Mart Kivastiku fenomen – aeg muutub äkki ajatuks


Mart Kivastik ja tema koer Marcello.
Mart Kivastik ja tema koer Marcello.Argo Ingver

Hea kirjaniku teeb huvitavaks isiksuseks kindlasti ka see, kellest ja muidugi millest ta kirjutab. Kirjanik Mart Kivastik saab 4. märtsil 55aastaseks.

“Ma ei taha 55 saada. Ma ei taha! Ma ei taha! Tahan 15 saada!” hüüatab Mart Kivastik, kui temalt küsin, milliste sõnade ja tegudega ta ennast õnnitleb. Viiekümneviiese Mardi hääles ja emotsioonis on viieteistaastase kapteni jonni. Usun teda ja ei küsi, miks.

Tean kuidagi oma nahavahega, et Mardile meeldib kirjutada, teeb seda meisterlikult, just nõnda, nagu talle meeldib – lugusid jutustades. Viimati ilmunud “Armastuse vormid” koosneb aja jooksul valminud lugudest. Mart ütleb, et oma elulugu ta veel ei kirjuta. Mu meelest ta siin eksib. Need raamatu “Armastuse vormid” kaante vahele kogutud lood – üks neist, “Tahan lennata”, pärineb koguni aastast 1998 – ongi tema elu lugu. Mitmes mõttes.

Neisse lugudesse on sisse kirjutatud see elu ehk Kivastiku nägemise ja lugemise, elu lugemise käekiri. Ning tal tuleb see välja nii, et olevikus räägitavad lood on elus ka tulevikus. Ja see on Kivastiku fenomen.

Martšu ja Mart Kivastik. Nende jalutuskäikudest Tartus ja sellest, millised on kahe sõbra suhted, kirjutab kirjanik oma raamatus ja selle nimiloos “Armastuse vormid”. Argo Ingver
Seotud lood:

Üks “Armastuse vormide” lugudest kannab pealkirja “Spordimehe hing”. Seal on juttu paljudest isiklikest asjadest, vanavanaisast, vanaisast, isast, sõdadest ja saatusest. Eelkäinud Kivadest ja mu meelest ka eestlaseks olemisest. “Isa pani mind igasse trenni kuhu vähegi võimalik, ta tundis kõiki treenereid. Lõpuks sai must keskpärane ujuja, korvpallimängija ja tennisetoksija, kes vähemasti räägib lugusid spordimeestest. Kuni nad sünnivad uuesti. Hing on ju surematu.”

Jah, Mart, on vähemalt lootust, et hästi kirjutatud lood ei põle. Muidu ei tasu kirjutada. Kirjutamine on üks armastuse vorme, Kivastikul mu meelest kindlasti.

Mida kauem, seda parem

Muu hulgas on Mart Kivastik kirjutanud üle kahekümne näidendi. Kui looming on elamise viis – ja mu arvates ei olegi muud võimalust –, siis on Mart Kivastik Johannes Vares Barbarus (näidend “Vares” esietendus Pärnu Endlas 8. märtsil 2014 ). Tutvustuses kirjutati, et tegu on ajaloolise müsteeriumiga.

Kivastik on ka kindral Johan Laidoner (näidend “Sõdur” esietendus R.A.A.A.M.i produtseerituna 30. märtsil 2007). Üks peategelane on kindral Laidoner, teine tundmatu sõdur. Küllap ka see tüüp on kirjanikus olemas – küürakas kade KGB-lane.

2004. aasta juulis esietendus Viinistul Kivastiku näidend “Külmetava kunstniku portree” – tegelasteks kunstnik Konrad Mägi oma kaaslastega, vabad ja boheemlikud. Produtsent Märt Meos mäletab, et esietendusel 3. juunil olid vaatajate hulgas presidendid Lennart Meri ja Arnold Rüütel. “2004. aasta suvel külastas etendust üle 8000 inimese ja 2005. aasta suvel üle 5000 inimese. Aastatel 2004–2007 mängiti kokku 60 etendust ligi 18 000 inimesele. Külalisetendusi anti ka USA ja Austraalia eestlastele. Viimane, 60. etendus oli Sydney Eesti Majas.” on kirjas R.A.A.A.M.i koduleheküljel.

2005. aastal mängiti Viinistul juba ka Kivastiku Eduard Viiralti lugu “Põrgu Wärk”, 2006. aastal väikest kasvu suure kunstniku Elmar Kitse lugu “Kits, viiuli ja õngega”. Sama aasta 5. augustil mängiti kõiki kolme Viinistu lavastust ühel päeval – kokku üheksa tundi teatrit ja 100 aastat Eesti kunstiajalugu...

Loe veel

Mitukümmend või mitusada aastat elab kirjanik, kes tegeleb elades teiste suurte elulugudega? “Eeltöö selliste näidendite kirjutamiseks peab olema võimalikult pikk. Nii palju kui antakse. Kui seda inimest kätte ei saa, siis ei ole võimalik kirjutama hakata. Peab pihta saama, nii et mida rohkem aega, seda parem,” räägib Mart Kivastik.

Kostja – Konstantin Päts

Kirjanik just lõpetas uue näidendi, mis esietendub jälle Viinistul eeloleval suvel. Näidendi pealkiri on “Kostja ja hiiglane”. Kostja ehk siis Konstantin Pätsi osa mängib, kui kõik läheb plaanipäraselt, Eestis oma põlvkonna parim meesnäitleja Peeter Tammearu. Kivastikul algab näidend remargiga: Foonil on hiiglaslik president Pätsi portree, see püsib kaks esimest stseeni!

Kirjanik istub, suht noor ja kampsunis, pikkade juustega, kott kaenlas. Ta istub ja ootab, vahib ruumis ringi, ju on võõras kohas. Siis ilmub professor, ta tuleb vaikselt, kepile toetudes, hall, väärikas, igavikuline mees. Ta vaatab tükk aega kirjanikku, too teda ei märka, siis köhatab. Kirjanik kargab püsti. Professor räägib vaikselt, aeglaselt ja selgelt, igal ta sõnal on kaal!

PROFESSOR: Leidsitegi üles...

KIRJANIK: Võttis aega, aga leidsin, tervist.

Ta üritab professori kätt suruda, see ei õnnestu. Professor teab oma käe väärtust,

PROFESSOR: Ärge seiske, istuge!

Seda, mis edasi saab, me veel näeme...

***

Ühes meie varasemas vestluses, mille ajendiks oli Mart Kivastiku mängufilm “Õnn tuleb magades”, ma küsisin, kui tähtis tema jaoks on loomingulises elus intuitsioon.

Ja Mart vastas: “Mõnes mõttes ainult intuitsioon ongi. Otsuste tegemisel. Loomulikult ei pääse mõtlemisest ka kuhugi, aga need on eri aegadel vajalikud. Ent kui sa juba otsustad filmi teha, siis sa pead ka hakkama otsustama, kas nii või naa, ja see on intuitsioon. Sa pead ütlema, et nii on.”

Palju õnne vabale mehele!

Mitte igaühele ei ole antud mõelda ja välja öelda just nii ja mitte kuidagi teisiti: “Lõpuks algab kõik kirjutamisest, kinos, teatris, isegi muusikas. Maalikunstis mitte, aga lõpuks on kunst ikka üks, lihtsalt vorm on erinev.”

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare