rahvarinde seeme. Taasavaldame sel puhul Maalehes viis aastat tagasi ilmunud loo.

“Esimene saatepool oli nii nigel, et mul oli hing täitsa täis,” mäletab kunstnik Heinz Valk 1988. aasta 13. aprilli õhtupoolikut ETV suures stuudios.

Lisaks Valgule olid stuudiosse kutsutud tööline Ustav Oja, insener Vello Saatpalu, ajakirjanik Ott Kool, üliõpilane Kalev Vilgats, psühholoog Jaak Tamm, Eesti Juristi peatoimetaja Lembit Kolk, ENSV Ülemnõukogu saadikud Peep Tarre ja Madis Nõmmik, akadeemikud Viktor Palm ja Endel Lippmaa, täitevkomitee esimees Leo Tuusov, jurist Raul Narits ja filosoof Edgar Savisaar.

Käimas oli järjekordne kahetunnine saade “Mõtleme veel”, mida vedasid Rein Järlik, Hagi Šein ja Feliks Undusk. Esimene tund enne “Aktuaalset kaamerat”, teine pärast.

“Miks, kurat, ma pidin siia üldse tulema?” heitis Valk endale ette. “Tuttavate inimeste ees on pärast piinlik... Põnev saade, ja mitte midagi ei räägita, mitte midagi ei juhtu.”

Kohtumine hämaras fuajees

“Pärast loomeliitude pleenumit, kus kaamerate ees öeldi ära peaaegu kõik, oli raske millegagi üllatada,” tunnistab saatejuht Rein Järlik.

Valk läks pimedasse fuajeesoppi, kõndis seal edasi-tagasi ja vandus hispaania keeles. Üks vana hiinlane oli kord õpetanud hispaania keeles vandumist.

Seotud lood:

“Kui mul on tuju väga sant, siis ma niimoodi ennast maandan,” ütleb Valk.

Järsku märkas ta, kuidas läbi halvasti valgustatud, peaaegu pimedas fuajees astub tema poole Edgar Savisaar. Tuli mürinal Valgu juurde ja ütles: “Saame tuttavaks, Edgar Savisaar.”

Mehed polnud omavahel kunagi varem trehvanud. “Mis te arvate, kui teeks nüüd kohe järgmise poole alguses Rahvarinde ära?” küsis Savisaar.

Valk ajas silmad suureks: “Oo, Rahvarinne, põnev.” Tema jaoks oli sõnal “kõla”. Mis seal taga oli, Valk ei teadnud. Teda oli lummanud üksnes sõna ise.

Savisaar ei andnud Valgule pikalt mõtlemisaega. “Teeme nii: ma lähen ja lepin saatejuhtidega kokku, et nad annaksid mulle esimesena sõna ja ma käin Rahvarinde idee välja, põhjendan mingil määral, miks seda praegusel hetkel Eestis vaja oleks, ja et asi siis toppama ei jääks, söödan selle idee kohe teile.”

Edgar Savisaar ja Heinz Valk tutvusid lähemalt tänu tele­saatele “Mõtleme veel”, Rahva­rindest sai nende ühine huvi. Foto: ERR

Järsku märkas ta, kuidas läbi halvasti valgustatud, peaaegu pimedas fuajees astub tema poole Edgar Savisaar. Tuli mürinal Valgu juurde ja ütles: “Saame tuttavaks, Edgar Savisaar.”

Mehed polnud omavahel kunagi varem trehvanud. “Mis te arvate, kui teeks nüüd kohe järgmise poole alguses Rahvarinde ära?” küsis Savisaar.

Valk ajas silmad suureks: “Oo, Rahvarinne, põnev.” Tema jaoks oli sõnal “kõla”. Mis seal taga oli, Valk ei teadnud. Teda oli lummanud üksnes sõna ise.

Stuudios istus Valk Savisaare vastas. “Mis loovharitlased sellest ideest arvavad?” pöördus Savisaar Valgu poole. “Teeme ära, mis siis on, põnev värk,” lubas Valk.

Ta rääkis, et Karl Vaino, kes Eesti NSVd parajasti valitses, on perestroika nime kandavale rahvaalgatusele risti jalus ja et loomingulised inimesed toetavad Savisaare ideed.

Mis asi see Rahvarinne on ja mis sellest saab – igatahes paljude meelest oli see väga kahtlase kõlaga, luges Valk saalisolijate nägudelt.

Saatekülalised ja saatebrigaad koostasid Rahvarinde deklaratsiooni. Sellele kirjutasid alla 16 inimest, sealhulgas Heinz Valk, Edgar Savisaar, Rein Järlik, Ott Kool, Viktor Palm, Vello Saatpalu, Feliks Undusk, Hagi Šein jt.

Jalutuskäik lumisel välul

“Mees on vist hulluks läinud,” mõtles kirjandusteadlane Rein Veidemann Savisaart kuulates.

Savisaar oli Veidemanni ühel külmal veebruariõhtul kodunt välja meelitanud ja oma vana Žiguliga Pirita-Kosele sõidutanud. Kui muidu meeldis Savisaarele kalmistul jalutades mõtteid koguda ja vajalike inimestega kohtuda, siis nüüd oli ta Veidemanni lumisele metsavälule meelitanud.

Kaks meest jalutasid välul ja Savisaar luges ninahäälel, mida ta peopessa mahtuvale spikrilehele oli kirjutanud. Tema pea oli natuke ettepoole kallutatud.

Loe veel

“Seal figureerisid jõustruktuurid, kuidas neid üle võtta, kuidas nendega hakkama saada, kuidas Moskvaga hakkama saada, kuidas neutraliseerida kohalik garnison,” mäletab Veidemann. “Kõige tähtsam oli see, et rahvaliikumine tuleb üles ehitada, aga mitte mingil juhul nii-öelda parteid silmas pidades.”

Kogu asi pidi hakkama tuginema altpoolt tekkivatele perekondlikele tugirühmadele. “See oli hästi väike paberileht, kus olid väikses kirjas üles tähendatud võimalikud sammud, mis tuleb teha selleks, et rahvas liikuma saada.”

Savisaar rääkis iseendaga. Veidemanni oli ta vaid selleks kutsunud, et testida, mida teised tema plaanidest arvavad. Alles hiljuti, 2. veebruaril, oli Tartus verekoerad inimestele peale ässitatud.

Naine on hirmul

Savisaare toonane elukaaslane Vilja mäletab ööst vastu 14. aprilli üksnes hirmu. Pärast seda, kui oli kahetunnise saate ära vaadanud, ei suutnud ta silmatäitki magada. Edgar oli saatesse minnes pinges olnud.

“Ta ütles: jälgi seda saadet, mis siin toimuma hakkab,” mäletab naine. “Ta ei öelnud ka mulle, et midagi välja ütleb. Ma arvan, et ta ise ka ei teadnud, kas tal tuleb see välja või ei tule. Ta ei ole ette kaagutaja.”

Vilja kartis, et hommikuks on nad Edgariga arreteeritud. “Oli hirm, et hommikuks on kõik kinni pandud, ära viidud ja ma ei tea mis tänavale kusagile lukku pandud.”

Hommikuks polnud kedagi ära viidud. Mis hetkel Edgaril Rahvarinde loomise idee tekkis, naine ei mäleta.

Rahvarinde kraavikaevamisaktsiooni Foto: Martin Dremljuga

Pärast seda, kui maagiline sõna “rahvarinne” oli lendu lastud, hakkas elu pöörase kiirusega arenema. Enam ei olnud ühtegi nädalat, kus Savisaared Tallinnas oleks olnud, Savisaare auto sõelus Eestimaa suurtel ja väikestel teedel. Iga päev tuli ööbida suvalises linnas või alevis.

Eesmärk oli leida mõttekaaslasi. Varajases etapis polnud õiget vormi – keegi ei suutnud välja mõelda, mis kujul see toimib, kuidas seda üles ehitada.

“Kui me läheme Moskva võimuga otsesesse vastuollu, siis sõidetakse meist lihtsalt üle,” mäletab Vilja, nüüdse perekonnanimega Savisaar-Toomast. “Kasarmud ja sõjavägi on siinsamas. Piisab ühest korraldusest, ja tegelikult kõik see, mis on loodud, on hetkega hävitatud. Savisaar tundis seda justkui oma kõhunahaga, et see võib pilli lõhki ajada.”

Kasutas võimaluse ära

“Kindlasti ei olnud Savisaar saatesse selleks kutsutud, et ta saaks Rahvarinde mõtte välja öelda,” kinnitab saatejuht Rein Järlik. “Niisuguse ideega välja tulla, et kohe organisatsioon moodustada, oli Nõukogude Liidus hullemaid asju üldse, mida teha võis,” ütleb Järlik. “Sellele võidi kohe riigivastasus külge pookida.”

Tagantjärele on Järlikule selge, miks Savisaar Rahvarinde idee just tema saates välja käis. “Kui niisugune asi oleks läinud ajalehte, oleks võinud see pidama jääda. Meil oli aga otsesaade. Öeldi ära ja enam tagasi võtta ei saanud. Seda ei saanud enam keegi olematuks teha.”

