Olin küll alles 15-aastane, kuid ringi vaadates märkasin suurel hulgal kohutava väljanägemisega silte, loosungeid, plakateid, seinalehti, kõikvõimalikke saamatuid kujundusi, mis minu arusaamist mööda avalikku ruumi risustasid. Soovisin seda oma nooruse idealismis kuidagi muuta ja parandada.

Kui olin noorem, käisin emal ja isal vahel farmis abiks ning mingil ajal soovisin väga lüpsjaks saada. Ema ütles sellest kuuldes: "Ainult üle minu laiba!" Nähes aastate jooksul, kuidas ebainimlikud töötingimused tema tervist laastasid, hakkasin ma tema sõnu paremini mõistma.

Peamiselt tutvustati maakoolide 8. klasside õpilastele võimalusi edasiõppimiseks kutsekoolides. 1968. a oli avatud Iisakus keskkool, mis oli ümbruskonnas ainus. Seni oli olnud lähim võimalus keskharidust saada 60 km kaugusel Jõhvis, 50 km kaugusel Mustvees või 80 km kaugusel Rakveres. Tavapäraselt mindi õppima autojuhiks või traktoristiks, neid koolitati Väike-Maarjas, Paides või Järva-Jaanis.

Ise otsisin 8. klassi baasil kunstiõppimise võimalusi. Kirjutasin Tartu Kunstikooli, kust mulle saadetigi reklaam koolis õpitavate erialade ja vastuvõtueksamite kohta.

Koolist anti kaasa suletud ümbrikus iseloomustus. Pean tunnistama, et avasin vargsi ümbriku ja lugesin iseloomustuse läbi. Üllatuslikult oli see päris positiivne. Panin paberi uude ümbrikusse ja kleepisin kinni. Arvan, et nii toimisid paljud.

Enamasti püüti maakooli õpilasi ikka põllumajandusse suunata. Põllumajanduses oli töökoht ja elamispind alati kindlustatud ning piisas kutsekooli haridusest. Lüpsjalt, seatalitajalt  või põllutööliselt ei nõutud üldse mingit koolitunnistust, lihtsalt pidid vähemalt 16 täis olema, siis võis juba lühendatud tööajaga töötada. Traktoristil või autojuhil oli vaja load ette näidata, et tööle saada. Kui lube veel ei olnud, suunati kursustele ja nende lõpetamiseni oldi vormistatud mingi lihttöölise kohale.

Üldiselt valitses kehvemate õpilaste hulgas mentaliteet, mida ka õpetajad toetasid: küll ma sovhoosi või metsamajandisse ikka mingisugusele tööle saan.

Palka sain 100 rubla kätte

Tulles elama ja tööle maale, olgugi, et oma sünnikohta, tekitasin alguses kohalikes elanikes võõristust. Ei olnud ju tavapärane, et sovhoosi töötajate nimekirjas on ka kunstnik-dekoraator.

Kuigi koolis olin kuulnud, et tööl ei pruugi kõik väga libedalt minna, oli mulle ikkagi šokeeriv, kui sain aru, milliseid "teoseid" ootavad minult tegelikult direktor ja partorg. Nt püüdsid nad sundida mind Lenini portreid tegema. Tegin targa näo ette ja ütlesin, et sellist asja meie riigis üldse igaüks ei võigi teha. Pead olema ikka tunnustatud kunstnik. See oli sulatõsi.

Ajapikku muutusin julgemaks ja enesekindlamaks ning õppisin enda eest seisma. Iseasi, palju sellest kasu oli. Nii mõnigi kord pidin tegema asju, mille sisu ega vormiga ma sisimas nõus ei olnud ja mis panevad mind tagantjärelegi piinlikkust tundma. Kuid õnnestus ka häid asju teha ja töökeskkonda positiivses mõttes ilmestada.

Palk oli mul esialgu 120 rubla, millest kätte sain 100 rubla. See ei olnud kõige väiksem palk põllumajanduses, aga ka mitte võrdne nt lüpsja või traktoristi palgaga. Olin enam-vähem võrdne raamatupidajatega, kes samuti „midagi ei tootnud" ja seega ei olnud õigust suuremaks palgaks.

