Marko Matvere: Kõhe tunne on, mul pole praegu pealisülesannet
Tegelikult tähendas see meestele ikka mehetööd ja tõelist seiklust. See on suur jupp elust, võib-olla tähtsam kui kroonuaeg vanasti.
Aasta mereseikluse 2012 auhinna kättesaamisel ütles Matvere, et tal polegi praegu eluks suurt plaani. Nii kaua, kui ta ennast mäletab, on tal ikka mingi pikem plaan või soov olnud. Eriti selged olid sihid just keskkooli lõpus. Soovi purjetada ümber ilma kandis ta kuklas 10 aastat. Alates 1999. aasta sügisest, kui Lennuk läks... Hetkel Matverel tõesti sellist suurt pealis-pealisülesannet ei ole. “Võõrastav ja kõhe tunne,” ütleb ta
Samas pole muretsemiseks põhjust, enamik kogu inimkonnast elab nõnda. Ärkavad hommikul, ja kui õhtul magama heidavad, on rahul ning õnnelikud sellega, mis valge aeg neile pakkus.
Kui uurin, kas rännak muutis ka kogu maailma ja mõtlemist, siis on Matvere kindel, et kogu mõtlemist üks reis täiskasvanud inimesel siiski muuta ei saa. “Olekut võis paari kuu jooksul tõesti kohmetunuks nimetada. Aga kodu on ikka täpselt sama. Kui Tallinna kilukarbisiluett Paljassaare nuki tagant 17. juunil jälle ette rullus, tundsin, kuidas mul nägu imestusest tölli vajus. Piilusin vargsi ka teiste meeskonnakaaslaste nägusid. Mulle tundus, et neid valdas samalaadne kummaline nõutus.
Peast käis läbi säärane mõte, et kui nüüd viimase miili jooksul laevaga midagi peaks juhtuma, siis lähen ujudes Piritale.”
Teel ei kohanud ta paiku, kuhu kohe jääda oleks tahtnud, aga oli paar sellist, kus oleks tore surma oodata: Vanuatu, Paapua Uus-Guinea, Prantsuse Polüneesia, Saalomoni saared.
Eesti meedia tõmbas Matvere kohe liistule, kui ta tagasi oli, küsisin, mis segadik nende sõnadega oli: “Ei minul ei olnud seal mingit segadikku. Ma pole palgaline ametnik ega kellegi lepinguline volitatud esindaja. Võin rääkida seda, mida mõtlen ja teha seda vormis, mis mulle parasjagu sobib. Räpase hinge ning pudrumulguga netiajakirjanik suutis Nordea kojujõudmisel antud teleintervjuust ühe sõna välja noppida ja selle oma peremehe jaoks rahaks teha. See sõna oli “poolahv”.
Konkreetne zooloogia termin ei ole tõesti sobiv ja täpne, kirjeldamaks primaadi ja inimolendi vahelist üleminekuvormi, aga ülekantud tähenduses siiski enamikule mõistetav. Ma ei oskaks praegugi poliitiliselt korrektsemalt väljenduda ega näegi selleks mingit vajadust. Sattusin kord ühe veendunud kristlasega keskustellu. Korraga lajatas ta mulle argumendiga, millele mul toona vastust ei leidunud: “Võib-olla sina, Marko, oled ahvist arenenud, aga mina mitte! Kui inimene on ahvist arenenud, siis miks neist tänapäeval enam inimesi ei arene?!”
Nüüd kus ma üleminekuvorme oma silmaga näinud olen, võin kinnitada, et areneb ikka küll. Ja me ei käinud sugugi maakera kõige metsikumates paikades. Üks asi on vaadata džunglielanikku Discovery kanalilt või uudistest, ja hoopis midagi muud mõtled ja tunned sa siis, kui eellane sinust mõne meetri kaugusel asjatab.”
