Me ei käinud ju Eesti NSVs alasti
1980ndatel oli me kodus hunnikus Burdasid, kõik kasutasid neid: vanaema lappas, ema õmbles või tellis nende järele kostüüme, tädi ajas omi radu. Lõikeajamise rull ja kriit olid tavalised asjad kodus.
Tollal oldi selle üle isegi uhke. Nüüd aga ei räägita. Kuidas sa ikka räägid, et pidid tühipalja rõivaeseme pärast nahast välja pugema. Isegi kui “moe” sai üsna kergesti ajakirjast, siis materjali polnud kunagi käeulatuses. Millest me räägime? See oli hämara kuningriik, viletsuse vald.
Nõukogude aja maailmapilti ilmestas meesnaine, töökangelane, kes rallis suurtel masinatel, meenutas ka füüsiliselt meest: turske ja kohutav. Õrn. See oli üks mitteläänelik kuvand, osa nõukogude kultuurist. Nii arvab ka näituse kuraator Eha Komissarov, kelle üles otsisin, et veidigi aru saada, mis tollal toimus.
Ta lappas näitust kokku pannes Nõukogude Naist ning Pilti ja Sõna – viimane oli Rahva Hääle rahvalikum, vähem parteiline, elulisem ja fotokesksem versioon (Pildi ja Sõna toimetamise eest kiidab Komissarov Lembit Remmelgat, too olla olnud julge ja kaval mees). Kuigi säälgi oli oma poliitilisem joon, paistis elu ise kätte. “Pildirida kõneleb,” ütleb Komissarov.
Kui 1950. aastateni domineeris meil tänavapildis eestiaegne daam, siis edasi valitses nõukogude programmeeritud masstootmine.
“Mälestused on muidugi mälestused, neis võib eksida. Aga ma mäletan trammikonduktoreid, imeilusaid daame, sääraste roosisuudega. Ma tean, see võib olla vaid väljamõeldis, ettekujutus, nad olid ju sotsiaalselt madalamas klassis, teenindajad lihtsalt, aga ma mäletan, kui ilusad nad tollal olid, daamilikud, käekotid üle õla! See on minu mälestus.”
Kui me hüppame 1980ndatesse, siis oli võim emand Defitsiidi käes, see oli elureegel. Ajakirjade esteetika ja ilmapilt oli meile immutanud küll pisut läänelikku mõttelaadi, aga kinni jäime mateeriasse...
Kes ei osanud välismaise kontakti kaudu kangast kahmata, pidi arvestama vanade riiete ümbertegemisega.
Nõukogude aja mälestused on uskumatud, tõsi, näitusel on vaid üks ekraan, kust neid vaadata saab: vanu fotosid ja isiklikke mälestuskilde läbi suure vedamise või vaeva saadud rõivastest (ja need kaunid noored daamid neis rõivis aastakümneid tagasi!). See oleks omaette näitus, tõeline kuld, aga praeguse väljapaneku serval vaid üks pisike illuminaator...
Komissarovilegi üllatuseks tuli vanast materjalist, mateeriast välja, et nt pulmakingiks ihaldati vanatädi Singeri õmblusmasinat. Kogukonna hääolu sõltus ema oskustest ja isa töökohast. Õmbluskursustel käidi massiliselt, need olid mitmeastmelised. Lõpukursustel õpiti juba ise lõikeid joonistama. Eks siis esimestel aeti neid rulliga taga...
Nikita Hruštšov, too sulalumejänes, tahtis Nõukogude Liitu veidi teistsugusena näha (see kukkus läbi, moemajade toodang ei suutnud kunagi masstootmise koledikke mõjutada, parem oli sama malli lõputult jätkata).
Kumu näitusel paistab 1959. aasta videoklipis valus vastandus.
Ma saan seda rahuliku südamega rahvuslasena öelda: Hruštšov on ses salvestises inimene (tõsi, ülbe-ärplev), USA asepresident Richard Nixon on ilmselgelt poliitik, tavaline tänane anzipp. Kurb, ma tahaks pigem uskuda, et mölakate riiki ajavad mölakad. Mis see praegu ütleb meie kohta, kes me kõik välja kannatame?
Toosama sulalumejänes üritas Nõukogude Liitu juurutada uut moetootmist, kuigi moodsat kunsti ta vihkas.
Moemaju sündis, aga kõik see takerdus nõukoguliku mõtlemise taha: mood eeldab vaheldumist, kiiret muutumist. Aga NSVLis said sa teha tehases koleda mantli. Müüa seda esmalt Eestis, no ei lähe. Siis lähikonnas, ikka veidi müüb.
Aga lõpuks, mõne aasta pärast saadi Kesk-Idas ikka mõnest partiist lahti. Mallid kestsid kümnendi ja rohkemgi.
Komissarov nimetab toda daamilikku-eestlaslikku püüdlust asjus jaol olla “hingemasohhismiks” . Pidi iseend tagant ajama, et “moes olla”.
Ajakiri Siluett vahendas tollal Läänt massidele. 400 000 eksemplari Eesti moeajakirja oli kindlasti üle mõistuse (liikus üle liidu). Demokraatlik vajadus olla isemoodi, olla enese nägu, teha ise, jättis jälje. ENSV oli eesrindlik toru, mida mööda voolas popmuusika, mood, disain...
Nõukogude naised vabastasid end ise poliitilisest ikkest. Tollesama lõikeajamise rulli ja kriidiga. Ma tõesti mäletan toda väikest ärevust, mis toona õhus oli, kui ema uue kostüümi lõiget ajas.
Ma südamest loodan, et need moeloojad, kelle asju ta endale praegu üksiku haritud töötava naisena lubada saab, on need, mis ta tahab...