Teist sama suure auditooriumiga otsesaadet toona Eestis polnud. Veidi enne loomeliitude pleenumit oli tele- ja raadiokomitee juhtkond lõpetanud seni otsesaatena käinud loomeliitude kultuuritunni ja hakanud seda lindilt eetrisse saatma.

“Otsesaates öeldi mõned asjad liiga valusalt välja,” seletab Järlik. “Savisaar kasutas olukorra ära.”

Rahvarinne - Heinz Valk ja teised. FOTO: Marko Mumm

“Ei olnud see mingi kaval plaan,” tunnistas Savisaar mõne aasta eest antud usutluses. “Kui me poleks tollal perestroikat toetanud, oleks see kõik lennanud kuradile. Perestroikat ja avalikustamist tuligi toetada. Totalitaarses riigis oleks iseseisvus olnud võimalik ainult läbi väga paljude ohvrite. Me olime Gorbatšoviga ühel pool rindejoont,” rääkis Savisaar. Ja lisas lõppu: “Kuni teatud hetkeni vähemalt.”

Kulus pool aastat, enne kui Rahvarinne oktoobris sündis.

“See, mis järgnes, oli tormiline,” mäletab Ignar Fjuk. “Massid tulid taha. Rahvarinne oli algusest peale poliitilisi ja ühiskondlikke gruppe konsolideeriv. Savisaarele ja mõnele teisele oli see nagu elutöö. Nad olid lõpuks otsa peale saanud ja nende jaoks oli vajalik lõpuni minna.”

“Rahvarinne sündis nii võimsalt, et kohe leidus neid, kes hakkasid seda KGB sigitiseks nimetama,” tõdeb Rein Järlik. “Massiliikumist olevat vaja olnud selleks, et parteil lagunevat riiki koos hoida,” muigab Järlik ja jutustab, kuidas järgmisel päeval üks saatekülalisi – EKP Tartu rajoonikomitee sekretär Peep Tarre – talle helistas ja küsis, mida Tartusse saabuvale Karl Vainole öelda.

“Tarre oli ausalt öeldes pabinas. Soovitasin öelda, et see Rahvarinne on perestroika toetuseks,” meenutab Järlik.

Aastal 1988
  • 14.–17. aprill. Tartus toimusid muinsuskaitsepäevad, kanti rahvusvärvides lippe (kolme eraldi kangana).
  • 25. aprill. Tallinnas muutus suhkur talongikaubaks, hiljem ka muud kaubad.
  • 26. aprill. EKP KK büroo istungil tehti otsus lubada Rahvarinde tekkimine.
  • 28. aprill. Pandi alus Eesti Rohelisele Liikumisele (seda hakkas juhtima Juhan Aare), mis oli suuresti “fosforiidisõja” edasiarendus avalikuks poliitiliseks tegevuseks. Kuigi liikumine keskendus eelkõige ökoloogia probleemidele, olid selles kandvaks ideeks üldpoliitilise liikumise eemärgid – toetati IME projekti, Rahvarinnet, loomingulisi liite, nõuti tööjõu Eestisse sisserände peatamist ja Moskva ametnike omavoli piiramist (igal aastal saabus Eestisse ca 80 000 ja lahkus 70 000 inimest).
  • 30. aprill. Eetrisse läks “Mõtleme veel” erisaade ja teadaanne ajalehes Edasi, et Rahvarinne on EKP KKs aktsepteeritud. EKP juhindus hirmust – eesmärk oli vältida 1. mai riikliku demonstratsiooni kujunemist avalikuks konfrontatsiooniks EKP ja rahva vahel. Indrek Toome suu läbi anti teada, et Rahvarinne on saanud poliitilise tunnustuse (ametlik registreerimine sai teoks alles aasta hiljem).
  • 1. mai. Esimest korda pärast Teist maailmasõda võis maidemonstratsioonil näha n-ö kooskõlastamata loosungeid. Sinimustvalge värvikombinatsiooniga vanikuid korjas KGB tribüünide eel jõuga ära.
  • 5. mai. Ajalehes Pärnu Postimees ilmus ülekutse moodustada “Internatsionaalse ühtsuse ja Nõukogude rahvaste kaitse keskus”.
  • 13. mai. Ajalehes Noorte Hääl ilmus Edgar Savisaare programmiline artikkel “Revolutsioon altpoolt”.
  • 12.–15. mai. Roheliste I rattaretk “Kuidas elad, Virumaa?”.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare