Mart Juur: ma olen lugemismaniakk
Kuidas juhtus, et just kirjandussaadet tegema hakkasid?
Minu juurde tuldi sellise mõttega, et võiks teha kirjandussaadet pikkusega pool tundi, esialgu korra kuus. See mõte tundus väga põnev – ma ei ole kirjandusteadlane, ei kuulu sellesse seltskonda. Aga loen hästi palju, olen lausa lugemismaniakk. Ja võimalus rääkida raamatutest näis mulle nii lahe olevat, et ega ma väga pikalt ei mõelnudki.
Tahaks jõuda selleni, et “Kirjandusministeerium” oleks ekraanil korra nädalas ega laenaks eetriaega kultuurimagasinilt “OP!”. Mulle ei meeldi, kui keegi tuleb jutuga, et inimesed ei loe enam. Tegelikult loevad inimesed hästi palju. Ostetakse ehk raamatuid vähe, aga loetakse palju. Ma olen ise raamatukogude aktiivne kasutaja, raamatute peale, heade raamatute peale on järjekorrad.
Kui me Andrus Kivirähkiga teeme raadios “Rahva oma kaitset”, siis räägime tihti ka raamatutest, mida oleme lugenud. Ja ma olen saanud kuulajatelt tagasisidet, et vaata kui tore, et sellest teosest rääkisite, ma ei teadnudki, et see olemas on. Rahvavalgustuslik töö on praegu väga tähtis. Kujutlus sellest, et inimesed loevad kõiki lehti ja omavad ülevaadet, on petlik.
Kui ma suudan oma saates lisaks põhiteemadele juhtida tähelepanu veel paarile-kolmele-neljale raamatule, et need on ka ilmunud, siis on ju saade korda läinud.
Mõni aasta tagasi oli hea luule kese kuskil seal, kus on Chalice, Tommyboy, Päär Pärenson – kõige paremad luuletekstid tulid neilt.
Eesti kontekstis on kirjandus ja popmuusika alati olnud tihedalt seotud.
Kui me praegu kogeme seda, et iga nädal ilmub mõni oluline või põnev eesti plaat, siis see tainas või pärm on pärit 1990ndatest. Täpselt sama lugu on kirjandusega.
Probleem oli õieti vist selles, et inimestele tundus, et pole tarvis ei seda vanemat ega tulevat popmuusikat või kirjandust. Kujutati ette, et algab mingisugune täiesti uus, vaba, lääneeuroopalik elu. See oli vist aastal 1993, kui ilmus väga vähe uut eesti kirjandust. Aga ilmusid just need teosed, mis märkisid, et mingi uus aeg on alanud: Emil Tode “Piiririik” ja Kivirähki “Ivan Orava mälestused”, mis jagasid ka aastapreemiat. See oli tähtis, andis mõista, et elu läheb edasi.
Aga Chalice ongi oluline autor. Tal on ilus kulgev keel, ja see võib tõesti nii olla, et mingid tavalisemad raamatud jäävad selle varju. Väga naljakas, et tema raamat ilmub alles nüüd.
Vaiko Epliku plaadil on kõrvuti tema oma tekstid ja Andres Ehin.
See on jälle hea näide tollest sünergiast eesti roki ja luule vahel. Minu arust leidis Vaiko oma energia ja tooni – mis peab ühel õigel muusikul olema – just siis, kui ta hakkas eesti keeles laulma. Ta on ise ka andekas luuletaja. Ma ei jaga seisukohta, et rokis pole tekst eriti tähtis. Tühise lauluteksti näitena tuuakse sageli Elvist – varases rock’n’roll’is oli sellist sürrealismi ja avatud erootikat, mida kuidagi teisiti ei saagi väljendada. See on see osa kirjandusest, mida esitasid bardid, trubaduurid ... siis bluusimehed. Kirjanduse suuline ja muusikaline pool.
“Kirjandusministeeriumi” üks põhilisi toimetajaid on Pärnu luuletaja Kaupo Meiel.
Telesaade on kollektiivne looming, me ei tee saadet üksi. “Kirjandusministeeriumis” on igal oma roll. Kaupo vaatab asju veidi distantsilt, kõrvalpilguga, temast on väga palju abi.
