Marko Kaljuveer: Eesti loodab pühapäevani
Enne kui EMi võistluspäevade pingelisse programmi süveneda, räägiks pisut filosoofilisest aspektist. Miks inimesed üldse võistelda püüavad ja on teinud seda läbi aegade?
Küsimus on tõesti ootamatult filosoofiline. Antiikajast saadik on inimloomuses, et keegi tahab olla kellestki parem — olgu siis näitleja laval mängides või sportlane staadioni stardijoonel seistes.
Mingil määral on ju inimese terve elu üks võistlus. Võime muidugi vaielda, kuivõrd lähedased on teineteisele teater ja sport, aga teatud sõuelement on neis mõlemas esindatud.
Milliseid EMi ülekandeid televaatajaile kõige enam soovitate?
Eestlased peaksid kindlasti vaatama kümnevõistlust. Seal ju Eesti sportlased mängus — Mikk Pahapill, Andres Raja — meie praeguse aja kõvad tegijad.
Lisaks on Eesti televaataja läbi aegade ka usin arvutaja olnud. Ja kümnevõistlus on ju üks suur punktide kogumise ala.
EM ja olümpiamängud on teatud mõttes sarnased. Kas või selle poolest, et mõlemad suurvõistlused toimuvad iga nelja aasta järel, erinevalt MMist, mis kahe aasta tagant meie ette tuuakse. Selle võrra on EMil võidetud medalid väga hinnalised.
Keda või mida veel jälgida?
Eks me tea ju kõik, et meil on selline mees nagu Gerd Kanter — järelikult peaksime vaatama ka kettaheiteid. Need on võistluste viimasel, pühapäevasel päeval.
Üldse soovitangi eelkõige vaadata neid alasid, kus eestlased kaasa löövad. Kindlasti soovitan jälgida ka meie Ksenija Balta võistlemist.
Kena noor naine peale selle.
Muidugi. Kergejõustikus ongi enamasti kenade inimestega tegu. Niisiis soovitan vaadata meeste kümnevõistlust, meeste kettaheidet ja naiste kaugushüpet. Need on minu arvates seekordsete võistluste suured vaalad.
Ei maksa unustada ka saja meetri jooksu finaale, needki pakuvad kindlasti pingsat vaatamisrõõmu, nagu ka Põhjamaade ala odavise.
Soovitusi jaguks kindlasti veel, aga nimekiri läheks liiga kirjuks.
Kuidas sporditoimetuse tiim tähtsaks sündmuseks valmis on?
Põhikommentaator on meil seekord Helar Osila. Algusest lõpuni välja.
Eesti Kergejõustiku Liidult oleme ka abi palunud nendepoolse asjatundja näol. Tema nimi on Madis Kallas.
Ta on endine kümnevõistleja, kes jälgib võistlusi puht sportlasena, ka hinnanguid annab pigem sportlase seisukohast. Kallas on meiega Barcelonas kaasas. Loomulikult kuulub meeskonda ka õrnem pool — meie spordikommentaator Anu Säärits. Tema ülesandeks jäävad enamasti intervjuud, sest eks televaataja tahab meie hüppajate-jooksjate-heitjate värskeid kommentaare vahetult pärast võistlust näha ja kuulda.
Selle nimel on meil isegi oma operaator kaasas — Ivar Toodo hoolitseb kõikide kiirintervjuude ülesvõtmise eest.
Küllap on teil endal ka kiired päevad.
Seda küll, käisin just Londonis, et osaleda Londoni olümpiamängude ettevalmistuskoosolekul. Sai vaadatud ka tulevasi olümpiastaadione ja muid mängudega seotud paiku.
Aga see on veel kauge tulevik, võrreldes EMiga. Võistlused toimuvad muide endisel olümpiastaadionil.
Loodan, et ka kõigi osavõtjate — nii sportlaste kui ajakirjanike — elu- ja töötingimused on igati vastuvõetavad.
Veel üks tänamatu ettepanek — ennustamine nimelt. Kas võtate enda peale kahtlase koorma nimetada näiteks medalite arv, millega Eesti sportlased Barcelonast koju tagasi tulevad?
Sedalaadi vastutusega olen pisut juba harjunud.
Pealegi olen olemuselt optimist. Pakun välja, et Eesti võib saada Barcelona EMil kolm medalit. Võin nimetada ka potentsiaalsed võitjad — Gerd Kanter, Ksenija Balta, Mikk Pahapill.
Miks mitte olla optimist?
Kes sõidavad Barcelona EMile
Gerd Kanter, Märt Israel ja Aleksander Tammert (kettaheide), Igor Sjunin ja Jaanus Uudmäe (kolmikhüpe), Tiidrek Nurme (5000 m jooks), Mikk Pahapill, Andres Raja, Mikk Mihkel Arro (kümnevõistlus), Taavi Peetre (kuulitõuge), Tõnis Sahk (kaugushüpe), Aarne Nirk (400 m tõkkejooks), Ksenija Balta (kaugushüpe, 200 m jooks), Veera Baranova (kolmikhüpe), Anna Iljuštšenko (kõrgushüpe), Grit Šadeiko (seitsmevõistlus) ja Maris Mägi (400 m jooks).