Elu alustamiseks ei olnud seda just palju, seda enam, et kodupoolset rahalist toetust ma enam ei tihanud paludagi. Ema oli jäänud töölt koju halva tervise tõttu ja isalgi ei olnud pensionini enam palju aega jäänud.

Paljud ühismajades elavad pered kasvatasid Leningradi turul müümiseks juurvilju ja ühislaudas nuumloomi. Saadud sissetulek ületas kordades sovhoosis väljateenitud palga, ehitati endile maja või õnnestus saada autoostuluba.

Raske oli üksi lapsi kasvatada

Väga raske oli pärast lahutust kahte last üksi kasvatada ja koolitada. Pidin töötama mitmel kohal, et kuidagi toime tulla.

Endine abikaasa toetas rahaliselt ainult seni, kuni muutus ühiskonnakord ja ühismajand laiali saadeti. Töötades mõnda aega ühes ühistus, ta alimente enam ei maksnud ja ka ühistu juhtkond oli selles asjas tema poolel.

Hiljem õnnetuse tõttu invaliidistuna ei ole tal alalist töökohta olnud ja nii polegi rahalist tuge loota, pigem olen hädaolukordades teda ise toetanud nt ravimite ostmisel vms.

Ometi võin öelda, et vaatamata rahalistele raskustele ja rasketele haigustele, millega olen pidanud maadlema, olen ikkagi õnnelik - armastan oma praegust tööd kunstiõpetajana, samuti on mu lastest tublid ja toredad inimesed kasvanud.

Enne 18 saamist ei tohtinud poistega tegeleda

18-aastaselt võis vanematelt nõusolekut küsimata abielluda, osaleda hääletamisel ja osta poest alkoholi. Ka autojuhiload võis saada 18-aastaselt. Selles osas ei ole tänaseks midagi muutunud. Kuna valitses meeste ja naiste võrdõiguslikkus, vähemalt loosungites, siis oli see mõlema soo puhul ühesugune.

Kui tütarlaps ei olnud veel 18 täis, aga tegi juba poistega tegemist, pandi seda maakohas üldiselt pahaks. Kui enne kooli lõpetamist keegi lapse sai, häbistati teda nii koolist välja visates kui hiljemgi kõvasti. Kui aga laps juba oli sündinud, andis inimeste pahameel ja hukkamõist tasapisi järele - ega laps süüdi pole.

Vabalt kooselamist tuli ette, kuid üldiselt ikka abielluti. Enamasti võis tõukeks saada lapse sünd. Püüti ära registreerida enne kui pruudil "välja paistma hakkab". Kui noormees rasedaks jäänud tüdrukut ära ei võtnud, pandi seda talle väga pahaks - oled mees, siis pead ka vastutama. Mahajäetud rasedale tüdrukule tunti üldiselt ikka kaasa.

Vanatüdrukuks loeti siinkandis naist, kes 22-aastaseks saanuna ei olnud veel abielus. Öeldi ikka, et "kakskümmend kaks - viimane taks".

Esimese teleri saime

Olin laps, kui Iisakusse ja Tudulinna majapidamistesse elekter veeti. Mäletan, et vanaemale (Tudulinnas) kingiti 70. sünnipäevaks elektritriikraud. Aasta oli 1964. Ta oli ühismajandis töötamiseks liiga vana, teenis lisaks toitjakaotuspensionile (13.60 kuus) elatist õmblejana. Kasutas erineva suuruse ja raskusega pressraudu, mis seisid pliidiraua peal soojas.

Läks mitu aastat mööda, enne kui vanaema triikraua selle kinkija pealekäimisel kasutusele võttis. Tema kasutas elektrit valgustuseks ja enamaks nagu polnud vajagi. Triikraud oli „Volta" tehase oma ja tänapäeva mõistes üsna raske. Vanaema aga ütles, et see on nt linase või siis mantliriide pressimiseks liiga kerge ja kasutas ikka pressraudu. Kodukootud linast voodipesu vaalis ta aga elu lõpuni.

Vanematekodus Tärivere osteti uus raadio Rekord-6 1963. aastal, varem ei olnud lihtsalt selleks raha. Mõni aasta hiljem osteti mustvalge televiisor Rekord-2.

Kui vennad juba tööl käisid, ostsid nad koju radioola "Estonia" ja vana raadio viidi Tudulinna vanaemale. See oli vast 1972. a. See oli vanaema esimene raadio. Ta kuulas sealt "Päevakaja" ja hommikust õnnitluste saadet.

Tärivere kodus oli pesumasin "Riga 6", mis osteti minu mäletamist mööda umbes samal ajal kui radioola. Pesumasin kergendas muidugi maanaise koduste toimetuste tegemist.

Vett soojendati aga pliidil suurte pottidega ja pesupesemine võttis sellegipoolest aega terve päeva. Tööriideid leotati ja küüriti pesuharjaga ning alles siis pandi veel pesumasinasse. Valget pesu keedeti.

Põhilised pesupulbrid olid "Orto" ja "Pirita". Kasutati majapidamisseepi ja tööriiete küürimiseks rohelist seepi. Igas majapidamises enam seepi ise ei keedetud, aga naabritele ikka anti mõni tükk, kui tegemiseks läks. Isetehtud seep oli eriti tõhus töösokkide ja riiete küürimiseks.

Majapidamises oli suureks abiks kreissae olemasolu. Selleks tuli lasta vedada majja tööstusvool. Kreissaed olid enamasti kohalike meeste poolt valmistatud kuskil majandi töökojas, materjal saadi ilmselt sealtsamast. Kreissaest oli abi kõigil pereliikmetel. Puude lõhkumine ja ladumine jäi käsitsitööks.

Minu enda kodus olid televiisor ja raadio olemas, samuti lintmagnetofon. Need ei olnud päris esimesed asjad, aga peale esmaseid mööbliesemeid kindlasti järgmisel kohal. Muidugi oli olemas ka triikraud.

Algul käisin pesu vanematekodus pesemas, kui sündisid lapsed, ostsime endale pesumasina. Selleks tuli ennast kohalikus tarbijate kooperatiivi poes järjekorda panna. Selline masin, mis juhtus tulema müüki, tuli ka võtta, kui tahtsid midagi muud, tuli jälle uuesti järjekorda hakata. Pesumasin oli ikka "Riga".

Pulmadeks kingiti sovhoosi poolt meile külmkapp. Sellest polnud ma veel unistanudki! See oli 1978. aastal, kapp oli „Snaige" ja teenis minu peret remonti vajamata 22 aastat.

Tahtsin ka tolmuimejat, aga maapoes seda ei müüdud ja linnas käisin enamasti liinibussiga. Tolmuimeja tellisin endale Anttila kataloogist vist 2000. aastal. Maksis 1200 kr, pidas vastu umbes aasta, firma oli Sony.

Vanematel ei olnud mingeid elektrilisi veekeetjaid ega elektripliitigi. Kõige selle tarvis oli köögis ju puupliit olemas. 1974. a kinkis vennanaine emale elektrilise vahvliküpsetaja.

1985 või 1986 kingiti mulle elektriline kohvikann, selline, mis mulksudes kohvi valmistas. Usun, et firma oli Snaige, nagu ka mikseril, mille ema oli saanud kingituseks sovhoosist u 1970 ja mille ta kordagi pakendist välja võtmata mulle andis, kui omaette 1978 kolisin.

Valdavalt muretsesin sellised asjad 1980-ndatel aastatel. Nüüd on mul veekeetja, võileivagrill, mikser, triikraud, soojaveeboiler, automaatpesumasin, külmkapp, õmblusmasin, need on muretsetud peale 2000. aastat. Ja muidugi televiisor, muusikakeskus ning arvuti. Korteris elades pole rohkemat vajagi. Kui, siis ehk endiselt tolmuimejat.

1980-ndate lõpupoole tekkisid üksikutesse  maamajapidamistesse elektrilised lüpsimasinad, seda sel juhul, kui oli kaks-kolm lehma. Ühe lehma lüpsmiseks poleks sellist väljaminekut tehtud. Mõnes majapidamises oli elektriline lambapügamismasin, neid käis minu endine mees, kes oli ametilt elektrik, alatasa küla peal remontimas, ju need ei olnud kuigi töökindlad.