Me parasiteerisime tollal kahe maailma vahel: kandsime Läänest parimat popmuusikat, moodi ja kultuuri kogunisti NSVLi, aga see matkimine, see olek ... seda ei saa meile ette heita. Kus muidu olnuks see auk, mille kaudu nõukogulik elulaad tühjaks voolas.
Kumu näitusel imestasin ma kangast Kosmos − kes midagi nii hirmsat selga pannuks?
Komissarov lahvatab põlema: kosmose vallutamine puudutas tollal kogu maailma, isegi küünilisi eestlasi.
Kui Läänes prooviti enne Teist maailmasõda siidi asendajana sõjatööstuses (langevarjuriidena) nailonit, siis NSVLis toodeti seda hiljem kaproni nime all, Ida-Saksamaal (DDRis) dederonina...
Sõjatööstusest astuti samm-sammult argisesse. Kangas Kosmos sisaldas endas juba hoopis uut keemiat, ja tänapäeval ei kannaks seda vast keegi.
Aga tollal oli see me arengu tipp! Seda esitles moenäitustel Georg Otsa naine! Poleks NSVL olnud vaid nii salatsev, nii kinnine, võinuks me ka kosmosemoes tõusta esikohale, arvab Komissarov...
Näitusel on üks pisike video, kus Juri Gagarin rõivastub, ajab selga “kosmosekostüümi”. Korraldajad vajasid loa jaoks Vene saatkonna abi. Muide: neid aidati. Me elame ilusas ajas, kanname ilusaid rõivaid. Aga kuningas on ikka alasti.
NÄITUS
“Mood ja külm sõda“
- 14. september 2012 – 20. jaanuar 2013
Kumu suures saalis.
- Näitusel on elektrooniliselt eksponeeritud üle 60 kaastöö publikuprojektist “Minu armastatuim kleit”, kuhu inimesed üle Eesti saatsid oma pilte ja lugusid selle ajastu lemmikkleidist.
- Näituse kuraatorid ning raamatu koostajad on Eha Komissarov ja Berit Teeäär. Näituse kujundajad Siiri Vallner ja Indrek Peil, raamatu ja näituse graafiliste tekstide kujundaja on Tuuli Aule. Näituse kujunduslahenduste teostamisel oli abiks OÜ Stagecraft.
Taasiseseisvunud Eesti Vabariigi ajal sündinud põlvkonna jaoks pärinevad teadmised nõukogude aja elust-olust kas ajalooõpikutest, vanematelt inimestelt kuuldust või dokumentaalfilmidest. Näitusel “Külm sõda ja mood” leiab aset otsene isiklik kohtumine nõukogude aja tegelikkusega.
Paratamatult meenuvad ajastu sümbolid – külm sõda, Kuuba kriis ning Berliini müür. Kuid asjade inimlik pool? Tänu kahele dokfilmile näitusel, millest esimene räägib suurest Ameerika näitusest Moskvas aastal 1959 ning teine Nixoni ja Hruštšovi vestlusest, saab aimu tollaste inimeste olemusest, kelle igapäevaelu vajas elamist hoolimata tuumasõjaohust või repressioonidest. Suurriikide juhid võivad ju üksteist ähvardada, aga tunkedes ei tahtnud tantsuõhtule keegi minna.
Ida-Euroopa tippmood avastas ennast külma sõja ajal olukorrast, kus Lääne moe jäljendamine oli selle kõrgema taseme tõttu paratamatus, kuid seejuures ei tohtinud Lääne moe tasemele alla jäämist tunnistada.
Külma sõja oludes toimus võistlus igal tasandil ning sellest ei jäänud puutumata ka mood. Nõukogude tänavamood jättis pigem üksluise ning igava mulje, sest poodidest oli saada ainult masstoodangut.
Siiski tõestab näitus, et säilis ka Ida-Euroopale, sealhulgas Eestile omane haute couture. Seetõttu oligi noorele külastajale üks suurimaid üllatusi vanematelt kuuldud juttude ning näitusel kajastatu ebakõla.
Kui vanemad on rääkinud lõpmatust defitsiidist, riiete puuduvast omapärast ja valitsevatest pruunidest-hallidest toonidest, siis näitusel kohtab Tallinna Moemaja lillelisi, mummulisi, värvikaid ning omanäolisi kavandeid. Tõenäoliselt sai Eesti keskmine naine kodumaisest tippmoest osa vaid moedemonstratsioone külastades ning igapäevaelus pidi piirduma masstoodangu kandmisega.
Nüüdisaja tänavapilt on riietuse osas hoopis erinev 50 aastat tagasi olnust. On levinud uskumus, et Eestis elavad maailma kõige ilusamad naised, ja küllap on eesti naine ise selle arvamusega päri.
Kas pigem aga ei seisne suur osa eesti naise isikupärasest ilust selles, et erinevalt oma emast on tal võimalus eristuda massist ning enda isikupära riietusega väljendada.
Sellest võimalusest aplalt kinni haaranud eesti naised on jõudnud punkti, kus nende välimus on sageli küll värvikam, kuid sama vähe omanäoline kui nende emadel. Disainerriiete järele näljas olev Eesti tibikultuur on maksnud lõivu Lääne moe pimedale järgmisele.
Tihti on kadunud omapära, neiud on äravahetamiseni sarnased. Oluliste moedominantide järgimine on kaasa toonud riiete erilisuse kadumise.
Kui nõukogude ajal oli mõne neiu Rootsist saadud kangast eritellimusel õmmeldud kleit tema suurim varandus ja südame uhkus – igal kleidil oli oma lugu, siis nüüd ei eruta brändipoodide kallid riided enam kedagi. Koos vajadusega näha vaeva ja olla leidlik on ära kadunud ka riiete isikupära, mingi võlu.
Patrick Norberg
gümnasist
