Mall Hiiemäe: Haldjausk aitab meid tänapäevani
Kui loen Oskar Looritsa tekste eesti rahva usundist, tundub see – hingestatud loodus, kõigi ja kõige võrdsus – väga loomulik ja lähedane. Kas meis, eestlastes, võiks veel alles olla midagi sealt kaugetest aegadest?
Oskar Loorits, kes oli väga tugev eesti rahva kultuuri hoidja ja selle eest seisja, püüdis eraldada eesti usundist kõike võõrast. Näiteks germaani mõjudesse suhtus ta üsna irooniliselt.
Aga temagi tunnistas, et kultuur, mis demoniseerib vaimolendid, jõuab meile ja muudab meie kultuuri. Olgu võrdluseks meie muistse maailmapildi vetevana kui veteperemees ja kalade kaitsja, ning inimesi uputav näkk.
Väga paljudes usundilistes tavades, kombestikus, uskumustes, on tegelikult vastuolu, kaks poolt. See vastuolu oli olemas XIX sajandi lõpukümnenditel, kui hakkasime oma rahvaluulet koguma, ja veel ka enne Teist maailmasõda. Isegi tänapäevani välja.
Ei tohiks arvata, et üks pool on laenuline ja et meil oli ikka ehe ilus rahvausund enne ristiusku ja ristiusk reostas selle ära – see oleks ainult poolik tõde.
Nii et peaksime endast otsima hoopis eri poolusi?
Meil on ühisjooni paljudega: nii põhja kui ka ida poolt läänemeresoome rahvastega, Läti poolt balti hõimudega aegadest, kui seal ühtset rahvast veel polnud. Ja peale selle siis germaani ja ida-slaavi väga tugev mõju.
See ei tähenda, et kõik toodi tule ja mõõgaga. Mõjutavad ka kaubavahetus ja muidugi rahumeelsed kultuurisuhted.
Ütleme, et kristlus toodi tõesti vägisi, sest meid ju ristiusustati. Aga kultuurihoovused, mis meid mõjutanud, on juba Muinas-Skandinaavia ajast tunda ja see oli enne ristiusustamist.
Sõna “jõulud”, mitmed jõulutraditsioonid, nagu põhkudel magamine, oktaeedritest jõulukrooni seadmine ja paljud jõulutoidud on just sealtpoolt pärit.
Et kultuurisuhted mõjutavad usundit, on peaaegu paratamatu. Mingisugused usundilised tasandid, milleni me nagunii oleksime jõudnud, jõudsid nii lihtsalt varem kätte. Ainujumala ideeni oleks me nagunii ise ka kord jõudnud.
Me ei ole eri aegadel tulnud mõjutusi puhtalt üle võtnud, vaid sulandame enda kultuuri sisse, nii et nägu on ikka veidi teine. See on olnud loomulik. Alles viimastel aegadel, kui areng on nii tempokas olnud, võtame natuke liiga puhtalt asju üle.
Miks nii on, et oleksime nagunii ainujumalani jõudnud?
Kui oleme maaharija rahvas ning karjakasvatajad ja oleme seda väga kaua aega olnud, siis hakkab meie jaoks olema oluline jumal taevas. Sest tema on see, kes annab vihma, võtab põua ära, õnnistab põldu... See on nii, eriti kui võrdleme end teiste soome sugu rahvastega.
Taevane jumal on Ingmar, Soomes Ilmarinen. Meil on see nimetus pigem pseudomütoloogiline, rahvasuus teateid sellest pole.
Aga kui võtame veel kaugemate sugulasrahvaste usundi, leiame Toorumi. Tema on olemas Lennart Meri filmides ja ka Uku Masing on kirjutanud, kuidas see Skandinaavia Thor ikkagi Eestisse sai.
Palju on arutatud ka Tarapita üle, mis on Läti Henriku kroonikas, et kas äkki see on see jumal, mis meil oli ühine...
Usundis on palju põnevat. Aga – me võime esitada hüpoteese, me võime vastastikku vaielda, kuid me ei saa ammuste aegade takka olnu kohta alati tõsiselt ütelda, et see oligi täpselt nii.
Kas see, et igast küljest tulnud mõjutusi endi külge oleme kleepinud, on väikese rahva enesealalhoiuinstinkt?
