Minu õppejõukogemus ütleb, et sellest ajast, kui tulid arvutid, on üliõpilaste maailmapilt muutunud järjest pealiskaudsemaks. Ma ei nõustu absoluutselt sellega, mida väidetakse meie hariduspoliitikas ja aeg-ajalt ka pedagoogilistes ringkondades, et aju ei ole vaja koormata faktiteadmistega, mida saab ju võtta teatmeteostest või internetist. Kui maailmapilti ikkagi ei ole, siis ei oska sa ka internetile ega Google'i otsingumootorile esitada ühtegi mõistlikku küsimust. Mu noor kolleeg rääkis, et üliõpilane oli tema käest küsinud: "Kes oli Ariste?" Tänapäeval tuleb sellisele küsimusele vastata: "Vaata internetist!" Aga kui mina olin pedagoogikaülikoolis õppetooli juhtaja, panin ühe põhiauditooriumi seinale üles eesti keeleteadlaste pildid alates Faehlmannist ja Ahrensist kuni Georg Liivini välja. Ka kõige sügavamal stagnaajal oli võimalik välja panna relvaga Nõukogude võimu vastu võidelnud Julius Mägiste portree, Andrus Saareste portree. Igaühe kohta oli võimalik pidada väike loeng. Nüüd see hävitati, sest leiti, et see väljapanek ei vasta uue aja vaimule. Kõik loodetakse saada internetist, aga noor inimene ei oska enam küsida.
