Mati Talviku saade uurib stalinismi
Mati Talvik, olete nüüdseks juba mitu aastat tegelnud ETVs näidatava Eesti ajaloo sarjaga.
Midagi taolist on ette tulnud ka varasemast ajast, ja seda koguni aastakümneid tagasi. Praegunegi "Eesti aja lood" on kulgenud tsüklite kaupa, just oleme jõudnud stalinlikku epohhi kujutava perioodini.
Enne kui sellest pikemalt, räägiks telemaastiku taustal teist endast. See, et tegu on n-ö vana kalaga, ei ole kellelegi ootamatus. Olete vist ETV tegijaist kõige vanem kala?
Tundub nii küll, õigemini üsna kindlasti see nii ongi. Ühest küljest ei jõudnud teised vanad tegijad nii kaua siin ilmas vastu panna, teisalt on meil maja pidevalt täienenud noorepoolse seltskonnaga.
Ise olen siin tööl 1967. aasta lõpust alates. Arvutamise tulemusena saab oma 42 aastat tööstaaži täis. Enam kui pooled nooremad kolleegid pole ise nii vanadki mitte. Samas on see vanustega võrdlemine üsna kunstlik.
Ise küll ei tunne end mingi erilise vana tegijana, ei taha seda kusagil ära märkida ja teisest küljest ei varja ka. Ehk teiste sõnadega - juukseid värvima ei hakka, et noorem paista. Iseasi - kaalust võiks ju mõne kilo alla võtta, see tuleks alati kasuks.
Saatesarja juurde tagasi. Oli sellega tegelema hakkamine teie enda idee?
Ideid võib ju aeg-ajalt välja käia, aga eks kõige selgemalt näitab neid ette aeg ja kalender ise. Ümmargused tähtpäevad võiksid ju telemaastikul ka kajastatud olla. Lisaks tundsin mingil määral moraalset kohustust.
Nõukaajal ma selle teemaga korra juba ühe sarja näol tegelesin. Tookordseid olusid arvesse võttes oli see üsna ühekülgne ja vildakas.
Ühest küljest sai räägitud küll palju õiget juttu, teisalt tuli tolleaegset Eestit, s.t Eesti Vabariiki kujutada sõjaka militaarse riigikesena. Seda praegu uuesti näidata oleks ilmselge rumalus. Lisaks faktidele on muutunud ka keelepruuk ja lähtekohad. Kõik see mitte ainult et lõikaks kõrva, vaid lõikaks kõrvad lausa maha.
Nüüd on aeg faktid oma kohale panna. Allikad on teised, ajaloolased loomulikult ka. Just tänu neile on mu tutvusringkond oluliselt täienenud.
Eks minulgi oli varem arvamus, et meil siin Eestis peale Lauri Vahtre ja Mart Laari teisi ajaloolasi palju polegi. Õnneks see nii muidugi ei ole.
Noori mõtlevaid päid leidsin Tartust, Tõnismäelt, arhiividest, maakonna muuseumidest. Viimaste puhul ootasingi hingevärinaga, milliseks nende saatus praeguse kokkuhoiu ja koondamiste ajastul kujuneb.
Aga ajaloolasi ei ole meil mitte ainult palju, neid tuleb ka pidevalt juurde. Samas muutub iga päevaga üha selgemaks, kui palju on veel tegelikult ajaloost läbi uurimata.
Väitsite, et "Eesti aja lood" jõudis eetrisse tsüklilisena.
Nii me jagasime seda materjali jah. Algul Eesti Vabariik n-ö paberil, siis see aeg, mil tema eest võideldi, et riik saaks reaalseks.
Edasi käis jutt 1939. ja 1940. aastast, okupatsioonist - poolteist aastat Nõukogude perioodi, siis ligi kaks korda kauemat Saksa oma, seejärel jälle punaste oma, mis üsna ootamatult viiekümneks aastaks siia püsima jäi.
Praegu oleme jõudnud Eesti ajaloo stalinismi perioodi. Sellele paneme punkti Stalini surmaga.
Ja edasi?