Rahakott oli naise käes

Minu lapsepõlvekodus oli tööjaotus selge: ema tegi süüa, pesi nõud, pesi pesu, koristas, lüpsis lehma, kurnas ja jahutas piima, pesi piimanõud, tegi valmis sigade söögi. Isa andis loomadele söögi ette, jootis lehmad, saagis puid, muldas kartuleid hobusega, tegi heina, kõpitses midagi remontida - ühesõnaga töid, mis nõudsid meherammu. Minu kaks venda abitasid teda nende tööde juures. Loomade ketis edasitõstmine ja kojuajamine oli enamasti laste töö.

Mina kasvasin suuremalt jaolt vanaema juures Tudulinnas. Minu peal oli peenarde rohimine ja kastmine, marjade korjamine, surnuaias haudade eest hoolitsemine, poes käimine, vee ja puude tuppa toomine, lume rookimine, niidetud rohu riisumine. Loomi me ei pidanud, ainult mõned kanad olid.

Vanaema õmbles, et leivaraha teenida. Samuti tegi selliseid toimetusi, kus "aru ja rammu" natuke vaja oli. Isa ja vennad käisid abis puid tegemas. Vahel aitas naabrimees mõnda asja teha.

Meie peres oli rahakott ema käes, minu oma peres minu käes. Minul oli põhjuseks mehe mõningane alkoholilembus, mis ajapikku süvenema kippus. Kui tal ei olnud raha, et tööpäeva lõpupoole „rublases ringis" osaleda, siis ta enamasti jäi sellest kõrvale. Kui aga oli mõni rubla taskus, läks „klappimiseks".

Naisel oli oma raha selles mõttes, et kõik naised ju töötasid ja said selle eest palka. Minu tutvusringkonnas oli ka nii, et oli ühine raha ja siis mõlemal abikaasal natuke oma raha ka.

Need mehed, kes raha maha jooma ei kippunud, võisid oma käes raha hoida, eks iga mees tahab, et tal oleks raha taskus. Mina ei saanud oma peres seda eriti lubada, sest olime mõlemad väikesepalgalised ja sellest veel midagi maha juua oleks liiast olnud.

Sangari teksad taheti Moskvas jalast rebida

Minu noorusajal oli tihtipeale nii, et kui rõivaese osteti, siis kanti algul pidulikumal puhul, siis tööl, siis kodus, siis koduseid majapidamistöid tehes ja siis läks äraviskamiseks või lõigati põrandariide materjaliks. Argipäeval kanti ikka lihtsamaid ja odavamaid riideid.

Raskema ja mustema töö tegijatel olid muidugi selleks sobivad, kuid võrdlemisi rohmakad ja ebamugavad tööriided - flanellpluusid, üleliiduliselt ühtse väljanägemisega tööpüksid ja -kuued ja vatikuued külmemaks ajaks. Irvhambad kutsusid vatikuube „3 kilo vatti ja 36 volti". Vatikuub oli kaalult raske ja voltideks kutsuti tepinguid, mis ülalt alla kulgesid.

Mina olin rohkem nagu "kontoriinimene", aga samas võisid mu riided tööl iga hetk värviseks saada ja nii ma kõige paremaid riideid tööle selga panna ei saanud. Alles 1987. aastal sain ma esimese töökitli sovhoosi poolt.

Paremad riided pandi selga lisaks pidulikule sündmusele ka linna või arstile minnes. Ega seda linnas või peolkäimist väga sagedasti polnud ja nii võis mõni maanaine käia pool elu väljas ühe ja sama villase karusnahkse kraega talvepalituga, kui aga vähegi selga mahtus.

Paremate riiete saamiseks pidi olema tutvusi kaubanduses. Minul tutvusi ei olnud ja nii ma õmblesin enamus asju ise. Kangapoes ikka oli vahel enam-vähem mõistlikku riiet saada. Palju riideid ma endale lubada ei saanud. Paar kleiti, pluusi ja seelikut ehk oli korraga riidekapis rippumas, mõni omakootud vest ja kampsun ka.

Tähtsad sündmused olid kindlasti pulmad ja juubelid ning meil siin ka kord aastas korraldatav lõikuspidu. Nendeks puhkudeks riietuti kõige pidulikumalt.

Ka matus oli oluline, aga matuste puhuks olid kapis igaks juhuks mustad aegumatu tegumoega rõivad. Vanainimestel olid hulk aega enne surma nn suririided valmis pandud.

