Meie eurosaadik Marianne Mikko on öelnud, et kui nad koos Madis Mikkoga 15 aastat tagasi Brüsselis ajakirjanikutööd alustasid, oli neid seal ajakirjanikena sama palju või algul isegi rohkem kui Eesti diplomaate.

Praegu töötab euroliidu südames juba sadakond Eesti diplomaati ja tohutu hulk muid euroametnikke. Ning ajakirjandust esindab vaid üks Rahvusringhäälingu alaline korrespondent.

See on tegelikult päris ebanormaal-ne seis, mis paratamatult väljendub juba pikemat aega ka meie meedia lugejate-kuulajate-vaatajate kitsas infoväljas.

Ka üks võib olla lahinguväljal sõdur, aga on siiski lausa füüsiliselt võimatu suuta üksi korraga tegelda murdosagagi neist teemadest, mis seal euromajades – peenelt öeldes institutsioonides – hõljuvad.

Ja mitte ainult ei hõlju, vaid kipuvad aja jooksul, sageli küll pika aja jooksul, hiljem meie igapäevaelu korraldavateks otsusteks saama.

Katrin Vaga on õnneks aidanud Maalehes seda pilti täiendada. Asi polegi nii väga informatsioonis, sest netiajastul saab info Brüsselis toimuvatest sündmustest kätte ka ise seal kohal olemata.

Katrini subjektiivset laadi kolumnid on toonud meieni rohkem uut just hoiakute ja nende emotsioonide peegeldamisel, mida ta enda ümber kirjus rahvusvahelises seltskonnas näeb ja kuuleb.

See oli Maalehele ootamatu õnn, et väikest kasvu, aga pealehakkavat ja toimetulevat inimtüüpi kehastav Katrin otsustas pärast ERRi korrespondenditöö lõppemist oma koha otsinguid jätkata ning temast on sujuvalt saanud hoopis kirjutav Eesti tüdruk Londonis.

SULEV VALNER


Leili Mihkelson – innukas metsablogi pidaja

Viimase poolteise aasta jooksul on Maaleht.ee lugejad korrapäraselt saanud teateid sellest, kuidas kulgeb elu metsas ja pilvede all Vändra metsas Pärnumaal. Nimelt sealt paneb Maaleht.ee metsa-blogi jaoks arvutisse kirjatükke elupõline loodushuviline Leili Mihkelson.

Kogu elu algul maaparandajana, siis lihtsalt huvilisena värskes õhus ringi liikunud Leili märkab kotkapesa, puuoksal istuvat ronka ja pisikest seent.

Oma lugejate rõõmuks jaksab ta tähelepanekuid üles pildistada ja nende kohta teadjatelt lisatarkust nõutada, nii et ka lugejad saavad kirjutajaga koos tasapisi targemaks.

“Kui midagi sellist märkan, mis minus huvi äratab või mida varem metsas pole näinud, siis tavaliselt enne rahu ei saa, kui olen asja põhjalikult uurinud,” on Leili ise enda kohta tunnistanud.

Praegu pensionil olles kulub suurem osa tema aega vana talukoha ja seda ümbritseva metsa korrastamiseks – Leili ei pea paljuks seal trimmeriga pea aasta läbi võsa ja suuremat heina maha võtta, et metsaaluses oleksid sihid sirged ja iga huviline pääseks kõikjale ligi.

Niiviisi ninapidi metsas olles elab Leili kaasa looduse aastaringile ja hoiab sellega kursis lugejaid, keda iga kuuga üha juurde tuleb – praeguseks on Leili metsalugudel igas kuus üle 4000 lugeja.

“Kõik see iseolemise vajadus ja iseotsustamise soov on minuga kogu elu kaasas käinud. Mõnikord ka arusaamatusi ja muresid kaela toonud. Kas ka õnne, seda ei oska öelda. Nüüd vanana olen üksjagu uhke, et tulin toime.

Lõpuks ometi on mul ka koht, kus saan kõik otsused ise vastu võtta. See on mets ja elu, mis sinna juurde kuulub.

Seal olen vaba ja õnnelik,” kirjutab Leili oma metsapäeviku 400. postituses.

BIANCA MIKOVITŠ


Janek Mäggi – sõnaosav ja isikupärane

Ehkki Janek Mäggi on Maalehe kolumnist olnud juba mitu head aastat, pole ma temaga silmast silma kunagi kohtunud. Ometi on piisanud telefonisidemeistki, et tunda end tema vana hea tuttavana.

Mäggi on olnud alati sõbralik ja koostööaldis, talle iga järjekordse kirjutamisettepaneku tegemine on toimetajatöö üks meeldivamaid hetki.

Ning need tema lood, milles pole kunagi tulnud pettuda – alati kokkulepitud ajal kohal, alati pigem üle ootuse head, isikupärased ja huvitavad. Ei mingit oma sõnaosavusega edvistamist, õelust ega pahatahtlikkust ning kirjameeste seas nii levinud soovi kellelegi “ära panna”.

Tema esimene trükiproov jõudis avalikkuse ette 1993. aastal ajakirjas Noorus, kui proovija ise oli vaid paarikümnene. Esimesed arvamuslood ilmusid aga Õhtulehes aastal 1994, nii et koos Maalehe laureaadi tiitliga võiks pühitseda ka väikest arvamusjuubelit.

Tagatipuks on Janek Mäggi ka president, kelle valvsa pilgu all mängib kabet kogu Euroopa.

Eks nimetage veel mõni rahvusvahelise spordialaliidu eestlasest juht, kui juhtute teadma!

Keskse tegevusena juhib ta aga edukalt oma kommunikatsioonibürood Powerhouse, kasvatab kolme last... Mida ühelt inimeselt veel tahta?

ILMAR PALLI