Ajakirja Maakodu köögirubriigi toimetaja Dagris Punder on peaaegu aasta jooksul pakkunud hõrgutavaid toiduretsepte.

Lõuna-Eesti juurtega Dagris Punder alustas ajakirja Maakodu köögirubriigi toimetajana tänavu jaanuaris. Talle on söögitegemine juba aastaid olnud suur kirg. Hariduselt on Dagris aga hoopis füsioterapeut ja töötab Tartus loomakliinikus.

“Hariduse ega ka ameti poolest pole mul toiduga suuremat pistmist, aga kuna mulle meeldib köögis katsetada – ja muidugi ka süüa −, siis nii ta on läinud. Pealegi – söömine on ju ainus töö, mis toidab,” ütleb Dagris.

Toidublogi “Sööme silmadega” hakkas ta pidama juba kuus aastat tagasi. Just selle kaudu ta Maakodu toimetusele silma jäigi. Eeskätt olid tema fotod need, millel pilk pidama jäi. Blogisse on ta aastate jooksul kogunud hulgaliselt retsepte ja fotosid. Blogi on hea koht, kuhu retseptid talletada ja kust need alati kergesti ka üles leiab. Kui uus roog või kook valmib, kirjutab Dagris selle retsepti ja tegemise õpetuse blogisse ning lisab kindlasti enda tehtud foto. Nimele kohaselt pannakse seal rõhku visuaalsele poolele, esiteks sööme ju ikkagi silmadega.

Dagris on suur magusasõber ja ütleb, et eks seetõttu on blogi pisut magusa poole kaldu. Aga katsetamisrõõmu pakuvad ka soolased road ning eriti hindab ta kiirelt ja lihtsalt valmivaid roogasid.

Aeg-ajalt naudib Dagris ka selliseid köögiväljakutseid, mis vajavad pikemat planeerimist ja rohkem tööd.

Dagrisel on kaks koera – ameerika kokkerspanjel Mätsu ja papillon Enzo, kellega ta harrastab sellist toredat ala nagu agility. See on spordiala, kus koerad võistlevad koos omanikega takistusraja läbimisel. Jõudumööda teeb Dagris ka käsitööd – näiteks koob.

“Suurema osa ajast pean ainult plaane ja tegemiseni ei jõua üldse nii palju, kui tahaks,” muigab Maalehe värske laureaat.

Maakodu ajakirjas Dagrise pakutud väga erinevad retseptid alates pasteetidest ja seeneroogadest ning lõpetades hamburgeri või vastlakuklitega, või tordid, mis on saanud eriliselt kiita, mitte ei näi, vaid ongi just nii hõrgutavad ja maitsvad, nagu paistavad fotodelt. Igatahes on Maakodu toimetus Dagrisega väga rahul ning loodab, et tema kirg kokanduse vastu ei jahtu.

KADRI TRAMM


Võimekuse indeksi autor

Regionaalarengu asjatundja Rivo Noorkõiv sai Maalehe laureaadiks tänu lehes avaldatud Eesti kaartidele, mis näitasid rahvastiku, külaelu, hariduse ja sissetulekute seisu.

Konsultatsiooni- ja koolituskeskust Geomedia juhtiv Rivo Noorkõiv puutus regionaalarengu teemaga esimest korda kokku 1970. aastate lõpus, kui õppis Tartu Ülikoolis majandusgeograafiat.

Esimese olulise jälje selle teema ajalukku jättis ta noore mehena juba siis, kui koos kolleegidega koostas IME ehk Isemajandava Eesti regionaalpoliitika peatükki.

“Elu on õppimine,” tunnistab ta nüüd, mitukümmend aastat hiljem. “Uudishimu ja head mõtted käivitavad muutusi.”

Jätkusuutlikkuse küsimus

Eesti suurimaks väljakutseks peab Noorkõiv jätkusuutliku arengutee leidmist olukorras, kus järjest kasvab ülalpeetavate arv ja suureneb surve riigieelarvele, madal sündimus ja suur väljaränne aga võimendavad veelgi erinevusi piirkondlikes arengutasemetes.

Üha olulisemaks teemaks tõuseb pealinnaregioon. Tallinna ja ka Tartu arengu kiirusest sõltub Noorkõivu hinnangul üha enam see, kas Eesti suudab pidurdada väljarännet ja siduda olulisi tootmisharusid kompetentsikeskuste, tarneahelate ja tugistruktuuride võrgustikega.

“Maal ja väikelinnades peame aga tõsiselt toetama kohalikul toormel põhinevat väiketootmist, turismi, ökoloogilist talupidamist ja kaugtööd,” nendib ta.

Üha tähtsamaks muutuvad toimepiirkonnad, keskused ja nende pendelrände tagamaad, mis peavad leidma oma niši tööjaotuses.

Igapäevase pendelrände tarvis tuleb liikumine linna ja maa vahel muuta mugavamaks, nii saab pakkuda alternatiivi neile linlastele, kes hindavad loodust ja eraldatust.

