Maanaine on muutunud koduhaldjast riiukukeks
"Endine kolleeg, kelle neiuiga möödus esimese iseseisvuse ajal, rääkis, et kui temalt toona küsiti, kelleks ta tahab saada, oli ta sellise küsimuse üle väga imestunud," kõneles Eesti põllumajandusmuuseumi teadusosakonna juhataja Ell Vahtramäe. Tol ajal oli talus kasvanud tütarlapsel peamiselt üks valik ja see oli seotud talutöödega.
"Elutee ettemääratuse tunnetamine ja soovide ohjamine, oli omane paljudele tolleaegsetele naistele," nentis Vahtramäe, analüüsides Eesti maanaise stereotüüpset kuvandit.
Esimese iseseisvuse ajal, aastatel 1922-40 ilmunud kuukirjadest "Taluperenaine" ja "Eesti Naine" paistab, et naise traditsiooniline roll on seotud pere ja koduga. Ajakirjadest kumab, et maanaine oli töökas, praktiline ja vähese kultuurihuviga.
Tollaste argiuskumuste kohaselt ei olnud haridusel ja iseseisvusel naistele head mõju; väljaspool kodu töötav naine jätab pere ja majapidamise ripakile; naiste harimine ei tasu ennast ära, sest pärast abiellumist on naiste tööks kodu korrashoid; naine andis mehele oma lõpmatus armastuses kõik, mis tal oli.
Nõukogude perioodil, aastatel 1952-88 ilmunud "Nõukogude Naises" oli maanaise kuvandiks töötav naine. Ajakirjas tutvustati paljusid ameteid ja kodu teemadele pühendati varasemast palju vähem ruumi.
Taasiseseisvumise ajal on "Eesti Naises" hakatud käsitlema jälle rohkem pereteemasid. Samas on ajakirjas keskisemalt käsitöö teemat ja lastenurk puudub üldse.
"Naisteajakirjade põhjal on maanaine ikka väärtustanud lapsi ja kodu," võttis Ell Vahtramäe teema kokku. "Enne sõda teostas ta ennast kodus. Pärast sõda avardusid eneseteostuse võimalused."
Samas tõi Vahtramäe välja selle, et praegustes päevalehtedes on maanaisel pigem negatiivne kuvand. Maanaine on sageli riiakas ja vanaldane, elab luitunud majas, kus pole veevärki, aga on välikäimla. Juhul kui ta on noorem, elab ta koos perega, kus mees joob.
"Stereotüüp on negatiivne, sest Harju keskmisega uudisekünnist ei ületa," tõdes Vahtramäe.
