MAALEHE LAUREAADID 2011: leht tunnustab sünnipäeva puhul parimaid kaasautoreid


MAALEHE LAUREAADID 2011: leht tunnustab sünnipäeva puhul parimaid kaasautoreid
Laureaadid 2011Foto: Sven Arbet

Maapoiss sirgus presidendiks 

Eesti Juristide Liidu presidendi Priidu Pärna meelisvaldkond on õigussuhted kortermajades. Sel teemal kaitses ta tänavu ka oma doktoritöö.

Priidu Pärna on pärit Märjamaalt Varbola vallast Lusthoone talust. Oma esimese koolihariduse sai ta Kodila põhikoolis. Märjamaa keskkooli diplomiga astus Tartu ülikooli õigusteaduskonda. Nüüd on tal juuras doktorikraad, lisaks on ta täiendanud teadmisi Saksamaal Freiburgi ülikoolis ja on ka Notarite Koja aseesimees.

Autor: Valdek Alber


“Maaelu ei ole mulle võõras — ülikooli ajal asendasin kohalikus ühismajandis vee- ja piimapütimehi, kuna mul olid veoauto ja traktoristi load. Mesilasi pean maal siiani,” teatab Pärna, kes praegu töötab Tallinna notarina.

Äsja avas ta kontori ka Keilas, et inimestele lähemal olla. Enne seda töötas 13 aastat justiitsministeeriumis spetsialistist kantslerini.
Kõige rohkem teeb Priidu Pärnale muret see, et seadusi muudetakse tihti ja vastutustundetult. Samas ei saa inimesed taskukohaselt ning kiirelt kätte õigusabi.

“Inimeste pöördumine kohtusse on raskendatud, kuna lõivud on kõrged ja menetlused aeglased. Nüüd on rõõm kuulda, et justiitsminister plaanib muudatusi,” räägib Pärna.

Oma igapäevatöös Tallinna notarina on Pärna kokku puutunud nii kinnisvaravaidluste, ettevõtete ostu-müügi kui pantidega. Ka Maalehe seadusekülgedel on ta andnud meie lugejatele juriidilist nõu eri valdkondades.

“Väga oluline on ikka pärimine, sest see on suur ehmatus, kui keegi ära sureb, et mis nüüd edasi saab,” selgitab notar. Sageli on hädas just vabaabielus inimesed.

Sest pärast kaasa surma on kadunu lapsed pärijatena liiga tegemas, kuna vabaabielu kaasa ei ole pärija, kui pole testamenti. “Enamik meist pole lugenud elu jooksul läbi ühtegi seadust, kuid inimeste kooselu sujub reeglina selletagi. Sest kui elada eetika ja heade kommete järgi, pole seadustele mõelda vajagi,” toob esile Priidu Pärna.

Autor: Valdek Alber

Fotograaf, kel jagub silma ainult neljajalgsele kepsutajale

Seal, kus on hobused, on ka Ago Ruus.
Kallis fotoaparatuur on Ago Ruusil justkui käte külge kleebitud, suursugused hobused kehkjal sammul ümberringi kepsutamas ja ilusad tüdrukud ka pidevalt silmapiiril. Viimased pigem siiski suksusid kui fotograafi piidlemas.

Hobused hakkasid Ago Ruusi foto- ja filmikaamerasse kippuma juba enam kui kümme aastat tagasi. Nüüd on asi nii hulluks läinud, et muuks tal enam aega ei jäägi.

Ruusi loomingut saab imetleda ajakirjas Oma Hobu, mille peatoimetaja rolli ta algusest, 2003. aastast peale täidab. Kuid ka näitusi on olnud omajagu, ja dokumentaalfilme — nii põlisest eesti tõugu hobusest kui ratsaspordi tipptegijast Palladiumist.

Ka Maalehe, Maakodu ja Maaleht.ee lugejad on viimase kolme aasta jooksul Ago Ruusi hobufotosid nautida saanud.