“Praegu aga kopitame me mugavustsoonis, lükkame muutusi ELi rahalaeva ootuses edasi,” nendib ta.

Noorkõiv pole aga ainult filosoof ning oodatud nõuandja, vaid ka praktik.

Just tema on see mees, kes veab juba mitmeid aastaid riiklikele registritele tugineva omavalitsuse võimekuse indeksi koostamist.

“Väga tähtis on teadvustada, et see ei anna hinnangut omavalitsuste tööle,” selgitab ta. “Indeksi väärtus on selles, et mida aasta edasi, seda enam on näha, kuidas omavalitsuste potentsiaal ajas muutub.”

Indeks, mitte hinnang

Samas tõdeb Noorkõiv, et iga idee ammendub, kui seda edasi ei arendata. Nüüd ollaksegi teelahkmel: jah, tänavused tulemused avalikustatakse peagi, küll pole veel otsustatud, kas indeksiga jätkatakse ka edaspidi.

Vähemalt vastukaja puudumist vastne Maalehe laureaat kurta ei saa – lisaks rohketele meediakajastustele on tema indeksid ja mõtteavaldused toonud ka ähvardavaid ning tunnustavaid telefonikõnesid ja e-kirju.

“Järelikult on omavalitsuste teema inimestele oluline,” tõdeb ta.

SULEV OLL


Ilustamata lugude looja

Kirjanik Peeter Sauter veenab lugejat oma inimliku, ilustamata, paatosevaba hoiakuga.

Peeter Sauteri paar viimast nädalat on olnud mitmes mõttes tähelepanuväärsed: kõigepealt Maalehe laureaadi tiitel, seejärel otsustas Balti Assamblee auhindade žürii anda autobiograafilise romaani eest “Ära jäta mind rahule” kirjanduspreemia.

Nende kahe sündmuse vahele jäi veel vastavatud Vaba Lava teatrimajas esietendunud Uue Teatri lavastus “Mikiveri tagi”. Peeter on selle tüki autor.

Laval mängib ta koos Ülo Vihmaga – mõlemad Mikiveri õpilased lavakunstikateedri 1984. aastal lõpetanud lennust.

Kirjanduspreemia põhjenduses seisab, et Peeter Sauteri tekstid haaravad lugejat oma inimliku, paatosevaba hoiakuga; et tema naturalism on muutunud ajapikku üha empaatilisemaks ja helgemaks.

Nii see on. Kui sirvida viimase kahe aasta TeRasid, kus Peetri lood sees, siis sealgi kirjutab ta elust, ilustamata. Söögitegemisest. Lastest. Sõbrasuhetest. Raamatutest. Lugemisest ja kirjutamisest.

Aga jah, tema naisest Laurast on neis lugudes vast kõige tihedamini juttu, eriti, miks mõnikord justkui täiesti tühise asja pärast riiuks on kiskunud.

Kui ütlesin Peetrile, et Maalehel on kombeks värskeid laureaate leheveergudel tutvustada, äkki annaks sel puhul sõna kellelegi tema lähedastest, siis järgmisel päeval potsatas mu kirjakasti Laura Sauterilt selline kiri.

“Peeter muudkui räägib, et ei loe enam üldse, aga kodus märkan kogu aeg riiulitel, laual, põrandal ja tugitooli juures pooleliolevaid raamatuid, ajakirju ja ajalehti. Ja köögilaua juures on tool, kuhu Peeter kogub pabereid talle oluliste märkmetega. See paberikuhi muudkui kasvab, siis jälle kahaneb.

Köök on tema lemmikkoht. Ütleb, et seal on hea mõelda. Muidugi ka süüa. Väga meeldivad talle salatid ja supid. Eriti siis, kui me tülis oleme, istume köögis, või et mina olen köögis, teen süüa ja Peeter istub toas. Kui ta siis tuleb kööki salatit juurde võtma ja ütleb “Väga hea salat”, lausun mina seepeale “Aitäh!”. Ning pinget jääb vähemaks. Selliseid olukordi on nii palju olnud.

Eile keetsin läätsesuppi. Täna hommikul kella üheksa paiku tööl lugesin Peetri meili: “Supp on väga maitsev.” See oli saadetud varahommikul kell 4.20. Tegi tuju heaks küll!

Üleeile tuli Peeter ise Koidu tänava elamisest potitäie spinatisupiga, mis oli ka maru hea. Ja siis ükspäev tuli ta Karl-Martini juurest purgitäie Karla supiga.

Aeg-ajalt, kui me tülis oleme, helistab Peeter, et on lihapoes, äkki ostaks mingit liha ja teeks suppi.

Ja siis saabki tüli läbi.”

Ning veel: Peeter Sauter on kaks korda saanud kultuurkapitali kirjanduspreemia: “Laiskade laste raamatu” ja näidendi “Keldris” eest, samuti on ta kaks korda pälvinud Tuglase novelliauhinna. Tema teoseid on tõlgitud armeenia, inglise, läti, rootsi, saksa ja soome keelde.

Igatahes palju õnne Maalehe laureaadi tiitli puhul!

ERIKA KLAATS