Mälestused laval ehk Tegelikkuse kustumatu valgus

Käisin hiljuti nukuteatris, vaatamas Jaanika Juhansoni lavastatud “Ajarefrääni”, peaosas Helle Laas. Ma ei külasta nukuteatrit sagedasti, sestap ei osanud suurt midagi oodata. Aga nähtu jäi kummitama.

Lavastus ei paku erilist visuaalset tulevärki, tegu on Helle Laasi omaeluloolise monotükiga, kus teised näitlejad piirduvad laval vilksatamisega, Laasile nukkude ulatamisega või dialoogides häältena osalemisega.

Lavakujundus on lihtne ja tagasihoidlik, mõeldud taustaks Helle Laasi mõjukale isiksusele. Näitlejanna vitaalsus äratab muidugi aukartust ja mõjub ka lohutavalt, sest näitab veenvalt, et loominguline erksus ei pea kõrge vanusega kahanema. Rääkimata sellest, et etendus nõuab Laasilt füüsilist liikuvust ja jaksu.