Mul on tunne, et sa loed rohkem ajalookirjandust.
Jah.
Mingi hetk oli ka kirjanike seas popp öelda, et ega ma seda eesti ilukirjandust loe, see on nii igav. Eesti kaasaegsesse ilukirjandusse on suhtutud halvasti. Rein Veidemann on otse öelnud, et me kaasaja kirjanikud on selles süüdi, et lugeja on kirjandusest võõrandunud.
Süüdistamisega ei jõua kuhugi. Mina olen lugemismaniakk, sellisena väga egoistlik – loen seda, mis mind huvitab.
Ma arvan, see on seotud ka vanusega. Kui saad vanemaks, hakkavad sind rohkem huvitama ajaloo- ja mälestusteosed, biograafiad.
Mingis vanuses oled olulisema osa kirjanduklassikast ju läbi lugenud: lapsena alustad, loed “Thijl Ulenspiegelit”, “Kevadet”, Švejgi lugusid... Ka ajalookirjandus on ju üks žanr. Valik on suur, inimeste huvid hästi killustunud, igaüks läeb omas suunas. Kui keegi autorit ei loe, kas teda siis eksisteerib? Autor ei peaks muretsema – kui valid selle tee, et kirjutad midagi, mis a priori ei saa minna massidesse, siis pead seda ka teadma.
Arvatavasti oli see konflikt õhus kuskil 1990ndate alguses, mil inimesed ei viitsinud kuulata eesti muusikat, sellesse suhtuti isegi vaenulikult. Ka kirjanduses võis olla selline katkestus. Oli tunne, et kogu nõukogude aja kirjandus tuleb üle parda heita, sest see ei kehti enam uues olukorras. Tuhandeeksemplarine läbimüük, mida meil peetakse korralikuks, isegi väga heaks, on seda ka USAs või Inglismaal. Teatud tüüpi kirjanduse, luule või mingit laadi proosa puhul.
Tuleb teha oma tööd hästi ja armastusega. Edu on tegelikult ennustamatu asi, ta võib tabada sind ootamatult. Aga sa ei saa nõuda, et inimesed su teoseid ostaksid.
Kas su enda lugemislaual on kaasaegset eesti luulet?
Satub küll: lugesin läbi Marko Mägi kogu “Maitsestatud kanad” ja nautisin seda täiega, nagu ma naudin ta esinemisigi. Aga sellega, mis luules toimub, ma kursis pole. Üldpildiga küll, sest loen Loomingut ja Vikerkaart, arvustusi ja ülevaateid.
Vanemad kriitikud on kurtnud, et kunagi olid nad läbi lugenud pea kõik, mis eesti kirjanduses üldse ilmunud. Praegu on peaaegu võimatu saada ühes aastas ilmuvast õiget pilti. See muudab ka kogu eelneva kaalu. Kas on ikka mingi kindel pagas, mis peaks olema loetud. Vundament.
Vundament on juba piisavalt vana eesti kultuuris, eks ta olegi juba laotud. Kui majale laotakse ülemisi korruseid peale, siis ega vundamenti ümber tegema hakata.
Kas nood seal ülal peavad vundamendist miskit teadma?
Tüvitekstid, täitsa ilma irooniata, liidavad rahvuse ühe keele ja kultuuri piires kokku. Annavad kas või märksõnu, mille konteksti teadmata ei saa sa aru, miks neid kasutatakse. Samas pole see nii oluline. Inimene võib ju oma elu üles ehitada erinevalt. Ega ei pea elu alus olema kirjandus. Mulle muidugi meeldiks, kui oleks. Aga see võib olla ka tarbimine või mingid isikliku elu rõõmud. Rõõmu võib tunda ju eri asjadest!
Nõukogude aja kogemus oli hoopis teine: tehnoloogia oli teine, infotulva oli võimalik kontrollida. Valikuid on palju: üks valik on näiteks olla eestlane. See on kindlasti elukutse. Samasugune valik nagu see, kui hakkad lenduriks või arstiks või juristiks. Rasked valikud on meie ees, aga igaüks teeb neid ise.