Arvame, et siis on õige aeg kogu sarjale samuti punkt panna.
Kui Eesti lähiajalugu süvitsi jälgida, jääb enamasti kurb mulje, lausa traagiline - nii paljude ideaalide purunemine, nii palju vägivalda, valu...
Juba inimese ilmaletulek on enamasti valuline protsess, minek enamasti ka. Eks elu jääbki nende kahe valu vahele. Kui vaadata loomariiki, toimub seal ju iga hetk mingi mõrv.
Seal tundub olevat tegu bioloogilise toitumisahelaga, mis seab omad reeglid.
Ei ole suuremat kiskjat maamunal kui on inimene. Mis puutub meie lähiajaloo traagikasse, siis olen selle olemasoluga nõus, aga selle kujutamisel, lahtikirjutamisel ei tohi mingil juhul nutuseks minna, samuti mustvalgeks mitte.
Igal ajal ja ajastul on inimene elanud ja pidevalt on mingi hulk ajaloorataste vahele jäänud. Kõik puudutab kõike.
Jälgin huviga, kuidas praegused teadurid justkui skalpelliga avavad ajaloo mädapaiseid, neid üsna emotsioonideta lahkavad, mis ei tähenda, et neil emotsioonid puuduksid. Ilmavalu just seda tööd tegema panebki.
Üle hulga aja on meie ajaloole võimalik ausalt läheneda, saab teha segamatut, kontrolli alt vaba tööd. Nüüd oleneb kõik tegijate endi veendumustest, kuidas nad mõnda vana asja uues valguses näevad.
Ajalugu kirjutatakse ju kogu aeg ümber. Nii mõnegi 3000 aastat tagasi tegutsenud vaarao kohta saame teada fakte, mida me veel tühised 20 aastat tagasi ei teadnud. Kas või seda, et kuulus Kleopatra polevatki nii kaunis olnud...
Kui kergesti teie meeskonnale arhiivid avanevad?
Juurdepääs on üllatavalt lihtne ja meeldiv. Seda nii arhiividele kui ajaloolastele endile. Vaid paar vanema generatsiooni teadlast ei ole tahtnud kaamera ette tulla, arvavad, et nende säravad aastad on pisut tuhmunud, ja eks ole siin muidki põhjuseid. Ülejäänutega on kontakt tulemusrikas.
Arhiivid on tohutud abimehed. Kõiki aitajaid ei jõuakski siin üles lugeda ja paari nime eraldi pole mõtet välja tuua. Tõsi, otseseid sündmuste tunnistajaid jääb iga aastaga üha vähemaks.
Kes teie meeskonda kuuluvad?
Oleme nagu kosmosejaama ekipaaž. Et meid on vähe, siis on ülesanded väga täpselt ära jaotatud. Igaüks teab, mida tegema peab - alates produtsent Renita Timakust, režissöör Indrek Kangurist kuni operaator Andres Suureväljani. Tema on minu arust üldse praeguse põlvkonna tipp-teleoperaator.
Mida põnevat arhiivis silma jäi?
Kaebuste hulk, mis pidavatki iga režiimi vahetudes suurenema. Selletaolise materjali kogumaht on ikka üllatavalt, võiks öelda masendavalt suur.
Tuleb meelde Saksa okupatsiooni ajal koguni tolleaegse omavalitsuse juhi Hjalmar Mäe raadiomanitsus eesti rahvale, et ärgu kaevaku nii palju. Et vastavad organid on olukorrast teadlikud, ja et kes vaba inimesena ringi käib, ju sellel siis mingit süüd ei ole.
Aga või see aitas. Üks agar vallavanem saadeti koguni Stutthofi laagrisse, kuna ei suutnud ühe politseiniku kohta kaebekirjade tegemist lõpetada. Seegi on Eesti ajalugu.
Mis edasi saab?
Vara veel rääkida. Las lõpeb üks töö ja tegemine enne ära, siis vaatame.
* * *
Mati Talviku saatesari "Eesti aja lood. Okupatsioonid" on ETV eetris pühapäeviti kl 18.