1970-tel tulid massiliselt moodi teksased. Saada neid kuskil ei olnud, aga tänavapilti ilmus neid ometi aina rohkem ja rohkem. Neid tõid välisreisidelt kaasa sportlased, meremehed ja teised, kellel oli õnne piiri taha sattuda. Ma ei tea, kas neid mujal kui "Turisti" poes ametlikult müüdi, eks see oli ikka spekulantide rida.

 Lääne teksaseid nägin kaupluses müügil Moskvas 1976. a vaatluspraktikal olles. Paraku siis, kui raha oli juba otsakorral. Ostsin endale ja mehele  "Sangari" teksased Jõhvist 1979. aastal. Samu teksaseid taheti aasta hiljem Moskvas ära osta, pakuti kuni 50 rbl ja kasvõi jalast oleks ära tõmmatud.

Meikimist peeti litsakaks

Kuni Tartusse kooli minekuni 1973 ei kasutanud ma mingit kosmeetikat. Teadsin, et noored naised värvivad ripsmeid, huuli ja et vanemad maanaised peavad seda veidi litsakaks.

Juuste pesemiseks kasutasin vedamise korral Lada šampooni, kõõma raviti sinises pudelis Karmaziniga.

Algul pelgasin vanaemale näidata, et kasutan näokreemi, aga kui ta teada sai, ei pahandanud ta. Ütles, et peab ikka näo eest hoolitsema, ärgu ma ennast ainult värvima hakaku.

1974. a ostsin endale Leningradist ripsmetuši ja lauvärvi. Olgu öeldud, et kõik parem lihtinimesele kättesaadav kosmeetika pärines tollal Poolast firmalt Pollena.  Kodusel teel sai jume värskendamiseks teha näomaske, levinumad olid munamaskid. Hoiti ka lihtsalt kurgiviile näol.

Lokirullid keerati pähe enne iga natukenegi pidulikumat sündmust. All olid peaaegu igal maanaisel keemilised lokid. Värsked keemilised tehti kaks korda aastas - kevadel ja sügisel. Lokivedelikuks oli hea õlut kasutada, selle võttis klient ise juuksurile minnes ühes. Minule tegi korra kooli ajal keemilised lokid kursusekaaslase juuksurist ema, aga mul endal ei tulnud rullide keeramine eriti välja ja mu juuksed ei tahtnud üldiselt lokki sees hoida. Nii olen eluaeg olnud sirgete juustega.

Kontoris tehti aegajalt kollektiivseid kulmude värvimisi. Kui suuremad ülemused olid rajoonikeskusesse läinud asju ajama, või veel parem - lausa Tallinnasse, siis koguneti raamatupidajate või vetarstide ruumi ja hakati kõigile koos kulme värvima. Kulmuvärviks sobis ülihästi must tahke värvaine, mida kasutati lehmadele külje peale numbrite maalimiseks. Loomaarstidelt hangitud lehmavärvi kasutati ka juuksuritöökodades.

Maanaised tollal reeglina kosmeetikut ega pediküürijat ei külastanud. Selleks oleks tulnud linna sõita. Juuksur oli kohapeal olemas, aga lihtsamad soengud sai ju töökaaslaste abigagi ära teha.

1970-ndateks oli suurem juuste valgendamine vesiniku abil moest läinud. Küll aga värviti ise juukseid, kasutades selleks hennat või tuubiga müügil olnud pruuni kulmuvärvi. Ka templivärvi ja keemilise pliiatsi südamikku võis kasutada. Esimesel puhul oli tulemuseks lilla juuksevärv, teisel puhul rohekas. Ma ei tea, kas seda nippi ka mujal peale kutsekoolide ühikate prooviti.

Küüned lakiti samuti ise või paluti sõbrannal aidata. Jumestuseks kasutati Juno kreemi või kivipuudrit, samuti lauvärve ja ripsmetušši. 1980-90-tel pandi pisut ruuži põskedele. Huuli värviti ka, millalgi 1980-tel ilmus kasutusele huuleläige. Moodi tulid kõrvarõngad, mida torgati läbi kõrva. Minu vanaema hinnangul kandsid selliseid ainult venelased ja mustlased. Peale tema surma lasin endale ka augud kõrva teha.