“Maasikad-muulukad” – Udmurtia noorte filmiime
Hiljuti Udmurtias tööreisil olles veendusin, et kultuur, mis suudab veel noortele meelelahutust pakkuda (olgu selleks meelelahutuse tugevamaks pooleks siis päälegi filmi tegemine), ei ole täielikult hääbumas.
Mõtlesime naljatamisi Hasso Krulli ja Carolina Pihelgasega, kas võib Udmurdi talves, tillukeses Žižvurti külas tulla ette Lynchi
või von Trieri moodi õudukas, kus pärast paari esimest kaadrit (isegi kauem ehk antakse hingamisruumi) sõidab päikeselisse ellu sisse mõni tume tung või kübeke kummalist kõikevarjavat kurjust. Ei, “Maasikad-muulukad” pole mõeldud filmifestivalide morbiidsele maratonile…
Millest lugu räägib?
See on muidugi ilmselgelt rahvusromantiline film ning tõe huvides pean tegema väikese peatuse süžeel. Nimelt armub lihtne maapoiss Maksim Iževski klubilaulikusse Viktoriasse, käib teda linnas vaatamas.
Et aga nõnda löögile ei saa, hakkab kurbus teda murdma ning sõbrad – samuti lihtsad toredad poisid –, õde ning kandvas rollis vanaisa (nagu mõni Kusturica filmi pätt, aga tunduvalt malbem, ja asjad ei kisu nõnda musta huumorisse) hakkavad plaani pidama, kuidas tüdruk maale Gondõrgurti külla esinema tuua.
Kaubale saadakse lauljatari homost produtsendiga (kelle hilisem sõbrunemine külarahvaga, väike viinavõtt vanaisaga ning lõkke ääres memmedega laulmine on alguse veidi tolatseva tooni juures lõpuks südamlikuks mängitud) ning maakohas toimubki kontsert, kus plaanitult vaid üks kuulaja.
See on nagu insener Sanderi soovitus kirjanik Piibelehele – las see su tegelane sülitab linnaelule ja läheb tagasi maale! Muidugi, algus pole roosiline, ja nagu säärastest Hollywoodi noortekomöödiatestki nähtud, lisandub koomikale mingil hetkel annus melodramaatilist nukrust või heitlust.
Nii ka siin. See žanriline hägu on asjasse juba sisse kirjutatud, ning kui vaadata kõrvale viimaste aegade Eesti komöödiaid, siis säärases Udmurdi versioonis mõjub seesugune naiivsuseannus isegi vähem piinlikult.
Muidugi: linnaelu on veidi räpane ja paha, vene keelt kuuleb filmis vist vaid ööklubi turvamehelt (Iževskis päriselt muidugi palju rohkem), aga siin on peidus olulisi tillukesi momente.
Esiteks: on leitud see kriitiline imeilusate noorte udmurdi näitlejate hulk, kes filmis kaasa löövad. Noormehed, mõistsin, on suuremas jaos Moskvas näitlemist õppimas, neiud Iževskis seotud modellinduse ja ülikooliga.
Muide, säärane füüsiline ilu, iseteadlik kohalolu ja julgus pole “Maasikates-muulukates” mitte vähetähtis (eks nimeski ole mingit seksuaalset konnotatsiooni), aga riivatuks film muidugi ei lähe.
Nii et lisaks ka Eesti filmile omastele “pikkadele lüürilistele/maalilistele kaadritele”, mida nii mõnigi ka kinematograafiliseks igavuseks nimetab, on siin inimlikku kohalolu, inimeste ilusaks maalimist.
Teiseks: selle projekti juures pole vähetähtis isetegemisuhkus. Nimelt ei saanud ega küsinud filmi tegijad tuge. Iževski olulisima udmurdi kultuuri- ja noorteajakirja Invožo peatoimetaja, luuletaja Pjotr Zahharov pahandas noortega nii selle üle, et nad tuge ei otsinud kui ka dramaturgia-stsenaristika puudujääkide üle, milles ta pakkunuks ise abi.
Muidugi oleks kaasa aidanud ametlik tugi, aga siis võinuks teatavad esteetilised (varjatult ehk ka poliitilised) nõudmised filmi puudutada. Praegu on siiski, ka võõra pilguga, võimalik toda puhtust ja iseseisvust, -olekut aduda.
Kolmandaks: nagu vahel ikka, on väikestel rahvastel (ka meil) vaja veidike kõrvalpilku, terake teistsugust verd. See pidi olema poola poiss Pjotr Palgan, kes tuli ja võttis asja vedada. Rääkimata muidugi praeguse hetke ühest paremast ja populaarsemast noorest udmurdi kirjanikust Darali Lelist, kelles pulbitseb tubli annus tatari geenivaramut.
Naljast saab filmielamus
Kõik see kokku loob siiski säärase kokteili, et lõpuks saab sellest naiivsevõitu romantilisest naljaloost filmielamus. Eriti kui vaadata seda koos tavaliste külaelanikega, noorte ja vanadega läbisegi kultuurimaja kõvadel pinkidel, läbi moodsa tehnika tillukeste imevidinate seinale
kuvatuna.
See on mingi sisemise tolerantsi ja soojuse mõõdupuu – kas oskad end säärasesse maailma mõelda? Kuskil kohtasin lauset, et film on mõeldud näitamiseks Udmurdi külades. Võib-olla on tõesti säälsed linnadki liialt nagu linnad igal pool, aga külades on udmurdi oma asja säilinud veel küllaga, ka noorte sääs.
Nii et “Maasikad-muulukad” on teatav õlalepatsutus, psühholoogiline tugi, mis rõõmuga ka vastu võeti.
“Maasikad-muulukad”
- Valminud Udmurtias 2011. aastal.
- Stsenarist ja režissöör Darali Leli.
- Produtsent Pjotor Palgan.
ÜKS KÜSIMUS
Kuidas juhtus, et poolakas sattus Udmurtiasse filmi tegema?
Pjotr Palgan
produtsent
Ma olen lõpetanud Poolas Krakówi ülikooli, olen ungari keele tõlk. Juba õpingute ajal sõbrunesin Budapestis udmurdi tudengitega, nemad õpetasid mulle ka udmurdi keelt. Kui mulle toodi hulk udmurdikeelseid raamatuid, läks keele õppimine kohe palju huvitavamaks.
Rahvusvähemused huvitasid mind juba lapsepõlves. Ja kui udmurtidega tuttavaks sain, siis mõistsin kohe, et seal on minu koht. Seal võin ma midagi kasulikku korda saata.
Otsustasin elada mõnda aega Udmurtias. Olen siin teist aastat.
Filmi idee tekkis äkki, kui bussiga tuttavate juurde külla sõitsin. Tee oli pikk ning bussis näidati reisijatele filmi, mingit primitiivset Vene komöödiat. Enamik reisijaid vaatas filmi – nagu mulle tundus – suure mõnuga. Nad kõik olid minu teada udmurdid.
Nii ma pakkusin oma sõpradele välja, et teeme udmurdi filmi. Sellise hea ja särava, mis pakuks ka kultuurikaugele inimesele huvi. Meeskonda kutsusin oma Londonis õppiva operaatorist sugulase Dominiki. Tema palus omakorda Varssavi sõbra filmi monteerima. Nad mõlemad olid vaid 22aastased. Nagu ka stsenarist ja režissöör, udmurdi kirjanik Darali Leli.
Me tahtsime rõhuda udmurtide alateadvusele ja näidata, et udmurdi noored on sama ilusad kui vene noored. Et nad oskavad armastada, naljatleda,
kurvastada udmurtide moodi.
