Maria Laidoner: Võtke see laud endale, olete mind nii palju aidanud
Helgi Aart, kuidas viis elu teid kokku Maria Laidoneriga?
Olen sündinud 1935. aastal Lääne maakonnas Kullamaal taluniku perekonnas. Soovist saada loomaarstiks astusin toonase Eesti Põllumajanduse Akadeemia veterinaarteaduskonda.
Enne diplomi saamist 1958. aastal abiellusin Vigala metsaülema Olev Aartiga. Asusime Vigalasse, leidsin tööd Peru koolis, õpetasin bioloogiat, saksa keelt ja joonistamist. 1963 viidi abikaasa üle Läänemaa metsamajandi peametsaülemaks, kolisime Haapsallu. Mu uueks töökohaks sai veterinaarlaboratoorium, minust sai varsti Haapsalu toiduainete kontrolljaama juhataja.
Kontrolljaam asus aadressil Jaama 7. Selles majas elas ka proua Laidoner. (Maria Laidoner sai õiguse Venemaalt Eestisse naasta 1961. – A. L.) Ta elas ühisköögiga kommunaalkorteris, tema tuba oli otse meie laboratooriumi seina taga.
Kui ta sai Eestisse asumise loa, võis ta elupaigaks valida ainult mõne väikelinna. Proua Laidoner valis pakutuist välja Haapsalu. Maria ütles nii: “Ma valisin Haapsalu sellepärast, et Haapsalus on mere ääres sanatoorium jugendstiilis majas, mis nimetati mu abikaasa järgi Laidoneri-nimeliseks sanatooriumiks.” (Alates 1922. aastast tegutses Haapsalus Eesti Punase Risti Johan Laidoneri nimeline sanatoorium. Praegu asub hoones Haapsalu kohtumaja. – A. L.)
Tal oli seinal pojast maal, keegi Poola kunstnik oli selle teinud. Laidoneride teenijanna Alma oli selle maali ära päästnud, kui Laidonerid Viimsist ära viidi. Nad said omajagu kraami kaasa võtta, aga muidugi mitte kõike.
Teenijanna tahtis kindrali perega kaasa minna, see Alma, aga teda ei lastud. Alma haaras siis Laidoneride kodust selle pildi, kus poeg on kujutatud 14aastasena. Proua ütles niimoodi, et... Ei tea, kas tohibki sellest rääkida?
Nüüd ikka juba tohib.
Laskis maha ennast.
Poeg?
Jah. Sellest ei räägita ja proua ei rääkinud ka rohkem. See libises tal üle huulte. (Laidoneride 15aastane poeg Mihhail sai perekonna Õllepruuli tänava korteris surma 1928. aasta 20. aprillil. Ametliku versiooni kohaselt oli tegu relva puhastamisel juhtunud õnnetusega, kuid kuulujutud poja enesetapust hakkasid levima kohe pärast poisi surma. Et Mihhail kannatas surma eel enesetapumõtete all, seda on 1998. aastal Eesti Ekspressis kinnitanud ka ajaloolane Küllo Arjakas – A. L.)
See teenijanna, keda kaasa ei võetud, oli nii truu hing, et päästis Moseli klaasid – see on väga kuulus kristall, eriline Moseli kristallist veiniserviis, Laidoneride poja maali ja selle kuusepuust rohelise laua, mis praegu on minu köögis. Vedas need pööningule.
Kui proua Laidoner tagasi tuli, hakkas Alma teda Tallinnast teenimas käima ja andis asjad tagasi. Laua koos toolidega kinkis proua Laidoner mulle, ta ütles, et tema ühiskööki need ei mahu. Ütles, et viige ära, proua Aart, te olete mind palju aidanud.
Kuidas Maria oma päevi veetis?
Kord nädalas läks ta jaamahoonesse, ostis prantsuskeelse ajalehe L’Humanité ja laskis endale soengu teha. Lehe ostis, et ennast kursis hoida keeleliselt, ta oli sügavalt haritud naine.
Kas teenijanna Alma elas proua Laidoneri juures ka pikemalt?
Ei, ta käis Haapsalusse Tallinnast rongiga. Nad olid üheealised. Teenijanna tõi tuppa puuvaru, pesi põrandad ära, pesi akna ära... Ja vahel läksid nad omavahel raksu ka, suure kaklusega läks Alma siis Tallinna rongi peale, aga tuli jälle ja jälle tagasi.
Proua Laidoneri juures käidi ka öösel, tuldi näiteks Viljandist ja toodi talle mune, liha. Toodi kui kindral Laidoneri lesele, toodi öösel, sest päeval ei julgetud.
Aga palju üks vana naine üksinda sööb! Nii ta siis jagas toodud toitu ühisköögis teistega.
Mida Maria oma vangistusest rääkis?
Nad olid Johaniga ühes vanglas. Ta oli vapper naine. Kui ta vanglast vabastati, tõi vanglaülem Mariale oma kodust riided ja otsis talle linnas koha. (Aastail 1968–1970 pidas Maria Laidoneriga Haapsalus vestlusi ka ajaloolane Kaupo Deemant, kes oma märkmed hiljem avaldas. Nende kohaselt aitas Mariat Vladimiri linna vangla ülema asetäitja, kelle abiga leiti eluase Melenki linnakeses – A. L.)
Maria sai tööd muusikakoolis, õpetas vene lapsi klaverit mängima. Olen näinud fotot, kus Maria – vanglast tulnud, piinatud – istub koolitüdrukute keskel. Ta ütles mulle: “Teate, proua Aart. Sellel raskel ajal, kui olin kaotanud oma mehe, see vanglaülem aitas mind, võimaldas mulle niisugused olud, et ma hakkasin uuesti elama!” Need särasilmsed koolilapsed tegid ta elu õnnelikuks.
Kindral Johan Laidoneri ratsaväe tohter
Maria Laidoneriga kokku puutunud Helgi Aartil on kaudne isiklik side ka kindral Johan Laidoneriga. Nimelt koostas Aarti akadeemiline ristiisa professor Evald Nõmm Eesti kaitseväe veterinaareeskirja, mille kindral Laidoner 1940. aastal kinnitas.
Nõmm lõpetas 1934 Tartu ülikooli loomaarstiteaduskonna ja asus sõjavägede staabi soovitusel õppima Tallinna kõrgemasse sõjakooli. Nõmme koostatud kaitseväe veterinaareeskirja, mis reguleeris eelkõige ratsarügemendi hobuste pidamise tingimusi, kinnitas Laidoner 1940. aasta 20. märtsil.
“Nõmm käis Tondil sõjahobuseid inspekteerimas, endal valged seemisnahksed kindad käes ning munder seljas,” meenutab Aart. “Ta kontrollis hobuseid tallis boks boksi haaval: võttis oma seemisnahkse kindaga hobusel puusast kinni ning kui kinnas jäi määrdunuks, ootas hobust hooldanud sõdurit karm karistus. Aga just nii õpitigi hobuse eest hoolitsema, õpiti teda tundma.”
Oma hoole all olnud hobustega tegi Nõmm läbi ka II maailmasõja, organiseerides Eesti Laskurkorpuse veterinaarteenistuse ülemana rindehobuste laatsarette. Pärast sõda jätkas Nõmm teadustööd Eesti Põllumajanduse Akadeemias.