See on seda ja teist. Niisugune seisukoht on ka, et “tänu” suurte rahvaste tugevale survele oleme taibanud, mis on väärt olla ise – nii oleme omakultuuri säilitanud rohkemgi. Igal juhul on see meile andnud visadust.
Kõigest hoolimata oleme suhteliselt kaua püsinud loodusrahvana, oma haldjakujutlustega. Me pole neid mõjutajate pühakutekultusest üle võtnud ega pelgalt välja vahetanud.
Meil ei ole näiteks kommet, et minnakse kuhugi kabelisse, palutakse seal ja viiakse oma lapse kleidike mingisuguste säilmete juurde, et saada sealt kaasa pühadust ja väge.
Aga ettekujutus päris puhtast omausust on siiski vaid ihalus?
Ivar Paulson, kelle kirjutatud on “Vana eesti rahva usk”, uuris euraasia rahvaid. Tema on möönnud, minu arvates väga õigesti, et teataval ühiskonna arenguastmel ja enam-vähem ühtede elatusaladega tegelevatel rahvastel kujunevad ilma laenamatagi ühesugused jumalused. Me ei pea neid tingimata laenudena otsima.
Oleme maailmas, kuulume sinna ja me ei pääse sealt mitte kuhugi. On olemas tendents puhastada eesti rahva usund kõigest sellest, mis on võlts, vale, väljastpoolt sisse tulnud. Sellel pole tõesti mõtet, kuigi see on huvitav.
Kuidas suhtuda Maavalla Koja ühestesse maausureeglitesse?
Usuühingul, nagu kodagi end on registreerinud, on õigus teha seda, teist ja kolmandat.
Kui me kujutame näiteks ette, et tol vanal ajal oli meestel kübar ja kanti valgeid rõivaid, siis hea küll, aga me ei tohi ütelda, et muistsed eestlased just niimoodi tegidki. See ei ole õige.
Kui nad rekonstrueerivad näiteks rahvakalendrit, siis on ilusasti ära seletatud, et nimetus “maa hingamise päev” on võetud vadja usundist, aga läbivalt seda tekstides märgitud ei ole ja hakkab kinnistama, nagu oleks see nimetus just meile omane...
Eks ma olen ise ka otsija, ma ei ütle, et see, mida mina räägin, on kõige õigem. Aga rahvakalendri kartoteegi materjali, millega olen oma töö kõrvalt nii palju aastaid tegelnud, kahtlemata tunnen paremini.
Aga üksikisiku seisukohast – kui ma ikkagi tunnen, et just Looritsa ettekujutus ürgdemokraatiast mulle sobib...
Igal inimesel on võimalik enda jaoks leida, mis kõige rohkem sobib tema ellusuhtumisega, maailmavaate ja maailmapildiga. Seda tehakse ja see on hea.
Aga kui tehakse uuring ja küsitakse, et kas te usute, et puul on hing, ja saadakse vastus, et jah, ma usun, ning seda ütleb ligi 70 protsenti vastajatest, siis siin on minu arvates tegu küsitluse suunava mõjuga.
Kas puul on siis hing?
Mina ei saa niimoodi mustvalgelt vastata, et kas jah või ei. Ma pean seda seletama – teadlase häda muidugi.
Kui koostasin raamatut “Pühad kivid Eestis”, siis oli probleem, et müügi huvides sooviti just niisugust pealkirja. Aga pühaduse mõiste on sadade aastate jooksul tohutult muutunud!
Seal on hoopis pragmatism, et kui tahad mingist haigusest lahti saada, paned verise või mädase kaltsu kivi peale ja siis sa saad terveks. Kas me aga saame nimetada seda kivi pühaks?
Ja kui me räägime usust ainujumalasse, siis see ongi just usu, mitte teaduse küsimus. Selles peab oskama vahet teha.
Minu kunagises leeritunnis küsis hilisem piiskop Kuno Pajula, kas Jeesus oli olemas. Ma ütlesin nii, et me ei tea, kas ta oli olemas või ei.
Oodatud vastus oli, et ta ikka oli, aga kui ma mõtlesin kõikide ta imetegude peale, tundus, et selline inimene võis ju olla ja selles eluloos võib olla ka väga palju tõde, aga absoluutset kindlasti mitte. See ongi usu küsimus.
Kas inimene ilma usuta ei saa?
Ei saa, selles olen ma väga kindel. Eriti aegadel, kui on sotsiaalsed muutused, katastroofid, pinge inimestes sees; kui nad ei suuda ise otsustada ja peavad kelleltki küsima.
Öeldakse, et venelastele on tähtis tsaar, juht, kes ütleb. Meil on see, et nii palju ilmub praegu esoteerilist kirjandust, kõik maailma usundid segi. Inimene vajab seda, kui järjekordselt käivad maailmalõpujutud, on katastroofitaju, halb enesetunne.
Kes mind aitaks? Kui jumal taevas ei aita, siis hakkame uskuma muud, ka neid vanu haldjaid, kes meil on olnud.
Oleme uskunud haldjaid, loodusjõude, hingestatud maailma ja eks need aita meid siiamaani natuke. Väga palju loeb kultuuriline etteantus: kui ma tean, missugune on kodukäija, näen teda just nii; kui ma näen tuulekeerist ja tean, et tuulispask tuleb just nii, siis ma näengi kratti.
Aga väga palju on ka salapärast, mida ei oska seletada. Siis tulevad viirastus, kummitus...
Selgeltnägemised, etteteatamised, ended, ennustused – neid on ju kogu ilm täis ja siis olemegi natuke abitud. On vaja kellessegi või millessegi uskuda.
Tänapäeval on inimesel vajadus saada tuge, et toime tulla tohutul kiirusel muutuva maailmaga, kus toimib tehniline revolutsioon, turumajandus ja kõike valitsev meedia.
Mida oleks vaja teha, et eestlastel oleks rohkem toetuspinda?
Väga raske küsimus. Olen ise inimene metsast, mu identiteet on seotud looduskeskkonnaga.
Minu arvates kipub meil reaalsustaju ära kaduma ja kommerts õhutab sellele takka. Kõik moodsad asjad tulevad peale ja me ei oska nendega toime tulla.
Usundi poolel meil tähistatakse draakonipäeva, halloween’i, on horoskoobid, astroloogia, numeroloogia – need kõik on meie vanas kultuuris täiesti võõrad.
Mõni inimene võtab neid asju mänguliselt, ja miks ka mitte. Aga teised võtavad tõsiselt, ahmivad sisse võõraid kultuure.
Noored kasvavad üles Tiigrihüppega – netimaailm ei anna paigaidentiteeti. Kui vanaisa-vanaema ka kaugel elavad, siis kujunevadki lapsed maailmakodanikuks algusest peale. Minu hinnangul on tervel meie rahval tugev alaväärsuskompleks.
Äkki peaks soodustama tagurpidi liikumist: maale, loodusesse, oma haldjate juurde?
Sel vaimsel kultuuril, mis meil on, sel vaimuvaral, on tõepoolest tohutu jõud. See on järjepidevuse, püsivuse etalon. See väärtustab parajust ja kestlust.
Aga mis on õhus? Kogu aeg edasi minna ja midagi uut taotleda. Ausalt öeldes ei jõua me kõike uut vastu võtta, me, eestlased, ei kohastu nii kiiresti. Tulevad hoopis väsimus, frustratsioon, lõputa süüdlaste otsimine.
Eestlaste põlist ja tugevat talurahvakultuuri tervenisti tagasi tahta ei ole võimalik, aga väärtustada võiksime seda küll rohkem – et kaineneda ja rohkem kahe jalaga maa peal seista.
Praegu pannakse kõik suure kella külge. Käib võitlus, ikka on kellelgi ärapanemise huvi. See meenutab vanu nõiaprotsesse, kus inimesed seisavad ümberringi ja loobivad täpselt samamoodi kividega...
Ma põhimõtteliselt ei kuula raadiot ega vaata telekat, välja arvatud “Osoon” ja loodusdokid. Kui koju lähen, küsin mehelt, et noh, kas jõulurahu veel ei ole. Ikka kuulen, et ei veel.
Meil on vaja rahuneda ja selles mõttes on jõulud hea aeg. Kui inimesed saaks iseendas ometi tasakaalutunde tagasi, siis oleks rahu ka.