Miks just need neljajalgsed iludused on Ruusi lemmikmodellideks, ei oska ta isegi põhjendada. On lihtsalt nii läinud. “Hobune ei anna end kergelt kätte. Ilusa foto saamiseks peab pingutama,” on Ruusi sõnul kindlasti üks mõjuvamaid põhjuseid.

Ruus on lahke mees. Kui ta oma ümber-Eesti-ringsõitudel midagi huvitavat märkab, siis jagab.

Sel moel näiteks jõudis Maaleht.ee-sse vahva lugu Võrumaa kuplite vahel koduloomana peetavast pesukarust. Ja tollest omakorda kasvas välja Maalehe veergudel ilmavalgust näinud kirjutis eestlaste uutest lemmikloomadest: foorodest ja skunkidest.

Selle teadmise jagamiseks, kuidas hobusest imekaunis foto teha, pole Ruusil seni aega olnud. “Avastamisrõõm peab jääma,” ütleb ta hobupiltnikest harrastusfotograafidele lohutuseks, kuid mängib siiski mõttega hakata Oma Hobus neile näpunäiteid jagama.

Seniks kui mõtted küpsevad, peidab Ruus oma habemesse kasvanud näo igal võimalikul juhul hea kaadri otsinguil taas kaamera taha.

Peadirektori mitu mina

Kui keeleinspektsiooni peadirektor Ilmar Tomusk oma doktoritöö jaoks sadu euroliidu õigusakte läbi oli lapanud, hakkas talle silma, et naljategemise kohta pole ühtegi seadust.

Autor: Valdek Alber

Peatselt kirjutas ta Euroopa Liidu huumoridirektiivi, mis ilmus “Naeris” 15. aprillil 2004. See oli tema esimene lugu. Nüüdseks on neid paljude nimede all ilmunud 260.

Loe veel

“Naeri” püsiautori Sergei Kraana ja tema kolleegide paradokslevad lood keeravad Eesti aktuaalsetele rumalustele nii vaimukat vinti peale, et üsna tihti ärritab see juhmakaid veebikommentaatoreid tuld ja tõrva sülitama.

Kust saab Maalehe värske laureaat ideid oma lugude jaoks?
“Neid pakub elu ise,” kinnitab Tomusk. “Kõige tänuväärsemad on kõiksugu absurdsed teadusuudised, aga ka eurodirektiivid, horoskoobid, koolikatsed ning veidrad hoogtööd, nagu näiteks hiljutine naine-seksiks-alati-valmis-kumm-kotti-kampaania.”

Tema lemmikautorid on Jürgen Topsik, Sergei Kraana ning vennad Hillar ja Viljam Klintton. Ning loomulikult laia profiiliga riigi- ja rahvamees Valdur Rindkere, kes suudab absoluutselt kõik asjad ära põhjendada, ilma et tal millestki õrna aimu oleks.

Ilmar Tomusk ei ole mitte ainult viljakas humorist, vaid ka tuntud lastekirjanik — tänu jooksmisharrastusele. Ta on naisega juba kaheksa aastat käinud kolm-neli korda nädalas jooksmas, 10–12 km korraga, ning kord kuus teeb lausa poolmaratoni. Joostes korrastab ta oma mõtteid.
“Nii ongi mu lasteraamatud sündinud sõna otseses mõttes jooksu pealt,” muigab Tomusk. “Raamatut hakkan kirjutama alles siis, kui see on peas valmis saanud.”

Tema kuuest lasteraamatust on “Tere, Volli!”, “Vend Johannes” ja “Pöörane puhkus Parakatkus” juba otsapidi õpikutesse jõudnud.
“Kuna mu põhitöö on väga tõsine,” lisab 16 aastat keeleinspektsiooni juhtinud Ilmar Tomusk, “on vabal ajal tore lasta mõtted muudele radadele uitama.”

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare